esmaspäev, 25. juuni 2018

Klassika



Igatahes...me ei söö suutäitki teie poolt pakutavat toitu, ega maga silmatäitki teie poolt pakutavat und.

Ja nii ongi.
Väljas suur valge, kolmveerand tunni pärast lõugab äratus, tulemas on tööpäev, mil normaalsetel inimestel (elik paaril kolleegil) on puhkus ja ebanormaalne inimene (elik mina) peab neid oma töö kõrvalt asendama ning ma pole minutitki maganud.

Oi, see päev läheb aia taha, jalad juba tara alt läbi....

pühapäev, 24. juuni 2018

Peenramaa



Nad käivad siin väga tihti.
Enamasti bussiga, jalas sinised purjeriidest papud, seljas tumedad tuulepluusid, rehavarred kulunud kilekottidest välja turritamas nagu värsked baguettid.
Tragid ja krapsakad vanad naised,  silm selge ja pilk sihikindel.
Peenramaale! Peenramaale, sellele viimasele, mis neile veel on jäänud.
Rohida on vaja, lilled tuleb kasta,  närbunute asemele uued sättida.
Pisikesed kuivetunud käed siblivad liivas, ükski okas või lehelible ei jää neil noppimata.
Peenikesed sõlmised sõrmed katsuvad lillede ümbert mulda. On see liiga kuiv? Või on vihma olnud liiast?
Ükski detail ei jää märkamata. Pisimgi umbrohulible kaob enne kui tärgatagi jõuab.
Kuid sest peenrast ei tõuse ikka veel midagi.
Seeme on olnud hea, aga idusid ei ole ega tule.
Sinna on istutatud nende mehed ja vanemad, õed ja pojad, lelled ja nõod.
Ükski seeme ei idane, rohigu nad oma sõrmed villi või kastku peenar sooks.
Naised ei kaota lootust.
Mõni teine kord. Mõni teine kord saab nende hool kindlasti tasutud.
Kangeks jäänud põlvede naksudes ajavad nad end püsti, vaatavad enne minekule pööramist viimast korda aiamaa üle ja lähevad bussipeatusesse, rehavars ikka asjalikult turris ja papude ninad veidi liivased.
Varsti tulevad nad jälle. Ja jälle. Ja jälle.
Niikaua kuni...

Aga sealt edasi algab järgmise memme lugu.



reede, 22. juuni 2018

Cocaraamat



Ütlemata palju olen ma elus süüa teinud
Karmapannkooke
Vanapraadi
Annaputru
Saeparaadi
Mooritud viha
Muusikamaasi
Viisisalatit
Kapsamulle
Mangusuppi
Midagi oli veel...
...aa, leiba. Leiba olen teinud.
See ei tulnud välja.


