pühapäev, 29. detsember 2019

On's seda vaja...



Horoskoop hoiatas, et sel aastal leian ma armastuse.
Oh.
Häälekalt, südamest - OH!
Ütle sa nüüd, nagu neid muresid selletagi vähe oleks.
Mis ma teen sellega, jälle üks jama juures.
OH!
Näe, eile leidsin kümme senti ja poolsulanud pisikese šokolaadikommi ning tollest teisest leiust oli ainult tüli. Kalorid ja kleepuvad näpud ja kuhu see pagana paber pärast panna...jahmerda sellega nagu mingi armastusega.
Leiaks parem küüneviili üles ja siis ühe pisikeste roosade lilledega soki, mille paarilist ma ei raatsi ikka veel ära visata.
No ja kümnesendiseid võiks kohe kiloga leida. Või kui juba, siis pigem paberraha, aga mitte märga ja mudast.
Armastust leida...OH!
Mul on veel kommipabergi ära viskamata...
Tegelikult tahtsin seda kommi sulle hoida.
OH.




neljapäev, 26. detsember 2019

Täna on SEE päev



Aasta aastalt on pööripäeva ootus aina piinavam. Aeg jääb seisma, mõte muutub tuhmisilmseks tokerdanud tombukeseks, lootusel on reuma.
Aasta aastalt on tõus sellest kleepuvast massist aina aeglasem.
Enesetsensuuri võimas liim.





TÄNA ON PÄEV ÜKS MINUT PIKEM KUI EILE OLI.


pühapäev, 22. detsember 2019

Sa ei sa iial olla...




....liiga pidulikult riides, kui lähed slaavi peole.
Lihtsalt väga raske on massi sulanduda. Teisest küljest jälle - tuhkatriinud peavadki taustast esile tõusma, eristumine on alati reklaam. Ütleme nii, et printsidega oli küll väike ikaldus, aga seltskond oli ülekeevalt sõbralik ja jalustjooksvalt temperamentne.  Osaliselt ka sel põhjusel on mu rõivad nüüd üleni kaetud blingi ja litritega, koju jõudes nägin välja nagu ülisuur helkur. Ohutus kõigepealt!


Muuseas, kui tihti olete teie näinud plastmasspõtru marmorsammaste vahel? Põdrad olid nunnud, söevärvi ja kohutavalt kohkunud nägudega.


kolmapäev, 18. detsember 2019

***nr palju



Torm möllab, oi, mulle meeldib see hääl.
"Koht, inimene!"
Ei karju, ei riidle, aga mitte kuulda on võimatu.
"Täna olen mina otsustaja!"
Ongi.
Mis keelaja mina olen, et tormi seisma panna?

***

Mäletate laulusalmi "Eestimaa käib vastu Hiina müüri?"
Ikka mäletate, kuis muidu. Laulus polnud küll mainitud, kui kaugele me maa teine serv ulatub, aga Kudruse Mart teab. Mis ta muidu siseministrina muudkui vasakule ja paremale praegu veel nime järgi teiste riikide siseasju korraldama tõttab.
Täna oli Soome kolleegide küsimustele vastates tunne, nagu oleksid nad kehva pornot näinud ja nüüd uurivad, kas "teil Eestis  ongi päriselt ka nii?" Räpane ja piinlik tunne.
Varsti küsivad sakslased, see pole välistatud.

***

Käisin pühapäeval Tallinnas kontserdil, sai veidi vara tuldud ja mõtlesin, et mis seal ikka, teen ülemistes aega parajaks. Käisin raamatupoes, pidasin seal kümmekond minutit vastu ja põgenesin. Terve linn oli vist ühes poes koos, hingamisruumi ka ei olnud.
Ahjaa, poes ma solvusin tõelise kaerahelbekese moodi. Või siis läksin kadedaks, ma pole veel otsustanud.
Mul oli linnaskäigu jaoks maniküür tehtud ja puha. Raamatupoes ostsin ikka ühe raamatu ka, teenindaja oli hästi kena ja asjalik noormees. Suurepärase maniküüriga noormees. Küüntega, mis hoolitsetuse ja kvaliteetse lakkimisega tegid minu omadele ringi sisse.
Iseendalegi üllatuseks tajusin äkki, et ma olin kade.
Ma olen ennegi kadestanud mehi, kellel on võimas juuksepahmakas, kordi võimsam kui ma omale kasvõi kanakakaga määrides saaks. No ja nüüd on meeste küüned ka minu omadest üle!
Mine või..neid..teate küll....valima... Las keelavad ära. Pole mul, olgu ka teised ilma või mis see nende kreedo ongi.

