Lehed

Esmaspäev, 31. mai 2021

Mu kodujõel on isiksus puhta pooleks

 



Kui töölt koju tulen, pean sõitma üle Vahujõe.

Sõites sama teed pidi tööle jääb silla alla Preedi jõgi.







Ah, võibolla nad lihtsalt abiellusid...

...või on kusagil teine sama segaste nimedega jõgi...

Fotojaht: vananemine

 


Alustame nupukestena. Kõik oleme nunnud ja munajad...


...ja siis puhkeme õide. 


Tuleb aeg, mil enam pole me noored ega veel pole ka vanad. Keskiga?  On nagu on. Elame üle,  nooruse sära on kadunud, väsimus on see, mis paistab.



Mõnikord on vanadus sitkem kui keskiga. Pea püsti ja sära!


Lõpuks... aga selg olgu lõpuni sirge!


Reede, 28. mai 2021

Ämblikulugu

 


"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"

Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.

Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.

Kudumine.

Õhkama võttis. Kudumine...

Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!

Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?

Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.

Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?

Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!

Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.

Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.

Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.

Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!

Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.

Ikka juhtub.

Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!

No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.

Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.

Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?

Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.

"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.

Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.

Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.

Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.

Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.

Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?



***

Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...

Neljapäev, 27. mai 2021

Imelaps



Ta ei nutnud kunagi, kui ta ei saanud oma tahtmist. 
Ei jonninud. 
Ta sai piiridest aru enne kui ta nendega endale sisse lõikas. 
See, et ta õppis lugema aastaselt ja kolmeselt lahendas Gardneri maagilise ruudu oli eelnevat arvestades absoluutne pisiasi. 
Ta vanemate juures käisid isad ja emad kõigilt kontinentidelt nagu palverännakul, otsides vastust ideaalse lapse kasvatamise mõistatusele. Lapse, kelle tulevik sillerdas kui haldja hame, kes ei pidanud kunagi raha kulutama psühhoanalüütiku diivanil lebamise eest ja kellel polnud määratud iial teada saama kuidas maitsevad kallima poolt maha jätmise pärast valatud pisarad. 
Lapse vanemad ei osanud pilgrimeid nende mures aidata. Laps lihtsalt sündis sellisena. Limase vastssündinuna ei nutnud ta meeleheitlikult ja ahastavalt, vaid häälitses täiskasvanulikult köhatades kopse lahti, saades hingamise triki väga kiiresti selgeks. Imikupõlves ootas ta rahulikult, kui ema ta rinnale sööma tõstis, käima hakkamine näis olevat ebamaiselt süstemaatiline protsess, kus järgmist etappi ei alustanud laps enne kui eelmine oskus oli korralikult kinnistunud. 
Ütleme siis juba selle sõna välja. 
Imelaps. 
Enneolematu enesekindluse, erakordse õppimisvõime ja hämmastava taibukuse täiuslik kooslus. Laps, kes ei pidanud kunagi mõtlema mida teised temast arvasid või kas ta on ikka piisavalt hea, teda lihtsalt ei huvitanud need madalad argised teemad. Ta jaoks olid kõik inimesed ühtemoodi ja samal ajal erinevad, keegi ei olnud oma erinevuste tõttu parem või halvem temast endast. Kui keegi proovis teda narrida või tahtis iseenda pisikesena tundmise tõttu talle mingit plekki juurde mõelda ei tundnud see laps mingit muret. Ta ju teadis, et ta oli see kes ta oli, parim, kelleks ta end vormida oskas, välimusega, mis sünniga kaasa anti. Milleks siis muretseda nende inimeste arvamuse pärast, kes iseendaga pahuksis olid? Mõnikord oli tal neist lihtsalt kahju, kuid kuna haletsus oli tunne, millega midagi mõistlikku peale polnud hakata võõrdus ta sellest ruttu. Kõigil oli vabadus oma teadmiste piires arvata mida nad soovivad mille või kelle kohta nad soovivad, tema kaasa arvatud.
Laps kasvas.
Keha kasvas aeglasemalt kui mõistus, kuid see ei olnud probleem. Ta teadis, mis teda ees ootab, kuidas muutub keha, millised tungid on küpsemas. Kõik oli loogiline, miski polnud otamatu ja valulik. Ta liikus elus edasi. 
Otse. 
Tee oli ees nagu nool, vaid silmapiir oli seinaks. Kahel pool seda teed olid inimesed, kes mõnikord üritasid temaga tempot hoida, mõnikord tahtsid temaga rada jagada, mõni, ta pani tähele, proovis tal isegi käest kinni hoida. Keegi ei jõudnud lapsega sammu pidada. Lõpuks kukkusid selles tõmbetuult täis koridoris kõik peale tema. 
Ainult laps läks edasi, kasvades, küpsedes, olles igal õhtul targem kui ta oli hommikul, tundes end aina tugevama ja täiuslikumana. 
Teisi inimesi ta ei vajanud. 
Ta tundis end täiuslikuna ja teadmine, et ta ei pea enda olemasolu õigustamiseks kellegi õlale toetuma või kellelegi lootusrikkalt otsa vaatama tegi ta õnnelikuks. 
Laps teadis, et kõik jälgivad tema teed ja tahavad olla tema moodi. Kurb muidugi, et nad sellega toime ei tulnud, aga jah, kaastunne on ju tulutu emotsioon, pole vaja oma energiat sellele kulutada.