kolmapäev, 20. juuni 2018

Tore päev muidu



Kurat teab, kuidas  see täpselt juhtus, aga õngekonks oli taguotsas kinni mis kinni.
Pets ja Hesa olid juba proovinud konksu otsa Valentini kannikast niisama välja sikutada
„Te kuradi lollakad, lõpetage ära, aiiii..aiii... ma löön teid kohe maha, kui see konks väljas on!"
Prooviti haaknõela otsaga nahka nakitseda, aga pärast uut sõbrapoolset põrsakisa maeti ka see idee maha.
Siiani oli ainus edasimineku tunnus pükstest selle lapi väljalõikamine, millest konks läbi minnes Valentini õrna ihu tabanud oli. Väga konksu lähedal ei saanud Valentini ähvarduste ja haleda niutsumise pärast kääridega urgitseda, riiet haugati suure ringiga, nii alukaid kui sajataskulisi kalamehepükse.
Hea paks riie oli.
Hirmus suur auk jäi.
Tühja neist pükstest, sõbra perse oli ikka veel konksutatud.
„Oota, ma naiselt.. küsin naiselt .."
„Mida sa teed?"
„Pilti tegin"
„Tõbras, lõpeta ära, kui ma kusagil seda  pilti näen, saad surma!"
Äh, Valentin oli juba nii palju teisi surmaga ähvardanud, et meestel oli nüüdseks üsna ükskõik.
„Naisele saadan, need teavad haavadest rohkem, äkki on abi"
Pets  ja Hesa hakkasid järsku hirnuma nagu loomad. Vaenulikud loomad. Ebasõbralikud kiskjad.
„Mida, mida ta röögite?"
„Naine küsis, kas me elussöödaga püüame kalu või mis põhjusel sa landi küles tolkned"
Valentin oigas ainult. Sõbrad..jaa, pole tal neid enam, sõpru nimelt.
„Oota nüüd, ära ohi naine ütles, et kõigepealt peab riidelapi ära lõikama"
Hesa kükitas, käärid peos haavatu kõrvale ja naksis heleda kisaga esitatud protestitiraadist hoolimata mõlemast püksipaarist jäänud lapid konksu ja ihu vahelt katki.
Nüüd jäi näha ainult suur roosa kannikas väga ilusa Sebile landiga keset lagedat välja.
Hesa luges edasi.
„Järgmiseks võta ettevaatlikult landi konksust kinni..."
Hesa kükitas uuesti, ohkas ja võttis kahe näpuga konksust kõvasti kinni.
„Ettevaatlikult, sulle öeldi ju, ettevaatlikult!!!!"
Karje lõi paadi lausa kõikuma.
„Ettevaatlikult landi konksuosast kinni ja..."
Raksti!  surus Hesa konksu läbi naha. Teiselt poolt välja. Nüüd oli Valentin ametlikult haagitud, niimoodi kinni jäänud kala võis end ainult lõhkirebimise hinnaga lahti sipelda. Kalad, sealjuures, ei oleks nii roppude sõnadega sajatanud.
„...kinni ja ära vigastatule midagi ütle, suru konks läbi lihase nii, et konksu ots teiselt poolt välja tuleb"
Valentini sõimusõnad ei olnud veel otsa saanud ja kannikat pidi hakkas jooksma peenike helepunane veretriip.
Kostus ootamatu sulpsatus. Või mis sulpsatus, rohkem nagu plärtsatus, selline, mille tekitab üle parda kukkuv mees.
Pets toibus vees kohe.
Päästevestid olid mõistlik idee.
Keegi ei osanud arvata, et Pets vere nägemise peale minestab,  õhtut plaanides ei olnud ka Valentini kannikast aadri laskmine üldse kavas. Spontaanne lõbustus,  Petsi enda organiseeritud, kalapüügiriistad olid tal head, aga viskeoskus jättis ikka kõvasti soovida.
„Pärast konksu läbi naha surumist lõika näpitsatega konksu terav ots maha..."
Pets ulpis paadi kõrval vees, käsi pardas kinni.
„Minu landi lõhud ära? Mees, on sul aimu, kui kallis see asi on?"
„Edaspidi loobid õnge,  Valentin konksu küljes või mis?"
„Kas ta kannikat ei saa lõhki lõigata, saaks konksu..."
Seda lauset tal lõpetada ei saanud.  Valentin lubas ta kõigepealt ära uputada, siis põlema pista ja lõpuks üles puua. Või oli see kuidagi teises järjekorras?  Pole oluline, igal juhul neelas Pets lauselõpu alla ja leppis konksu lõhkumisega.
„Anna näpitsaid!"
„Ee..hmmm...autosse jäid."
Et sellel Valentinil ka hääl ära ei läinud.
„Tõmba koomale, käsutas Hesa aerupingil upakil olevat lõugavat Valentini."
„Kuhu ma lähen,  ise ei näe või, et mul on lant perses kinni?"
„No kui sa teise kohta minna ei taha, siis hakka aerutama."
Hädised niuksatused saatsid haavatu loivamist vöörikapi poole, et ta seal edasi lösutada saaks.
Valentin võttis ahtriplangust kinni ja kiskus end paati, vesi varrukatest ja püksisäärtest voolamas. Ta hoidus pingsalt Valentini roosa, pisut verenirese tagapale poole vaatamast
„Hea, et järv pole maantee, keegi vähemalt ei näe..." jõudis Pets mõelda enne, kui ta paadisillal inimesi märkas.
Neidusid.
Binoklitega.
Kuradi linnuvaatlejad...