pühapäev, 8. detsember 2019

Prouad teavad!



Häbiasi küll, aga teinekord võib juhtuda nii, et joon näiteks aastaid mingit kindlat teed ja siis otsustab valmistaja, et muudab tee pakendit ning mul ei ole enam lemmikteed. Sest saage aru - ma ei ole iial lugenud, millise nimega toda võlupuru müüdi.
Nii võib juhtuda ka lemmikmuusikaga, ma tean, mis mulle meeldib, kuid kes seda esitab ja mis loo nimi on... uskuge, ma olen isegi Shazami abi üritanud kasutada, sinna ise viisi sisse jorisedes. Ärge seda kodus järele tehke!
(Seoses sellega küsin, kas keegi mäletab kümmekond aastat tagasi moes olnud lugu, milles õbluke tumedanahaline noormees laulis taevast alla kukkuvatest ulguvatest deemonitest või inglitest, suures hämaras ruumis peale tema veel kohati ilmuv-kohati kaduv naistrummar suure kaelastolkneva paraadtrummiga...või oli see bonga? Ei olnud mingi ballaad, vastupidi, labane tümps oli, aga meeldis. Perekooli klassika: kellasid ei olnud!)

Näh, jälle hakkasin heietama.
Millele see eellugu nüüd mõeldud oligi...ahjaa, ma armastan blogisid lugeda, olen seda teinud väga kaua, kuid tihti on jäänud mingi huvitav asi kuidagi kahe silma vahele. Näiteks on paljudel kirjutajatel lisaks pealkirjale päises veel kõrvalveerus nende olemust valgustav lause, mõttetera, pilt või muud sellist.
Võiksin tähelepanelikum olla.
Täna leidsin Epu blogist ütlemise, mis maakeelde ümberpanduna soovitab alati kabe ja kasitud välja näha, sest kunagi ei või teada, millal kellegi olulisega kokku põrkad. Jaa, ma tean, tõepoolest on mu tõlge erakordaselt loominguline, et mitte kasutada väljendit ebatäpne.
No ja siis?
Mõte loeb.
Seda ajatut soovitust lugedes tuli lihtsalt meelde kodumaiste pragmaatiliste prouade samasse teemasse lahterduv nõuanne noorematele suguõdedele:
"Daamil peab kodust väljudes alati puhas aluspesu seljas olema. Kunagi ei tea ette, millal trammi alla võib jääda!"
Nii väike ja hõredalt asustatud riik, et tõenäosus kohata oma kodust väljas viibimise ajal kedagi, kes võib edaspidises elus osutuda tähtsaks on oluliselt väiksem kui tõenäosus trammi alla jääda.
Ärge vaielge.
Küll prouad juba teavad!

kolmapäev, 4. detsember 2019

Moemeem



Ammu pole sellist meemi olnud, nagu Epp lendu lasi.
Alguses arvasin, et äh, ei tee... Nüüd arvan, et miks mitte?

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Peaasi, et oleks piisavalt soe või meeldivalt jahe ning mu välimus päris sündsusetu ei oleks. Kui riietumise tulemusega kaasneb enda või teiste rõõm, siis on tegemist boonusega.
Sellest kategooriast olen eluaeg välja jätnud rõivad, mis pannakse selga selleks, et lasta need seljast ära võtta. Need rõivad on alati teiste rõõmuks ja enda lõbuks.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Peaaegu mitte kunagi. Ma olen vähenõudlik ja ükskõkne ja uskuge mind - see on eelis.

