Peab

 

Maailm hakkab sõjast väsima ja kõik on nii vale, nii vale. Seda trummi peaks taguma ööd ja päevad, koledused, mis sünnivad olgu ka peenel ballil kõigil meeles.

Sest maailma väsimus tapab inimesi.

Aafrika nälg. Kevin Carter teeb pilte, maailm vaatab, on kümmekond aastat enne seda laulnud “Kas nad ikka teavad, et jõulud on käes?” (sest need lapsed, kes oma hommikuputru ära ei söö ei saa kinke, eksole, aga seekord ollakse valmis end näitama, kingipakid väljasirutatud käes. Sest me oleme head, kõik ikka nägid?), aga midagi pole muutunud.  Fotograaf tapab end aasta pärast.  Võibolla pole sel põhjuslikku seost, võibolla.

Ukraina sõda veremaa vastu. Dmitro Kozatskõi, fotograaf, kes tegi viimased pildid Azovstali tehases sõdinutest. Augustis oli ta veel elus. 

Mammi, kes oli pärit põlvkonnast, millesse mehi jäi napilt. Ta elas oma pisikeses Mustamäe korteris ja vahetevahel meenutas olnut, juues kohvi tassist, mis ainsana oli alles 1944 aasta märtsis põlenud kodust. Kõik muu on kadunud, põlenud olematuks.  Enamiku sest ajast, mis tollest ööst möödunud, pidi ta kuulma, et vallutajad on vabastajad, tõde on vale ja orjus on vabadus.

Noor naine, kes istub, laps kaenlas bussis, mis viib teda eemale kodust mida enam pole. Kõik on kadunud, põlenud olematuks. On ses pisikeses kotis, mis tal kaasas ka mõni tass, millest kuuekümne aasta pärast kohvi juua? Kas ka tema jaoks on tulevikus tõde vale ja orjus vabadus ning vallutajad on peremehed?

Maailm võiks end kokku võtta.  Võiks. Peaks. Peab.

Pessimism ronib ligi.

Frieda

Indigoaallane

Rents

Epp

Nagu Indigoaallane ütles: midagi on õhus. Pole kindel, et see on hea.