Esimene kättesattunud asi oli Valentini enda seljakott, selle sättimine roosa ihu peale oli arvestades mitte eriti koostööaldist Valentini päris keeruline. Alles paadisillal seisva vastuvõtukomitee kirjeldamine vaigistas kisa ja vingerdamist. Üldjoontes võis tulemusega siiski rahul olla, kõigest selgitust Valentini kummalise poosi kohta ei olnud võimalik usutavaks muuta.
Ega piigad suurt midagi küsinud ka. Vaatsid ja itsitasid niisama.
„Mine too näpitsad ära! Autovõtmed on...kus?"
„Mhm. Taskus."
Järgmiste mõtete vahele tekkis pikk paus.
„Märjad?"
„Ligumärjad."
„Ma panen sinu nimel küünla, kui need töötavad!"  Valentini hääl oli seekord nutuselt anuv.
„Kuhu?"
„Mida?"
„Kuhu sa küünla paned?"
Auto pole asutav Pets ja paadis istuv Hesa irvitasid, nägu paadisillalt lahkuvate tüdrukute eest peites.
Valentin kaotas jälle pidurid.
„Te kuradi tõprad, ma mõtlesin kirikut, aga teie auks ma sinna enam ei mõtlegi küünalt panna, ajage aga kannikad uppi, saate kiriku kroonlühtri juraka endale sinnasamusesse!"
Poleks pidanud karjuma. Ornitoloogid keerasid silaotsast tagasi.
„Mida te teete, kas sõber on haige või mis?"
„Haige."
„Äkki on kiirabi vaja?"
„Ei"  Valentin ägises seda öeldse, kujutledes, kuidas kirabibrigaad ta kannika kallal urgitseb ja kommenteerib..
„Olete ikka kindel?"
„Jah"
„Saame ehk meie aidata?"
„Ei"
„Olguuuuu..."
Tüdrukute samm oli palju aeglasem kui esimesel korral ära minnes
„Kui sa veel karjud ja nad tagasi tulevad, siis võtan seljakoti maha!"
Valentin sisises ainult
Kõigest pool tunnikest ja kolm tuhat kuussada kolm sääske hiljem – ning peab mainima, et kannilihast ei olnud need sääsed enne mekkinud ning magus see neile näis – oli kuulda Petsi lärtsuvaid samme.
Juba kaugelt hõiskas ta rõõmsalt, vehkides pihku surutud näpitsatega.
Hesa võttis mobiilis oleva juhendi jälle ette.
„Desifntseerige konks ja viga saanud koht"
„Millega?"
„Viinaga"
„Viina pole"
„Mismoodi viina ei ole?"
„No pole, me võtsime ju ainult õlut. Ise ütlesid, et teeme vahelduseks ühe viisaka kalalkäigu."
„Ahjaa.. Kuule, alko on alko, õlu on ju ka alko?"
„On. Justkui. Helista igaks juhuks naisele"
„Ära tee nalja, kuidas ma talle ütlen, et me oleme kalal ja kained nagu kirikuõpetajad?"
Hesa koukis ahtrikapist purgi Alexandrit.
„Ära seda võta, see on minu mark..ma ei saa seda pärast juua, Valentini perse on kogu aeg silme ees"
Hm. Loogiline
Saku heledat ka ei tahaks, see on ju minu õlu, mõtles Hesa.
„Võta Melnitsat, see on Valentini õlu, ta oma taguots, olgu tema õlu ka"
Kork plumpsas paadipõhjas  loksuvasse vette. Mulksuv õlu voolas üle kannika, leides ruttu tee looduse poolt uuristatud jõesängi.
„Ära mässa, mul saavad püksid märjaks"
„Pole sul enam midagi kaotada, auk on püksiperses niikuinii", valas Hesa märjukest edasi. Veel paar mulksu ja pudel oli tühi.
„Näpitsad!"
Nagu kirurg. Päris mõnus tunne oli, tähtis ja oluline.
Valentin prigises ja kiunus, hambad ristis, suuremat häält ta teha ei julgenud, mine neid linnuvaatlejaid tea.  Hesa muudkui pitsitas ja koukis midagi, äkki läbis Valentini piinatud keha lõikav valusööst.
„uuuuuuuuuuuuuuu........uuuuu"
Ta tõesti püüdis. Lihtsalt jube valus oli.
„Plaastrit!"
„Seda sa tuua ei käskinud"
Olgu, need kaks täppi kanni otsas kannatasid autoni ka ilma plaasterdamata minna.  Õnn, et ornitoloogid seda kisa ei kuulnud.  
„Korras, hakkame minema. Aja-aja ennast püsti, käed-jalad otsas"
Valentini kondid olid pika koogutamise peale päris kanged, püksid õlut täis ja kannikate peal pükstes kahe pihupesa suurune auk. No muidu oli tegelikult kõik ju korras.
Pets oli vahepeal kalapüügiriistad kompsu korjanud, hapu näoga keris ta viimasena veel lõhutud landiga spinningu kokku.
Lant perses ja konks pooleks, aitäh, sõbrad.. pomises ta omaette.
Auto poole komberdades tegid Pets ja Hesa Valentini tagapoolele parklas pingil istuvatest linnuvaatlejatest möödumisel katet.
„Sinikael-part"
„Rabakana"
„Linavästrik"
„Hüüp"
„Kus sa hüüpi nägid?"
„Ei näindki, aga seda „uuu-„ mäletad? Mis see sinu meelest siis oli?"
„Olgu, hüüp"
Piigadel oli õnneks tegemist, nähtud-kuuldud lindude nimekiri vajas täpsustamist.
„Sitavares" sosistas Pets auto esiistmele maandudes
„Raisakotkad" kommenteeris end kõhuli tagaistmele sättinud Valentin vastu.
„Palvetage parem, et meid politsei tee peal kinni ei peaks.  Valentini olekut on keeruline kommenteerida.  Mees,  kas paned küünla, kui rahulikult koju saame?"
Jep, Valentini sõnavara ei olnud veel ammendunud. Läbi kinniste autouste ei kostnud välja õnneks midagi.
Tore päev hakkas läbi saama.

