Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.
Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.
Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile.
Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile.
Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.
Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.
Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt.
Oeh.
Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.
Olgu, läheb oliiviõli.
Omletisegu pannile.
Teevesi keema.
Soolaküpsised lauale.
Omlett ei läinudki põlema.
Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.
Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.
Või on siiani kadunud.
Ärge jääge angiini.
Postitused