Sinu stiili-iidol(id)?
Mustlased.
Kahjuks pole mul kannatust oma iidoleid järgida.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Kas selliseid moemaju on, kelle eriline huvi on kujundada hiiglaslikke neerumustrilisi narmastega siidrätte? Kaks tükki palun!

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
Kümme?
Ei, vist vähem.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
52€ jakk. Täpselt mäletan, väga viisaka ürituse tarvis oli vaja end ebatavaliselt lille lüüa ja see oli ainus, mis tee peale jäänud poes (khm...) niimoodi selga mahtus, et käed külgede peale harali ei jäänud.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Tasuta saadud asju on palju.

Mida kannad öösiti?
Tekki. Kui on kole külm, siis kahte tekki.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
No ei ole sellist asja. Pähklitele? Aa, rõivaese pidi olema...

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Töövest, millel oli pool miljonit taskut. Ma toppisin alati kõik taskud mingit träna täis ja nägin siis välja nagu hamster, kelle põsed on ümber taguotsa. Vestil polnud viga midagi, kandja oli tobe.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Mahalöömise hirmus kannaks me kõik kasvõi prügikotti. Veame kihla?

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Punane. Must. Või siis must ja punane.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kanda ju võin, aga välja ei kanna. Valget nimelt. Ma näen selles välja nagu kuhikpilv ning sedagi kümme esimest minutit, sest pärast neid minuteid olen end raudselt juba kusagil ära määrinud.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?
Kõigel elutul on hind ja rõivad on kõigest esemed.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Olen. Mõni on isegi päris ilus olnud.

Räägid ehetest ka?
Ehteid on. Enamasti ei kanna, sest unustan, et nad mul on.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?
Pahtlit, pliiatsit ja pürsti. Ehk siis silun, markeerin kulmujoont ja jämendan (see pole ju päris sõna?) ripsmeid.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Täpselt mäletan! Paarteist aastat tagasi läksin rajult paksuks. Ise ka ei tundnud ennast peeglist ära. Nüüd olen lihtsalt laiema peegli hankinud.