teisipäev, 19. juuni 2018

Aasta



Aasta tagasi sain sinu varju
Sa ei vajanud seda enam
Paistab, et olen temaga harjund.
vari minuga. Koos ongi ... kenam

Kui  ma astun, siis hoiab must kinni
Kui ma seisan, siis seisab ka tema
Ilma minuta  tulla ja minna
Ei saa, alati otsustan mina

Kuid see vari on tumedaim öödes
Saab mu hinge ja võimu ta üle
Pole olemas mind, lihtsalt pole

Kui ma uinun, siis võtab mind üle
Ole vaba, on minevik möödas
Lase und näha sellest, mis tuleb...

**

Aasta.
Juba.






esmaspäev, 18. juuni 2018

Kuues aasta



Kuues aasta jooksis  juba, aeg oli kadunud märkamatult. Bernilla oli oma hõimuga harjunud, pooljumala staatuses olemisel olid oma head küljed, halb oli pidevast järelvalvest tingitud vähesed võimalused üksi olla.
Pidevalt saatis teda keegi, alati oli temaga samas ruumis mõni relvaga nooruk.
Õnneks olid nad juba suuremad, relvad ei olnud enam neile mängimiseks. Alguses tuli nii mõnedki hauad kaevata lastele, kes oskasid küll päästikule vajutada, kuid ei teadnud, et tagajärg erineb videomängus nähtust. Nad ei osanud surnuidki matta.
Nende vanemaid, kes heitsid hinge fertiilses eas täiskasvanuid niitnud katkulaines ei matnud ka ju keegi.
Lapsed ei osanud, ellu jäänud vanurid ei jaksanud. Kellel jalad kandsid, pagesid maakohtadesse, kellel ei kandnud, surid kohapeal.
Aastaga oli plats puhas.
Hakkajamad noored kogunesid kampadesse ja keegi neist tuli mõttele ära kasutada vanade naiste mälu. Teadmisi, kuidas elada ilma tsivilisatsiooni seni olemas olnud loomulike hüvedeta.
Arvesse võttes, et kehvema vanaemaga kambad üritasid tihti paremaid vanaemasid endale röövida oli ohutuse tagamine kõigi olemasolevate võimalustega siiski arusaadav. Ellujäämine sõltud vanaemade tasemest.
Bernilla oli taemel. Vägagi kõrgelt hinnatud tasemel.
Kuues aasta ilma internetita. Ilma elektrita, ilma telefonide ja autodeta.  Olid labidad, relvad, põllulapid ja kaevud ning küttepuud.
Põrsaid oli vähestel nagu kanugi, mitte kõik vanaemad ei teadnud, mida nendega teha. Bernilla kambal oli lausa kolm lehma ja pull, sellist luksust oli vähestel – lehm oli suur loom, hirmuäratav ja mine tea, äkki isegi vägivaldne.
Noh, nende kamba lehmad olid leebed. Peaaegu leebed, vanaema oli isegi kaks tüdrukut suutnud välja õpetada, kuidas nende haisvate hiiglastega toime tulla.
Need noored, oh, nendega oli raske. Alguses oli tegemist, et neid veenda maast kaevatud kartuli söödavuses, seatapp oli midagi, mis terve kamba nutma pani, nõrgemad jooksid metsa. Üks tüdruk kaduski sinna, hulkuvad koerad vist.. või lihtsalt eksis ära, mine tea.
Praepeekonit ja ahjukartuleid sõid noored pärast küll isuga. nTasapisi tekkisis teadlikud seosed põllu ja toidu vahel.
Kui Bernilla poleks neile näidanud, et pesu saab pesta ka jões, oleks noored praeguseks mustadest poolkivistunud  rõivastest tekitatud kriimustustesse tekkinud põletikke põdenud, pooled neist kindlasti. See oleks olnud palju suurem kaotus kui mõned pesupäeval allavoolu reisima länud sokid.
Üldiselt hakkas noortest asja saama. Loomade poegimist ei osanud veel keegi vajadusel abistada, põllule küvatavate seemnete puhul oli taimede tärkamise ajal üllatusmomente palju („Ma panin siia porgandi maha, miks meil nüüd kolm peenart peterselli on?“) ja haigete põetamise oskus oli  vilets. Okse, mäda, veri ja muud kehaeritised olid midagi, mille eest aremad tüdrukud kiljudes toast välja jooksid. Kül nad kunagi õpivad. Võimalik, et selleks kulub paar surnut, kõik on tõenäoline.
Bernilla vaatas kella.
Seierid olid... kummaline, ta ei saanud enam kaugeltki mitte iga kord aru, mis kell on. Silmanägemine? Vaevalt, pigem phjuseks midagi mud, aga mis?
Kuule, mis kell on? Küsis ta valvurilt, tehes näo, et te lihtsalt ei viitsi silmi avada.
„Pool kuus. Õhtu.“
Bernilla tõusis ja väljus toast. „Breti, Cäthliin, läheme lauta! Lüpsiaeg!“
Tüdrukud tulid, nad tundsid end väljavalitutena, neist sõltus kamba toiduauast oluline osa.
Kojast võeti kaasa lüpsikud, pingid. Igaühel oma. Lehmad olid juba ootamas, piimapais udaras nõudis leevendust.
Tüdrukud istusid kumbki ühe lehma alla, Bernilla hangus keset lauta nagu oleks ta kokku jooksnud robot. Mida ta tegema pidigi? Miks ta üldse siin seisis? Segadus kestis vaid momendi, kui pea jälle selgeks läks, istus Bernilla kolmanda lehma alla.
Udar puhtaks, nisad veel puhtamaks, õnneks tuli lahtisest laudauksest piisavalt valgust, et oma tegevuse tulemust kontrollida. Käed nisadele, sõrmed töötasid juba ammu sisseharjunud rütmis. Pea oli täis omi mõtteid,  süngeid ja segaseid.
Midagi oli kindlasti valesti.
Oli kuulda, kuidas üks tüdrukutest paar soru piima lüpsikust mööda lödistas.
„Ära larista, sellest piisast võib mingil hetkel sõltuda sinu elu!“ Bernilla hääl oli harjumatult pahane.
Ainult tema teadis, et see pahameel oli pigem ta enese muredest tingitud. Las olla, ei hakka ta tüdrukutele midagi seletama.
Õhtu möödus rahulikult. Piim sai hapnema pandud, homme tuleb pealt hapukoor riisuda ja piimast endast kohupiim kokku soojendada. Juustu seekord tegema ei hakka, seda oli keldris päris palju alles.
Bernilla vaatas aknast välja.
„Lüpsiaeg!“ ütles ta ümber pöörates. Noorte nägudel oli siiras üllatus. Bernilla märkas laual piimahapendusnõud...õige, nad ju käisid just..
„Väike nali!“ mühatas vanaema kohmakalt ja istus laua äärde, võttis sealt lehe paberit ja pliiatsi.
„Punkt üks: koor piimalt riisuda. Oskavad Henri ja Malvwiina.
Kaks: piim pliidile sooja, jälgida kalgendumist. Oskavad: Malwiina ja German.
Kolm: kohupiim nõrguma panna. Malwiina ja German.“

