reede, 24. jaanuar 2020

Spor....uh, ma ei saa, kole sõna...



Septembrist olen kontoriinimene.
No ikka nii kontoriinimene, et anna abi, teinekord läheb kaks päeva enne kui tekib vajadus tootmises midagi vaatamas käia, tõsisemat tegemist sealsamas „päris töötajate" vahel on heal juhul (mu ametit arvestades tegelikult halval juhul) kord paari nädala jooksul.

Tulemus?
Jaanuari teisel tööpäeval tundsin, et siia ma suren. Tagapaled tooli sisse juuripidi kinni kasvanud, silmad punased nagu kanepipõllul elaval jänesel ja surma põhjusena läheb kirja „küünitas liiga kiiresti pastaka järele ja sai kuus lihasrebestust ning rabanduse". Lihasrebestuste osa oli oletuslik, võimalik, et selleks ajaks ei oleks mul enam ühtegi lihast, mida rebestada. Puhas valge pekk, paras tihastele sööta. Soovituslikult Hispaania tihastele, kuulu järgi olevat seal lumi ja seega tihased nälgas, saaks selle moega veel Hispaaniassegi. Pole käinud, noh.

Aga 16. veebruaril on Pitka matk.
Ja mina ei jaksa.
Pole mitu aastat jaksanud. Kord tuju, kord tervis.

Jaanuari kolmandal tööpäeval, pärast teise tööpäeva valgustushetke, hakkasin tegema pooletunniseid kiirmarsilõunaid. Ära sa märgi, ligi kolm kilomeetrit jõuan selle ajaga oma hiinlasesammuga ära vudida.  Mu söömiskombed on viletsad niikuinii ja need veel enam untsu keerata polnud mingi vaev, lõunasöök pole niikuinii kõigile Maa elanikele kättesaadav, mis vahet seal on. Üllataval moel ei paisunud sellest mu õhtune isu.

Olgu, ei hõiska enne õhtut. Kolm nädalat pole mingi näitaja, kui kaua võtabki harjumuse kujunemine aega? Ja kui kiiresti võib loota, et kahekümne kilomeetri jagu võhma juba on? Ja kui suure koormuse juures üldse see võhm tekiks?
Ma isegi ei otsi neile küsimustele vastuseid.  Need ilmselt ei meeldi mulle.

Ainult, et... jube tuuline talv on. Iga jumala kord, mil ma jälle vastutuult nühin tuleb Puhh meelde. Kahjuks küll selles võtmes, et kui Puhh oli pisike notsu, siis praegu on tegu täiskasvanud ja igal söögiajal korralikult kodus olnud seaga.
Vähemalt tagasi tulles on tuul pea alati tagant. Sobib!

16. veebruaril on Pitka matk.
See kõik ei tähenda, et ma supi nimel üldse selleks valmis oleks.
Tuju või tervis, teate küll.
Elama peab veel sinnani, on ju?



pühapäev, 12. jaanuar 2020

Moraalne dilemma



Mõned vanad inimesed elavad üksi.

Selline klaasine lihtlause, üheseltmõistetav ja jahedalt kurb.
Üksiolemise põhjused ei ole alati nii lihtsad ja ühe lausega kirjeldatavad, ka üksikute inimeste hulgas on lihtsalt üksikuid ja on sügavalt üksildasi, on saatuse julmuse kui ka enese kidalise iseloomu tõttu üksikuks jäänuid.
Need viimased...need on natuke hirmuäratavad inimesed.

Olgu, preambula on läbi.
Hakkan ambuma.
Mul on ligi üheksakümne aastane naabrinna. Vanuse kohta raudse tervisega, kompromissitu moraalikompassiga, mis töötab eranditult ainult teiste inimeste hindamisel ja hingega kinni nooruses, mis möödus Ida-Virumaa tööstusasulas kommunistliku partei aktivistina.
Seda viimast pole mõtet talle enam ette heita,  ei muutu etteheidetest ta minevik ega mõjuta see kellegi praegust elu. See fakt on praegu lihtsalt naljakas, eriti, kui arvesse võtta, et ta praegune kõige suurem hirm on saada kiriklikult maetud.

Ma käisin kunagi iga pühapäev tollase "teise talu" naabrinnaga seal kohvil. Siis oli elus veel tolle maja omanik, sama punase minevikuga vanamammi.
Siis suri naabrimammi.
Käisime naabrinnaga seal edasi.
Siis suri mu mees.
Ikka käisime paar korda kuus kohvi joomas, helistasime igaks juhuks ette, sest mammi, kes teiste juures vihkas joomist nii, et katkestas ainsa lähisugulasega suhted täielikult, sest too jõi, ei sülitanud ise iial pitsi.
Teate, kui kohutav on kaheksakümne aastane maani juua täis naine?
Niisiis, kohviõhtud toimusid harvem.
Siis suri mu endine naabrinna.
Mul sai jaks otsa.
Sel hetkel sai otsa, kui ma läksin mammile külla ja ta mu silme ees nagu puuhalg keset kööki pikali kukkus, sest hamba ravimise viin... Käisin tol õhtul südaööni ümber ta maja, et olla kindel, kas ta hommikut näeb.

Naabrimammi eest jäi hoolitsema kena inimene, kes maja endale ostis.
Tasapisi lõigati läbi mammi võimalused alkoholi hankida.
Tasapisi muutusid suhted omaniku ja mammi vahel teravamaks.
Milleks muutused? Milleks uus katus, õunaaed noorte puudega, kasvuhoone? Vanasti sai ilma, miks nüüd ei saa?
Mammi lubas eriti tulistel hetkedel minema kolida - tal on see võimalus olemas, ainult, et ega ta enam üksi normaalselt toime ei tuleks, seega oli see ähvardus nagu kolmeaastase "ma lähen minema!"
Aga erinevalt kolmeaastasest on täiskasvanud inimesel rohkem õigusi.
Näiteks õigus lasta tappa oma koer, sest "näete, ma ei saa ju koera korterisse kaasa võtta, nüüd olete teie süüdi, et ma oma koera pidin magama panema!"

Täna mõtlesin, et lähen mammit üle hulga aja vaatama ja sattusin selle uudise otsa. Olevat eelmisel nädalal "ära korraldanud". Ärakolimise suhtes olevat ümber mõelnud....

Iiveldama ajab.
Ja samal ajal...ta on siiski üksik vanainimene.
Baaaaaahhhh.....