teisipäev, 29. mai 2018

Sadistlik



Õmmelge tuliuus kleit mulle kohe!
Valge see olgu kui märtsikuu lumi
Lühike olla see kindlalt ei tohi
Pikk olgu justnagu talvine uni

Õmmelge mulle kleit, nüüd on küll kiire!
Pitside arvelt ei pea üldse säästma
Rullige meetreid, ei ole sel piire
Kangas on särav kui vihmapiisk  räästas

Õmelge mulle kleit, nõuan ma hüüdes
Pärleid sel kangal las jookseb nüüd rohkelt
Rinnal volange ja piha peal rüüse
Slepp saagu ukseni, vau moodi uhke

Keit jääb nüüd kappi, seal on tema  pesa
Öösel ta üksinda hüüab, et kantaks
Hüüdmist ei lõpeta, põikpäine,  visa

Kandma ei hakka ja ära ei anna
Kuulan vaid mõnuga hääletut kisa
Kord müün ta maha ja rahu saab hinnaks





laupäev, 19. mai 2018

Head und!



Uskuge või ei, aga täna on laupäev.
Ma ise öösel paaril ärkamiskorral ei uskunud eriti, iga kord käis peast läbi, et millal nüüd siis telefon huugama hakkab, appi-appi, ma pole ju korralikult maganudki veel....
Läbi saanud töönädalal tundsin üle tüki aja, et väsimus jooksutas refleksidelgi juhtme kokku. Neljapäeval koju tulles avasin külmkapi ukse, võtsin kella käelt, panin selle korralikult piimakannu ja juustupaki vahele, vantsisin vannituppa, pesin päevakooriku maha, panin telefoni kraanikaussi ja edasi...ei mäleta, igatahes öösel ärgates ei onud kusagilt kella vaadata.
Käekella leidsin kiiresti, vana komme väsinuna asju külmkappi toppida (rahakott, auto võti, märkmik...) on lihasmälus alles, telefoni leidsin iseendale teise telefoniga helistades. Pursuide värk.
Ainult, et äratuse unustasin sisse lülitada.
Olgu tänatud naabrimees, kes oma peni igal hommikul ühel ja samal ajal õue laseb ja olgu kiidetud minu koera ebasümpaatia naabri koera vastu. Ei, nad ei tülitse, lihtsalt hommikutere asemel hauguvad nad pahuralt kumbki oma kodu eest teise poole. Meil pole tarasid, kõigest tihe võsamets, aga piire ei ületata.
Nonii, küll paarkümmend minutit hiljem kui vaja, kuid siiski ma ärkasin. Vedas.
Eile panin magama minnes prillid külmkappi.

Õue ei taha minna, õues ootab tumedas undrukus Töö. Ta on agressiivne ja süüdistav, miks ma peaksin oma laupäeva hommiku temaga suhtlemisele raiskama? Kipub teine isegi tuppa, aga selle vastu on hea nipp: ma ei pane prille ette.  Niimoodi näib kõik ideaalne, pastelne, sile ja puruvaba.
Seega.. oeh, kirjutamine on nii väsitav. Peaks pisut veel magama....


neljapäev, 17. mai 2018

Mõttelagedus väheste põllumajanduslike motiividega




Töölt tulles üle maakonna piiri sõites sõitsin üksiti üle ka triibust, mis eraldas vihmamärga maad tolmavast põllust.  Vesi sai piisapealt otsa just enne mu kodumaakonna piiri ületamist.
Vanasti öeldi põuaaja kohta, et küllap vihmata jääjatel on kirikumaks maksmata.
Loogika ütleb, et Eesti põuaseim maakond peab olema Jõgevamaa, seal on mu teada ainus linn, kus pole kirikutki. Maakonna pealinn pealegi.
No mis nad muidu oma küüslaugufestivale peavad, eks tegemist on sügisese vampiiripuhastusega, küllap need on aasta jooksul kirikuta linna oma hõimud ja suguvõsad kui ilusasse ohutusse paika kokku kutsunud.
Küüslaugufestival on nagu putukatõrje, eksole.

**
Vahemärkus: õues on täitsa valge ja linnukesed röögivad sädistavad nii kuidas torust tuleb. Kell on 03.09.
**

Ristimata rahulolev pagan nagu ma olen on mul kirikumaksust või kirikuta linnast puhta ükskõik, lihtsalt vihma oleks kangesti vaja.
Kellel on üle?
Mu aiamaa tolmab  ja krõbiseb. Omal kombel on see tore, sest oodatava kehva saagi saan force majeure kaela ajada, olgu siis tegelik põhjus hoopis edaspidine nigel rohimine või varasem ülejala külvamine. Metssead hakkavad paraku otsa saama, vähemalt ühel varasemal aastal võtsid nad mul kartulid täiesti puhtalt üles. Hea makaroniaasta oli. Oskaks ise ka nii korralikult ja kadudeta mugulad üles saada.

**
Vahemärkus numbes kaks: miks ma seda üldse kirjutan? Aa, ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi olnud aiandusfänn ja ei kavatse oma orientatsiooni muuta. Seega on tegemist lihtsalt halinaga.
**

Täna läksid õunapuud õitsele.
Huvitav, nii põhjas kui lõunas olid puud juba mõnda aega pruudiehtes..?
Vanatüdrukud ka lõpuks mehele saanud. Mesilased musitasid tulevased õunad loodetavasti kibedast magusaks.