Ta oli aru saanud, mis toimus. Bernilla vanaisaga oli kunagi ammu sama juhtunud.
Alzheimer.
Kui ta nüüd oma tegevust ei muuda, saavad noored sellest juba järgmisel talvel aru. Ta oli näinud kampasid, mis olid oma vanaema liiga vara kaotanud. Näljased, teadmisteta, räpased ja mädanevad. Ta oli näinud ka vanaemasid, kes olid jäänud dementsusega kambale vahele. Need vanaemad muutusid ülearuseks, nad aeti minema. Lisasuud ei vajanud keegi.
Näljased, mäluta, räpased ja mädanevad.

Kaugele ta seda suudab lükata?



Rõve lugu



Öösiti kahutas kergelt, puudelt kangenud lehed muutusid krõbisevaks fooliumiks ja igal hommikul oli tiigivesi aina külmem ja külmem.  Peaaegu kõik, kes pidid kohale tulema, olid juba mudas endale mõnusa tudupesa valmis siputanud, üksikud hilinejad plärtsatasid nende vahele ja müttasid samuti mudavoodi kohevaks. Pidevalt tilkus uudiseid laiast ilmast, põhiliselt räägiti neist, kes veel talvitustiiki kohale polnud jõudnud.
"Hubert jäi jaanipäeval auto alla, olete kuulnud?"
Kaugemalt servast kostis Huberti lese kurb nuuksukrooks. Ikkagi eelmise kevade laste isa, pea kõigi kahe tuhande viieteistkümne kullese papa.
"Vilhelmiine sai kureroaks, võib küll olla, et enne seda käis veel niidumasina alt läbi...."
Enriiko kõripõhjast tulnud mulisev oie oli hingelõhestav. Pisut vähendas selle usutavust tõsiasi, et Enriiko oma mudaaugu kohe seejärel maha jättis ja end Huberti lese kõrvale sättis. Mitte, et leskproua Hubertil midagi selle vastu oleks olnud, muidugi.
"Alehhandro lasi ennast inimesel suudelda ja läks printsiks"
Keegi oleks kui suure lapiku kivi vette visanud. Lärm, mis selle uudise peale tõusis oli võrreldav kevadise pulmakooriga.
Sõnum oli muidugi teine.
"Inimene suudles teda? Räpane kuiva nahaga vastikult kuum inimene?"
"Muutus inimeseks, printsiks? Jäle, jäle, jäle!"
"Pervert, täielik pervert, inimesega...öäkk!"
Alehhandro vanemad olid nördinud. Eelmise kevade tuhat kaheksasada viis kullest kasvasid kõik ontlikeks konnadeks. Need, kes ellu jäid, muidugi, kõik kolmteist kullest. Üleelmise aasta kaks tuhat kuusteist samuti - konnad, mitte mingid ...kole öeldagi...inimesed.
Aga näe, kolm aastat tagasi koorus kudu seest kulles, kes veel eelmisel aastal Albertiinega tuhat viis kullest sigitas ja nüüd siis selline häbiväärne lugu...! Ei, Alehhandro ei ole enam nende poeg, võtku teda kurg!
Albertiina tihkus oma pesas lohutamatult. Kas ta tegi midagi valesti? Oli ehk kuidagi ebakonnalik? Äkki oli tema süüdi, et Alehhandro inimelu kasuks otsustas? Kas keegi enam tahabki tema kudu viljastada?
Konnatiigis kostsid veel kaua kurvad, pahurad ja etteheitvad krooksatused ning mulinad.
Öö oli külmem kui eelmised. Tiigiveele tekkis jää, korralik habras tekk üle konnade talvevoodite. Üks teise järel kustusid uinuvates peades viimasedki mõtted.
Vaid üks eelmise kevade nooruk puikles veel kaua unele vastu. Mõte printsiks hakanud Alehhandrost oli koraga nii kohutavalt piinlik kui meelitavalt magus.
Kiusatus oli keelatud asjadele omaselt ahvatlev.
Lõpuks sai jahtumine siiski ka temast võitu.
Kevadel ärgates saab seda mõtet edasi mõelda....siis tuli uni.


