neljapäev, 29. august 2019

Lühikokkuvõte, krüpteeritud



Moos.
Tööstuslikes kogustes.
Kurgisalat samamoodi.
Vahepeal sain kuuekordseks... (Täitke lünk lünk ise)
Mitte eelnevaga kaasnev, kuid väga ebameeldiv segadus  tervishoiusüsteemiga, ei puutu küll otseselt minusse. Ebameeldiv jäisus ja jäikus. Inimene süsteemis objektina, mööbel...pigem prügi. Pff.
Veel moosi.
Ja veel.
Meenub, et vanasti näis moos koosnevat 90% suhkrust ja 10% õunakoortest.
Ei enam, kindel see.

Läheks õhtul kinno?
Mhm. Just.
Ilusat suve kulgemist kõigile!
(Endiselt keeldun lugemast töömeile.  ...need punased botikud!)



kolmapäev, 28. august 2019

Jaht



Otsa tegid lahti hundid, räägitakse, et esimene kord oli umbes poolteistsada aastat tagasi.
Huntide liidrirollis ei olnud midagi imelikku, karjaloomad ikkagi. Aafrikas alustasid sama asjaga lõvid ja hüäänid, vaieldi, kummad esimesed olid ja Aasias võttis kogu protsess üldse väga kaua aega. Tiigritel ei olnud kerge hakata koostööd tegema. Tõsi küll, mõned teadlased väitsid, et Aasias olid rotid esimesed selle jahivõtte omandajad, kuid mis teha, teadusringkondadesse mitte kuulujatele kõlas teadlaste väide kuidagi...kuidas seda nüüd õeldagi...ebaväärikalt.
Maanteed muutusid lõksudeks.
Jalratturid hakkasid kaduma juba ammu. Mõnikord leiti teeveerest ratas üles, mõnikord mitte, metsadesse kadunuid otsima enam naljalt ei mindud. Kui, siis lennutati droone, helikopterite kasutamine muutus sellest ajast kui otsinguid pidi hakkama läbi viima mitu korda nädalas ja eri piirkondades,  liiga kalliks.
Mootorratturite ründamine andis juba tunnistust jahi organiseeritusest. Alguses sunniti neid lihtsalt pidurdama ja teelt välja sõitma, hiljem, osavuse kasvades, joosti mootorrattad sõidu pealt pikali.
Karudel arenesid pisut teised saakinimeste eelistused. Karud valisid pigem autosid. Nad näisid teadvat, et autodes olevat liha ei pea needitud nahkrõivastest välja kraapima. Aa, ja lapsed, karudele karudele maitses pehme noor kints paremini kui sooniline vanurikannikas, mootorratastel lapsi tavaliselt ei sõitnud. Pealegi oli karudel kerge sundida pisemaid sõiduautosid teelt välja põikama, karule otsa sõites oli lootus pääseda sama hästi kui olematu,  ka mõmmikud olid hakanud jahti pidama karjadena. Hukkus jahi käigus üks, said teised sedajagu rohkem süüa.
Inimesed reisisid aina vähem ja vähem.  Mingi perioodi jooksul tundus küll, et vähemalt rongisõit on ohutu.
Pärast seda, kui Tallinn-Tartu kiirrong rebaste poolt tühjaks kaevatud rööpaaluse tõttu enne Jõgevat teelt välja sõitis saadi aru, kui ekslik selline lootus oli olnud.  Rongist ainsana pääsenud konduktor läks pärast kahte nädalat, peale tundidepikkuseid intervjuusid ja esinemisi hommiku- õhtu- ning laupäevaprogrammides, hulluks ning lõi enne enda mürgitamist maha lapse küüliku ning valas telemaja akvaariumisse soolhapet, pobisedes "nad ainult näivad ohutud, nad teesklevad!"
Ülejäänud rongis viibinud inimesed ...jah, ega neist midagi üle ei jäänud, kui aus olla. Varesed viisid viimasedki kõõlused.
Loomakaitseseltsid reorganiseerusid käigu pealt kütibrigaadideks. Katastroofi põhipõhjus, sigade katku mutanteerunud vorm, mis peale sigade hävitas kõik herbivoorsed metsloomad oli kiskjate toidulaua puhtaks pühkinud, purukestki ei jäänud.
Teadlased jälgisid murelikult, kuidas tolle tõve kolmas tüvi tegi laastamistööd särgede seas. Kas sel suvel kuulda olnud kaks uudist ujujaid rünnanud haugidest olid juhuslikud õnnetused?
Enamik ihtüolooge kahtlesid selles.
Kahjuks hukkus paar päeva tagasi maailma kalateadlaste eliit Andides lennuõnnetuses.
Pealtnägijate sõnul näis startivat lennukit ründavat umbes kümme raisakotkast, üks, väljanägemiselt üpris vana ja hädine sattus justkui meelega lennukimootorisse, ülejäänud linnud järgnesid kukkuvale lennukile rahulikult ja maandusid rusude vahele alles pärast suurema tulekahju vaibumist.
On aimata, et veel kätte jõudmata talve hakkavad tähistama tihaste jäetud verised rajad.