Laatadele sel aastal ei lähe.
Liiga palju inimesi, vaja ka justkui midagi pole.
Soola ja tikke.
Pidupäeval heeringat ja suhkrut ka.
Õige, sitsiriiet paar meetrit.
Ja üks kõrvitsataim. Kui ei saa, pole ka katki midagi. Meil niikuinii kõrvitsat pea keegi ei söö.
Lihtsalt...kombeks on.

Magage nüüd natuke veel. Ma rohkem ei sega, las linnud teevad oma lärmi edasi.


neljapäev, 10. mai 2018

Mõni hirm saab tõeks




Kes kardab ussi ja kes lennukiga sõita, mõni pelgab suurt rahvast täis ruumi ja mõni lifti kinni jäämist. On neid, kes ei näi midagi kartvat kuni äkki hiir kapi alt piilub ja on teisi, kes kardavad külge saada argpüksi maine ja on selle vältimiseks nõus lõvi eest liha varastama.
Mina olen kogu aeg kartnud massaaži.
Judinaid tekitav mõte, et annan end abitult kellegi väänamishimuliste käte valdusesse ja lasen tal end nagu tainast sõtkuda.
Niikuinii on valus.
(Ei, väljakannatamatult valus see ei olnud.)
Niikuinii murrab mõne luu.
(Ma tean, see on kõige ebaratsionaalsem masseerimishirmude seas, aga siiski!)
Niikuinii teeb sinikaid!
Tegigi. Armas aeg,  mu selg näeb välja nagu Kopli parmu nägu pärast pikka nädalavahetust. Kukal ilmselt ka, kammida on valus. "Valutavad juuksed" kuuluvad vist ka parmuleksikasse?
Kui ma nüüd mõtlen, et vere hemoglobiinitase on niiehknaa alla igasuguste mõistlike normide ja nüüd on suur osa allesjäänust pargitud sinikatesse, siis hakkab enesest suisa hale.  Nagu sellest veel vähe oleks, et ma oma kaks sõrme kuuma õliga ära frittisin.
Ise olin loll, seda kui kergelt ma sinikaid hangin, teadsin ju suurepäraselt. Kes käskis küsimusele "Kas eelistad kerget massaži või teen tugevamalt?" vaprusest väriseva häälega vastata "tugevamalt loomulikult!"

Sellest nüüd siis didaktilise alatooniga lõpumoraal: ärge astuge oma hirmudele vapralt vastu! Kui hiir on hirmus, siis seda ta on ja ainult laua peal seistes ning kiljudes võib kohutavast saatusest pääseda! Kui lift tundub ahas, siis ei takista miski peale treppide puudumise viieteistkümnendale korrusele jala marssimast!

Ja nii edasi.
Ja las lõvi sööb liha ise ära. Võtke parem küüliku käest kapsast, aga igaks juhuks valige hetk, mil ta on seljaga teie poole. Te ju olete ta hambaid näinud?

kolmapäev, 9. mai 2018

Langetame pea



Täna on kurb tähtpäev. Meenutame miljoneid kadunuid, sama palju on selles lahingus üksijäänuid ja ebaõiglaselt seetõttu omade seast välja heidetuid.  Kõige kurvem on kuulda lugusid, kus algselt kadunu ilmub ootamatult teiste sekka tagasi ja leiab oma lootuse kaotanud kaaslase lõhutud keha alandavas näruse kaltsu rollis, mingis täiesti vääritus olukorras ja põlastusväärses ametis teiste järelt sõna otseses mõttes jäätmeid korjamas. Pahatihti polegi enam kedagi leida, kaaslane on juba hukkunud. Või hukatud, ka nii juhtub.

Muide, käisin täna ühe inimese juures tema tööd ja teenuseid kasutamas. Tal oli jalas üks valge, mustade täppidega sokk ja üks tume, vist tumesinine sokk.  Kultuurline mitmekesisus. Meeldejääv.

Täna on Kadunud Sokkide Mälestuspäev.

Homme on Korista Oma Tuba Ära - päev.
Nii, et....lapsevanemad ja muud läbuste korterikaaslastega hädas olijad: tähelepanu, valmis olla....


reede, 4. mai 2018

Unenäost ja muudest ilmaimedest




Unenägude seletamine kuluks nüüd marjaks ära.
Unenäo algus oli optimistlik ja erakordselt meeldiv:  ma andsin tööl lahkumisavalduse ja tundsin end kui õhvake varakevadisel karjalaskepäeval.
Edasi kiskus vasakule: mul oli uus töökoht täiesti ootel. Popsukeeramisspetsialist, puru kausis ja igal pool laiali, paberid kuhjas ja pisut "eelvolditud".  Magades oli kõik kõige paremas korras, lihtsalt ärgates tundus mu rahulolu veidi raamidest väljatolgendavana. Siiani paneb unenäo meenutamine mind "ma ei tea midagi"-näoga lakke vaatama ja vilistama....

***
Kohaliku toidupoe ees oli täna õhtul korraga kaks asja: esiteks soe ja teiseks paar tikkontsaga saapaid jalgrattatoe peal.  Justkui oleks soojus nõnda mõjunud, et saabaste omanik otsustas kohe nüüd ja selles punktis suve alustada.

***

Ma sain täna paberi, millel muu teksti hulgas, mis kirjeldas mind kui patsienti, sisaldub lause "Patsient on täiesti adekvaatne ja hästi orienteeritud".
Ma arvan, et raamin selle paberi ära ja panen kuhugi nähtavale kohake. No nii ilus tekst, onju?