laupäev, 16. juuni 2018

Sõna




mõni päev
on natuke teistmoodi
on kurvem
aeglasem
tumedam
miks küll ometi
ei mõista
kõik oleks nagu korras
keegi ei ole kadunud
või surnud
või haige
keegi ei ole solvunud
ega solvanud
ikkagi on kurb
taevas on tume
hing on tume
sõnad mida lausud on ka mustjad

jaa

just need sõnad
nemad ongi süüdi
sa oleks võinud vait olla
ja mina kurt
või vastupidi







reede, 15. juuni 2018

Omaalgatuslik promopostitus




Eesti joonisfilmil on Priit Pärn.
Eesti Nukufilmil oli Elbert Tuganov.
Teeks õige nii, et kuulsaid multifilminimesid tuleb juurde. Kunagi saab lapselapselaste ees kiidelda, et ''Kui poleks mind olnud, poleks Eesti plastiliinimultikad poolt nii kuulsad!''
Nii, et..... on olemas võimalus toetada ühe plastiliinist kassi näugumist. Kassid, muide, on  nunnud.
Tegijad on oma ala fanaatikud. Seda filmi tehakse südamega. Mitte kõike maailmas ei tehta rikkaks või kuuldaks saamiseks, kuigi mine tea, äkki just võõraste toetus aitaks multikameistreid parnassile.
Kuidas siis jääb, tahate lapselapselaste ees natuke kiidelda?

kolmapäev, 13. juuni 2018

Unest (jälle) ja harimisest



Uskumatult tobe on töölt suurte maa- ja maailmaparanduslike plaanidega koju tulle lihtsalt selleks, et lasta väsimusel pool tundi peale koju jõudmist endal jalad alt lüüa. Vältimatu kustumine tabab mind kus iganes, ükskõik millise tegevuse ajal, kohati on unenäo- ja pärisilm lootusetult segi.
Praeguseks olen ligi kaks tundi maganud ning ärkasin selle peale, et unenäos olin mingi pika laua ääres. Ei, mitte SELLE pika laua ääres, minu laual olid kõikvõimalikud tehnikavidinad, tööriistad, pabernutsakutes näritud ja närimata söögiollust ja mingisugused fauna esindajad, kes meenutasid merisigu.
Ahjaa, ärkamine - selle põhjuseks oli vajadus minna laual oleva varandusega lähemalt tutvumiseks teisele poole lauda. Ärkasin siis, kui juba püsti seisin,  kõik eelnevad liigutused toimusid täisunes.
Jajah, ja siis jätkub mul jultumust osatada oma poega, et see nooremana uneskõndi harrastas.

Homme on teatripäev. Suur murepäev nagu normaalsel naisterahval ikka: midagi pole selga panna. Mul on mutiseelikuid, mis mulle ei meeldi ja mutikleite, millele ei meeldi mina. Ja siis on mul veel juuksed, mis ei meeldi kellelegi.
Millegipärast olen kindel, et kiilakana oleks paraku veel hullem.
Jalanõusid pole tegelikult üldse. Tossud ja tennised ei küüni teatripapude levelile nagu plätudki, kingi on ebadaamilikult ainult üks pooletoobine paar.
Kuulge, elab siin majas mõni naisterahvas üldse või ei??? Paistab, et "või ei".
Tühja kah, ega ma ennast näitama lähe, olen nagu olen. Pesen, kammin, lilli kaasa ei vea ja lähen.

"Igas suvekuus korralik kultuuriüritus!" oli meie stammseltskonna loosung, kui juunis võllamehe, juulis tšellodega poiste ja augustis Kremli laululindude vaatamiseks lubatähed lunastasime.
Spontaanseid sutsakaid tuleb vahele niikuinii.
Kui põld ikaldub, siis saagu vähemalt hing haritud.

Lisan.
Algsele tekstile on hea igasugust manti lisada, kirjutamata olla ei saa, kiusab, aga eraldi jupina ka esitada ei taha.
Üksindusest. Ma armastan üksindust, aga viimasel ajal häirib mind mõte, et see ongi nüüd midagi, mis jääb minuga lõpuni. Üksindus pole enam valik, vaid püsiseisund. Veel ühest vähestest tee peal olnud ustest olen nüüd mööda läinud, see oli kinni ja tagasi minna ei saa.
Sellega harjub, ma tean, samuti tean, et üksindus meeldib mulle ka edaspidi.
Praegune tobe faas läheb üle.  Pole sel elul häda midagi, rosinaid on kröömike vähem, aga hammastele ongi niimoodi parem....


esmaspäev, 11. juuni 2018

...



Aegviidu mets põleb.  Õu on suitsu täis, kui turbapõlemise haisu poleks, arvaks, et see on udu. Kurgu paneb kipitama nagu mõni teinegi asi.