teisipäev, 3. detsember 2019

Palav




Äikesepilvi ei olnud kusagil näha, aga ilm hautas juba hommikust saadik, oi kuidas hautas. Koer ei tulnud aida alt välja isegi siis, kui Tsopatalo Ossi setukas vaiksel samul värava taha astus.  Isegi siis, kui Oss kõva häälega „Pernanõ, ae, tulõ nüüd esi kaema, mäntsit potte tänä on, mul on servist juntlikatsõ eräle siu jauks kõrvalõ pantu!", isegi siis ei viitsinud Möku rohkem ennast esitleda kui paari tolmuse suuga köhatatud haugatuse läbi.
No sai ikka penile õige nimi pandud, mõtles aidas salve servalaudu sobitav Eedu omaette. Nagu ta ise koerast etem oleks olnud, aida jahedast õue lõõma ei läinud temagi, vaatas niisama ukse vahelt väravas seisva potisetu poole. Küll naine sehkendab, mehe asi pole kausse valida.
Naine  juba sammuski aeglaselt lähemale. Mis selle leitsakuga rabeleda.
„On sul seal siis täna miskit teistmoodi kui mineva aasta?"
Elevust ei tohtinud välja näidata, kauba hind oli kohe kallim kui perenaise silm liiga põles või samm veidi väledam oli kui sünnis.
„No tule vaata, kausid on seekord kõik ilusad ja õhukesed, triibud servas ja.."
„Kes neid õhukesi tahab, puder jahtub laua peal kohe ära, vot paksud kausid peavad hästi sooja sees."
„Ei jahtu, pole nii õhukesed ju ka, parajad paksud on, kört on mitu tundi sees nagu just pajast võetud"
„Nii kaua kuum kohe, kunas need lapsed siis paja juurde lubada saab, kõrvetavad veel mokad kärna"
„Ei se asi nii hull ka pole, nende lauda tulemise ajaks on paras, saavad su ilusad lapsukesed kõik parajat süüa"
„Ah et jahtub ikka ära? Ja kui vanamemm nurgast lõpuks laua manu jõuab, on kõik puhta külm, kas pole?"
„Oi, perenaine, memmele osta pisike kauss, viid talle pudru sängi juurde, ei pea ootama kuni kärbsed kördi sisse upuvad..."
„Mis sa seletad, kus see jutt nüüd kõlbab, et mu kört nii vedel on, et kärbsed sisse upuvad!"
Oss ohkas hingepõhjast. See eit juba oskas kaupa maha teha.  Ei tulekski siia väravasse, aga iga müüdud pott või liud oli ju jälle setukale vähem vedada ja kukrus rohkem kanda, polnud parata.
„Oi perenaine, sina juba tunned hea kauba ära," viis Tsopatalo Oss jutu kaubale tagasi, „tule ja vali nüüd ilusate seast kõige kaunim endale välja, kui hea valiku teed, annan memmele kausi nõndasama kauba peale!"
Palav, kurat, hobu saputas higist nahka ja lahmis sabaga parmusid laiali.
Eedu nägi, et kaubategemise põnevam osa oli läbi saanud ja pööras end aida vilus uuesti töö poole. Silmad olid õue jäänud, natuke aega ei näinud lauaservagi õieti.
Ega kaua ei olnud asjagi aida sees toimetada, ühtäkki oli õues kuulda veel teise vankri kolinat. Kuidas sa siis ei vaata, ikka vaatad, seda enam, et teine kolin ja sellega kaasas käivad hõiked ja laste  kilked olid äratuntavalt Maddissooni Tiito killavoori omad.
„Eeh, perenaine, näe, sa väljas! Tahad, ma näitan sulle, mida ilusat mul sulle müüa on?"
Eedul olid silmad jälle väravaaugus, egas mustlased siin tihti käinud. Neil oli vankris peale karja laste ja paksu moori alati igasuguseid kulinaid ja peegleid naistele  ja rauakraami meestele.
Peaks ka välja minema, arutles Eedi omaette. Palav. Ja kas oligi nii väga vaja, riistad olid kõik terved ja naelu toksis ta vajaduse järgi tanuma tagaservas asuvas sepikojas ise valmis. Hobusel ka kõik korras, alles sai kapju lõigata ja uued rauad alla lüüa. Ei olnud vaja ühti kuuma kätte ronida, aidast paistis kõik niigi hästi kätte.
„Kus sa, hull, ronid, näed ju, et perenaist sinu kilinad ei huvita, tee, et lähed siit!"
„Ei taha perenaine su saviplönne, mul on asju, mis teda ennast kaunistavad, mitte lobi jaoks kokku plätsitud pole!"
„Ah sina, mustlane, ütled, et perenaine pole ilma su klaaspärliteta ilus või?" Oss haistis võiduvõimalust.