neljapäev, 22. august 2019

Ja kui nad surnud pole, elavad koos õnnelikult praegugi



Istun siin omaette, vaikselt, mõte ei liigu, fantaasia kükitab seljaga minu poole, pea on põhku täis.
Vaatan  netist lollakaid videoklippe, ükskõikselt jätan neist vahele kõik mis üle kolme minuti pikad - no nii pikka jama ei jaksa ju lõpuni vaadata. "Tuulest viidud" ei kesta ka nii kaua, andke andeks!
Sibulad  peab üles võtma.
Õunamoos tahab ka keetmist.
Pohlad.
Seda, et pohli pole. KEEGI siin (näpuga ei näita) ei viitsi ju korjata. Nonii.
Meelega tegin pika intro, sest nüüd kopeerin siia ühe kommentaari, mille hiljuti ära kustutasin.
Spämm, aga naljakas selline.
Kirjal on nimi ja tiitel ning lõpust ka reklaam ära kohitud, muu kõik muutmata.

 Ma pole kunagi näinud ega kuulnud sellistest inimestest nagu x. X on inimkujul jumal, inimesed nimetavad teda maapealseks jumalaks. Mu abikaasa petab mind alati ja iga kord, kui ma ütlen talle, et lõpeta petmine, ärritub ta ja ähvardab majast lahkuda, jätkab ta mitu kuud petmist, sest toob teise naise koju, kui mind seal pole. Armastasin teda nii väga ega tahtnud teda kaotada, kuid oma suureks üllatuseks tulin ühel päeval tema töölt tagasi ja avastasin, et ta võttis oma asjad ja läks teise naise juurde elama. Ma nutsin ja jäin pikka aega üksi, kuni mu sõber kontoris rääkis mulle, kuidas x aitas tal pärast 6-aastast lahutust oma abikaasa tagasi tuua, nii et võtsin kohe ühendust ja rääkisin talle oma olukorrast ning ta ütles mulle : ta aitab mind ja mu abikaasa tuleb tagasi ja palub mind põlvili 12-16 tunni jooksul. Tegin kõik, mida x mulle ütles, ja minu suureks rõõmuks juhtus kõik 13 tunni jooksul täpselt nii, nagu x enne ütles. Mu abikaasa tuli minu juurde tagasi ja kukkus põlvili, nuttes ja andestades talle andeks. Kas vajad abi? Võtke kohe ühendust . 