Rongid veel käivad




Talvehommikud pidasid pimedat aega pikalt kinni, keskpäeval oli pisut piimvalget hämarust, aga kauaks sedagi, kohe voolas uus öö peale.
Imeks ei pannud seda keegi, ei olnud tegemist esimese talvega ja enamikule ei jäänud see ka viimaseks.
Joropi peregi elas talvel justnagu sellele eelneval ning eel eellmisest talvest enne olnud ning ja veelgi kaugematel talvedel. Mõne puhta põlislaanes oleva taluga võrreldes oli neil isegi pisike eelis - lähimad naabrid jäi küll kolme versta taha, aga see-eest jooksis otse eluhoonete kõrvalt läbi raudteetamm. Rongid sõitsid nagu kellavärk, perenaise lehmalüpsid ja peremehe söögikorrad käisid puhta rongivilede järgi. Kui tuli peenikese vilegs reisirong, oli söömaaja käes kord ja kui jauras söerongi viimsepäevapasun tõttas Joropi Mann lüpsikuga kauda poole.
Vahel kirikus ja vürtspoes käies armastas Joropi vanamees oma eelisseisundiga eputada.
"Meil pole kella vaja, meile on keiser ise kella õueserva ehitada kasknud!"
Või siis, et:
"Kuidas sinu eit lüpsiaegu loeb? Käib, kunas meelde tuleb või mis?"
Eelmisel aastal oli vanamees nii kange, et jättis koguni kalendri majja toomata, küll tema juba iga teise söerongi sõidu tareseinale ära kriipsutab ja sedasi alati teab, mis päev parasjagu teiste kallites kalendrites ees on.
"Kevadel näete, et mul need kopikad nagu maast leitud, mida teie praegu paberiliru eest välja jagate!"
Ja ostmata kalender jäigi.
Asi toimis hästi.  Rongid muudkui sõitsid, seinapalgil venis kriipsurida vastapäevast lihavõttesse, suvistepühast edasi jaanipäeva poole. Ikka kombeliselt, nagu neilgi, kes "kopikaid paberliru eest loopisid", nagu Joropi peremees kiitles.
Nüüd oli talv, aga rongid käisid ikka. Pime aeg pani perenaise küll mõnikord mõtlema, et päevad oleks kui topeltpikaks veninud. Uneaega oli rohkem, söögivahed venisid lausa kõhukorina jagu pikemaks ja lehm sunnik ei tahtnud kuidagi kinni jääda, iga lüpsikorraga andis sama piima kui ennegi justnagu oleks mõni lüps vahele jäänud.
Ah, talvel aeg ikka venib. Varsti on jõulud, saab pisut pidu ja kirikuski saab käia. On põhjust Manni peenemad seelikud ja rätid teistele vaatamiseks ja omale iluks välja otsida. Jõulukirik oli igas tares perenaise pidusõit.
Selle nimel tasus oodata.
Kuni äkki...
Mann oli just laudast tulnud , lehmasitane põll vöö vahele tõmmatud, et selle küljest midagi suuremat põrandale ei pudeneks, lüpsisoe vahumütsiga piim plekkpange ümber valatud, et see siis hanges maha jahutada kui ukse taga keegi mürgeldas.
No ikka mürgeldas tõsiselt.
Ehk on kellelgi mingi häda käes, kohkus vanamees ja hõikas valjusti võõrad tuppa.
Ei olnud häda. Jõulusokk oli jõuluhanega, kirjus riides noored kambaga kaasas. Taresolijad jäid neid lausa ammulisui passima, samamoidi jäi tuppa tulnud seltskond kuidagi nõutult vakka ning vaatas peaaegu pimedas tares ringi.
"Õlgi polegi?" Küsis jõulusokk naabri-Meeta hälega.
"Krässid tegemata?"
See oli jõuluhani.
Vanamees hakkas suure häälega naerma.
"Saite nüüd oma paberkalendrit! Pool kuud enne jõuluõhtut pidu tahta, nalja teete, mehed!"
"Mis enne? Üleeile oli kirik ära, täna juba teine püha!"
Peremees pahandas südamest. "Rumalaks peate mind õige või mis! Näete siin.." peremees kobas lausa käega triibulist seinapalki "...siin on kõik kirjas! Kaks söerongi päevas, iga teise kohta on märk seinas. Selle järgi on jõuluõhtuni veel kaks nädalat!"
Toas tekkis pikk lõikav  vaikus.
Kuni keegi piosike, vist äsja häält murdnud noor mees, sest Joropi rahvas teda hääle järgi ära ei tundnud, köhatas vaikselt ja ütles tasa "paar nädalat tagasi pandi söerongid korra päevas sõitma, sellest oli kiriku kalendris märkus ka üleval.."
Üle terve toa kostis äkki hele ja hale itk.
"Issand jumal küll, minu kallis jõululauba õhtu nüüd läinud nagu vorst koera perse! Sa kurivaimu vanamees oma koonerdamisega panid minu suured pühad hakkama, et sulle kärn kannika peale kasvaks..."
Kui piimalännik vanameest tabas, oli suurem osa piimast sealt juba välja lennanud. Õnneks muidugi, raske mannerg oleks pea võinud niimoodi puhta lõhki lüüa.
Üle kojaukse õue trüginud külarahvas kuulis veel kaugele jõudnuna Joropi perenaise heledahäälseid sajatusi.
Järgmisel aastal ei söandanud keegi Joropi vanamehelt isegi küsida et olgu see ostetud kalender, mis ta on, aga milleks oli Joropile veel käokella vaja - rongid ometi käivad...?