„Ei no tule taevas appi, perenaine, kuulsid, mis setu su kohta ütles? Ütles, et sa pole ilus, kuulsid! Näe, vaata peeglit, ma müün selle sulle peaaegu ilma eest, see teenib sind elupäevad ja ilus oled selles veel saja-aastaselt, andku taevas sulle elupäevi!"
Setu tundis, et mustlane trumpas ta seekord üle.
„Perenaine, ära kuula seda nässi, aus setu ütleb sulle, et sa oled ilus nagu maasikas ja just seepärast saad kaks väikest kaussi liuaga kaasa ja liua annan ka poole hinnaga!"
Perenaine ise ei olnud vahepeal rohkem teinud kui vahetevahel ainult pead ühe kaupmehe poolt teise poole keeranud. Las kemplevad, kes selle kuumaga veel kaasa kõõrutada jõuab. Ja üleüldse ei olnud neid kausse ega kulinaid seekord niiväga vajagi.
„Ära setut küll usu, tema kausid on nii jämedast savist, et lähevad külma veegagi katki, mis me kuumast kõneleme!"
„No näed, ma ütlen, et perenaine on ilus kui maasikmari ja mustlane ütleb, et ma valetan!"
Seekord oli Tiitol tunne, et Oss oli kiirema mõtlemisega.
Kisma kaupmeeste vahel kestis ja kestis. Juba lubas setu liuaga kaasa anda kolm kaussi, samal ajal kiitis mustlane oma peegleid taevani ja näitas pikka pärlikeed, mille peegliga ühes lubas anda.
„Hea küll!"
Perenaine tegi üle tüki aja jälle häält. Kaupmeeste kisa jäi üsna äkki vakka.
Juba ammu näpu vahel olnud münti välja siirutades sõnas naine „ma võtan..."
Potisetu oli oma liua koos kaussidega varem juba värava kõrvale seakummeli varte vahele vaatamiseks ladunud, nii ta siis käe sirutas ja mündi enda pihku võttis ise kiites, kui hea otsuse perenaine ikka tegi, samal ajal surus mustlane peeglit ja helmeid naisele teise kätte ja hakkas raha setu käest ära kiskuma, kisades, et ega siis perenaine savi tahtnud osta, vaid tema ilusa kauba vastu münti pakkus.
Mis ikka, kui ikka nii pakutakse.. perenaine võttis ka Tiito käest kraami vastu, kummardus, korjas nõud aia veerest üles ja õõtsus väärikalt toa poole. Ei pannud kaupmeestest kumbki tema minekut tähele, kaklus käis kui laadapäeva õhtul.
Eedu oli oma tegemised aidas puhta ära unustanud, sellist vaatemängu ei näinud iga päev. Lõbu lausa koju kätte  toodud.
Ei pannud neist keegi tähele, et augustilämmatises olid pilved ennast vahepeal torni kerinud ja päike kadus selle kuhja taha aina kiiremini ja kiiremini. Kaklus käis hooga, kord oli münt ühe, kord teise käes, mustlase lapsed hammustasid Ossi säärtest ja vanamoor kisas niisama kaasa, veel hetk ja setu kaevas saapasäärest väitsa järele ning mustlane sakutas vöö pealt pussi...
..kui korraga lajatas välk otse samasse lepikusse nii, et pilpad lendasid mustlasmoori taguotsa ja setu hobuse pihta. Kõik olid ühtäkki kurdid, Möku jooksis aida alt nagu tuulispask tarre, peremees aidas lendas perseli naelakasti otsa, hea veel, et need puhta püsti polnud, mustlase hobune kappas hirmsa keeruga teed pidi ajama, Tiito ohjepidi järel ja lastekari kisades sabas, Ossi setukas tuletas meelde, kuidas noore täkuna sai tagajalgadel perutada, Oss koperdas tee peal sabistanud kana jalgupidi kaasa krabades kuidagi risti vankrisse ja kadus tolmupilve üles lüües teisele poole kiiremini kui auruvedur.
Ainsamaks pauguks see jäigi.
Ei tulnud vihma ei sel ööl ega järgmisel, ega sest lugu polnudki.
Eedi mõtles,  et välk tuli heal ajal. Küllap issand nägi, et muudmoodi ei oleks verelaskmisest pääsenud.
Maddissooni Tiito vaatas pihus olevat münti ja leidis, et poleks välku olnud, oleks münt viimati veel Ossile jäänud. Hea, et müristas, issanda abi olgu kiidetud.
Oss katkus kaasa rabatud kanal juba esimesel ööl suled maha ja lasi linnul hea maitsta. Las Eedu pere arvab, et mustlane võttis, see oli kindlasti issandale meelepärane tegu.
Peranaine pani helmed kaela, vaatas end peeglist ja läks jahuputru lauale panema,  soolasilgud passisid ilusasti väikesesse kaussi, mis uue liuaga ühes tuli. Polnud ju neid silkusid niikuinii ülearu. Ah, ega siis rannakalurid niipea tulemas ei olnud, parem kokku hoida.