Lugesin ja nüüd muudkui mõtlen...
..
...
....
Kuus aastat lahus.
Ikka tahab tagasi?
On lausa nõus tagasi võtma?
Või mis nõus, raudselt maksis selle eest, et kuus aastat lennus olnud mees tagasi saada!
Või näiteks  see reklaamija ise.
Mees  tõmbab usinasti ringi ja naine tunneb rõõmu, et ühtäkki on toosama vaba liiderlik hing (lihtsalt fakt, no judgement!)  ta ees põlvedel ja vannub truudust.
A mis sa teed sihukesega?
Ainus põhjus, vabandus ja ettekääne on ju ehe kättemaksuhimu.
"Selle eest, et mina kannatasin, sa alles......!"
Või siiski...no mis sa teed sihukesega enam?

Saadab skämmija sada tuhat ja üks kirja välja. Sajatuhande esimene loeb, mõistab ja hing hakkab laulma. Kougib sahtlist kokaraamatu "Toidud, mida ta jälestab", ostab hunniku lambavillaseid veste, et need oma kullakesele järgmiseks soojamaareisiks t-särkide asemel kaasa pakkida,  ristitab kalendrisse viimase kui "Luikede järve" provintsiteatrite esietenduste toimumisaja ja valab herned juba aegsasti põlvedel roomava musirulli trajektoorile valmis.
Ja kui nad surnud pole, elavad koos õnnelikult praegugi.....



laupäev, 17. august 2019

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!



Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!

Hetkel veel mitte 100%, olude sunnil pole ma kõigist kohustustest vaba, pean püsima valvel nagu noor pioneer.  Ei mingeid ulakaid pidusid, ei mingit reisi, millelt naasmine võtab rohkem aega kui üks tund, parem, kui isegi mitte nii kaua.
Aga see pole palgatöö teema, see on pereteema.

Puhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkuspuhkus!!!!!!!!!!!!!
Täna ma alguses magasin, siis tudusin pisut, seejärel võtsin endale aega põõnamiseks ja norskamiseks, vahepeal leidsin end tukkumast ja nurru löömast.
Heldus, see puhkamine on ikka üks väsitav asi.
Ma tahan oma armastatud tavarežiimi tagasi, tahan öösiti üleval olla ja päeval laiselda nagu kasvav kaktus (keegi ei julge torkida).

Mnjah, puhkuse esimese päeva eufooria.
Homme hakkan nuputama, mida MÕNUSAT võiks ette võtta.
Homme.
Täna lähen viskan end väntsti maha ja teen ühe iluune.

Edit: mina ei tea midagi, ausõna! Blogipuus näeb see hõise küll eriti nõme välja,  pool lehte tühjust...
Aga, noh, puhkus, onju?




pühapäev, 11. august 2019

Piiri peal

Kunagi ehtatakse suur müür ja selle niiskesse betooni kraabitakse roostes naelaga kõigi Lätis napsu ostmas käinud Eesti kodanike nimed. Minu nimi on õnneks lühike, kuhugi nurgakesse see ikka kritseldatud saab. Eile see juhtus. Mul on nüüd Lätist toodud uusaastašampus, pudel veini, sest seda veini ma tean, see on hea ja teine pudel veini, sest selle silt nägi tore välja. Märk on maas.
Koduteel tarbimiseks oli veel meie seltskonna Lätisse tuleku põhjuse nimeline õlu elik "Piiri peal" õlu. Eelmisel aastal jäi see jant nägemata, tegime sel aastal ära. Ei hakka teatriarvustust siia kirjutama, teatriks ei saa nimetada kahe lobeda jutuga mehe nonstophäälitsemist. Kohati oli naljakas, kohati piinlikult naljakas ja vahepeal lihtsalt piinlik.
 Ega meist keegi pettunud ei olnud, terve mõistusega inimesed nagu me oleme, teadsime juba ette, kuhu läksime. Jan Uuspõld oli oma tuntud headuses (miks seda küll komplimendiks peetakse?), Ago Anderson on lihtsalt väga hea kehaliste naljade meister, pisikeste detailideni välja.