laupäev, 2. juuni 2018

Kuiv. Nõiun



Nüüd olen ma kindlasti kõike teinud.
Varem on see alati aidanud, aga sel aastal mitte, ei, sel aastal on kõik lihtsalt mahavisatud vaev.
Ma pole vihmavarju või keepi mitte ainult kaasa võtmata jätnud, vaid pole neid üldse välja otsinudki.
Ma olen usinasti kastnud ja kastnud ja kastnud, rekordpäeval tiksusin vihmutit liigutamas käies kümme tundi pluss lasin vagude vahele tonnise veepaagi tühjaks.
Pesu olen pesnud nagu sõge, õues on pesunöör juba õhukeseks kulunud.
Olen lausa äärmustesse laskunud, unustades üheks ööpäevaks sauna trepile vooluvõrku ühendatud akulaadija (ärge seda kodus järgi tehke!).
Varem oli enam kui kindel, et neile tegevustele või tegemata jätmistele järgneb vältimatu vihm.
Aga praegu on kõik läinud tühja. Vihma pole.
Ainult täiskuuööl alasti olles ohvrikivile raha põletama pole läinud. Ma olen kitsi ja viiesendine, mida ohverdada raatsiks põleb ikka väga kehvasti....
Ainus, mis lohutab on teadmine, et sääskedel pole kusagil oma järeltulijaid kasvatada. Metsatiigid on suuremalt jaolt kuivanud.
Nõuandeid? Kellelgi? Üks kobe kobe pauguga vihm kuluks ära, kas üle pole kusagil?

***

Ma valetasin hiljuti ühele inimesele ja see natuke vaevab mind.
Valet ennast ei kahetse, aga inimesest on kahju.
Esimest korda elus käisin...kuulge, ma ma unustasin ära, mis selle protseduuri ametlik nimi on, aga kui ma ütlen, et käisin mõõka neelamas, siis te saate ju aru?
Arsti pidi pisut ootama, ukse taga olin mina ja veel üks inimene.  Kumbki ei teadnud täpselt, mis ees ootab. Saime omavahel hirmusid jagada ja teineteist julgustada. Kui tohter tuli, läksin sisse esimesena.
Ossaissandapüss, kui vastik see oli! Arst õnneks ei saa loodetavasti kunagi teada, et iga kord kui ma protseduuri ajal pikutades jala natuke üles tõstsin ja seejärel kohe laksti kukkuda lasin tähendas see "ma löön sind #€@@###::#-t jalaga" ja lihtsalt teadmine, et tema löömine teeb mu olukorra kehvemaks sundis sundis mind alustatut pooleli jätma. Muide - sama mõte takistas mind kunagi mu pimesoolt rappivat arsti lükkamast. Tõmbasin käe rihmadest lahti, võtsin natuke hoogu...ja panin käe ise rihmadesse tagasi. Ega ma siis viha pärast...lihtsalt nii paha oli olla.
Iga asi saab ükskord läbi, õde aitas mul tati ja pisarad näolt maha pühkida, samal ajal arvas arst, et  peaksin suitsetamise maha jätma ja rohkem piimatoite sööma. Hm, selle nõuande kuulda võtmiseks peaksin kõigepealt suitsetama hakkama ja piima (millest peamiselt elangi) menüüst välja viskama. Mul vedas, et ta hommikust konjakijoomist maha jätta ei käskinud.
Ahjaa, see valetamine....
Kui ma uksest välja läksin, küsis ukse taga oodanud kena inimene "Kuidas oli?"
Mina naeratasin laialt ja ütlesin, et ei midagi hullu, talutav protseduur.....

***

Üks kolleeg õpetas oma vennatütre kuusevõrseid sööma. Vitamiinid ja värki. Nüüd kuulutab see laps kõigile, et tädi näitas talle, kuidas kuusepõrsaid närida.
Peaasi, et vitamiinid ja värki.








Uniselt ja talviselt (niikuinii unistate talvest...)



Väljun tundest, et mind üldse pole
ning mis paistab on nii läbipaistev.
Ma pööran nõudlikult kella poole.
vaatan aega ja "stopp!" kõlab vaikselt.

vaikus kõuehäälne, sügavöine,  tume
kõrvu lukku löövalt täitnud kogu ruumi
valgus laualambis ootamatult sume
silmapaistmatu ja ulatumas Kuuni

Edit: esimest salmi olen vist juba viis korda ümber nokkinud. Ikka ei meeldi. No las olla siis.

***

Lumehelbed kogunevad loikudesse parve,
lõunatuul neis äratanud äralennutarbe.
Stardirada pisut kasin, kõigest loigu piires,
raske leida sirget lõiku, lihtsam teha tiire.
Ühe tiiru peal võib äkki lennutuju tulla.
Helves tuuleiilis hõljub pilveks taeva alla.
Homme sajab maha hoopis mingi kõrbe kohal,
homme lumememmevõsa kauges kõrbes vohab.

***

Kui lumi läheb, sulab välja palju.
Suur hunnik liiva näiteks.
Surnud kass.
Me onu Endel oma koerasitanalju
ei jäta tegemata,
ta on oss.
Nii kole on et vaataks ainult pilvi:
seal lömmis pudel pori sees
ei vedele.
Ent kui kord jalge ette suunad silmi-
üks vars, üks õis, üks lill,
üks lumikelluke.