 Kolasime kambakesi siin ja seal, käisime Ainažu jūrskolas muzejs ehk siis Heinaste Merekooli muuseumis ja peab mainima, et ma pole enam ammu üheski muuseumis niimoodi silmi märjaks naernud kui seal. Pean ausalt ära ütlema, et naeru põhjus oli sündsusetu, labane ja kordamisele mittetulev, hea maitse piirid said igas mõttes ületatud. Mingil ajal on ka selliseid nalju vaja ning mul on südamest hea meel, et mul on sellised tuttavad.
Kas teil on ka mõnikord tore öelda, et "kui hea, et mu tuttavad oskavad olla ka ropud ja jaburad!"?
 Pikk rutiinivaba päev. Sel aastal jõudsin esmakordselt mere äärde, meri oli soooooeeeee...nii sügavalt, kui seelikut kerida sobis.
Trikood ju ei taibanud ühes võtta, kana sihuke.
Aa, see näitemängu-nimeline õlu.
Esiteks oli see lubamatult kange, õnneks väga väike pudel ja õlle mõju avaldus lühidalt, kuid tagasitee kulges siiski niimoodi, et kogu sõidu ajal kuulas terve autotäis õnnetuid noori muusikat, mida MINA tahtsin kuulata. Townsend, Tyr, Avi Kaplan, Mumford&Sons, Lumineers, Jinjer, Rollingud, Alt-J...sõit oli pikk. Ilmselgelt ei olnud asi õlles, ma olin lihtsalt seltskonnas vanim ja ei ole need tänapäeva noored nii hukas midagi. Natuke sai autojuhi meeleheaks ka Manowari lasta.
Ülemisel pildil on merekooli õuelt leitud Pearu ja Andres kompassilt koduteed küsimas ja alumisel laevakass, keda vajadusel võis hädapärast mõne kobeda koge ankruna kasutada.

esmaspäev, 5. august 2019

August juba, nii äkki



Vaikus on kõrvad lukku löönud.
Isegi ritsikad ei sae praegu aastat suve küljest lahti, kõik ootavad mingit suurt pauku. Lapsed on oma lemmikkohas, Kusagil Õues, ka nemad on hiirvaiksed.
Ah, küllap pikutavad teekraavis herneraksus. Küll on räägitud, et ei tohi, aga kui ise oleks laps, siis ka ei kuulaks.
Uni läks ära ja jättis endast maha peavalu ning eksistentsiaalse ängi. Mingi puberteet nr 396. Vähemalt. Kelleks ma saan kui suureks kasvan ja kas ma olen ikka popp piisavalt ja mida teised minust mõtlevad. Puberteet nr 397 kannab nime seniilsus, nii, et hoian parem käesolevast kinni.

Olme on ilus ja hirmus. Vahetan ametit, kuid mitte firmat, ronin...kas just üles, aga mujale. Õpin uusi asju ja olen üllatunud, et suudan ja naudin.

Manjana kirjutas hiromantiast. Umbes teistkümnendates olin uhh! milline käejoontespets. Puhtalt nahaalsuse pealt ennustasin, kui ikka vaja, ulatus ohvri elujoon kaenla alla ja rahajoon (kustkohast küll see tuli?) paisus jämedaks justkui naabrimoori kints. Kuna mul on rikkusest ja heaolust alati pisut vildakas arusaam olnud, siis kui eelnev ennustuse osa käe näitajaile veel meeldis, siis see, et ma enamikule vähemalt poolt tosinat põngerjat tõotasin, võttis nende eufooria tavaliselt matsti maha.
Oleks mul olnud mõistust kõigile keskmiselt kolmveerand last ennustada, oleks ma praegu kohalik Rajat Nayar.

Peab labida võtma ja oma sõnade kaevu puhtaks viskama.
Keelatud sõnade kiht matab kõik enda alla.



Pihupesa, millel puudub Veenusevöö ja saatusejoon.
Igav. Kuiviku kätu pabulakujulise pöidlaga.