Järjekordne käsi, mis tema õlast kinni haaras libises tuge leidmata maha. 
Väike tümps selja taga andis märku, et keegi kukkus jälle.


Kolmapäev, 26. mai 2021

Kaka



Kas te teate, milline on maal kõige raskemini kättesaadav eluliselt vajalik teenus? 
Wolti kuller? 
Ei vasta küsimuse tingimustele. 
Korstnapühkija? 
Oh, meil on siin lausa valida, tahad meest korstna otsa -- kutsu! Tahad naist – olemas!
Sibi, noh. Assenisaator. 
Isegi kohalik keskonnanõunik ei tea, kustkohast sellist ulmelist teenust tellida või on tal mõni muu põhjus mu kirjale mitte vastata. 
Aga nüüd läks õnneks. 
Armas aeg, nagu jõuluvana ootaks. 
Telefon on rinnataskus, iga helin tekitab liblikad kõhtu: „Tema!“ 
Aa, see pole jõulumees, keda sedasi oodatakse.... oih... vot see on, kui vanast peast meelest läheb, kes ja kuidas liblikaid aretab. 
Aga õiged mehed ongi selleks maailmas, et naiste elulisi probleeme lahendada. 
(Kui nüüd pumbaga massina operaator on naine, siis on mu eelnev jutt pullikaka. Või lihtsalt kaka)

Iluteema (kaaluteema? Psühholoogiliselt sama asi ju) hakkab vaikselt vaibuma. Täitsa lõpp, kui hella teemaga tegu on, ühes lõimes võtsin ise ka korra sõna ja sain natukese aja pärast aru, et seda valu pole võimalik tegelikult välja öelda nii, et teised (normaalsed?) sellest aru saaksid ilma „saa üle!“ ja „see pole ju solvamine?“ – tundeta. 
Kaksikmoraal, vaimult tugevamate siiras mõistmatus, haigetsaanute võimetus end arusaadavaks teha. Kaarnaproua robustne otseütlemine on pärl, kui sellest ka aru ei saada, siis on teisel pool lootusetu isend. 

Nüüd tuleb siis see „mina-mina!“ osa. 
Ma olen praegu paks. 
Nagu tõeliselt tünnikene. 
Aga see ei häiri mind nii palju kui arvata võib. Sest ma annan endale aru, et tegu on eelkõige terviseriskiga. Sest mu enesehinnangut on poleerinud head sõnad headelt inimestelt. Sest lõpuks olen ma peaaegu küps. 
Mis ei tähenda, et valu pole, kui keegi hammustab, lihtsalt rohkem ükskõik on. Kuid see pole kerge. Valu on alati ...valus. Võtab hinge verilihale.
Aga kunagi olin isegi mina noor.
Ma olin õudsalt ebakindel laps. 
Kui ma kellelegi meeldisin, siis klammerdusin tema külge nagu puuk, sest „ma meeldin talle!“
Ja ühel hetkel ei olnud mul äkki kellegi külge klammerduda. 
Ma olin see, kes koolis oli teiste lükata, ilgelt lõbus oli ju näha, kuidas inetu inimene nutab. Punne täis nägu läheb paiste, jäme nina punaseks, tatt jookseb, pisarad tilguvad – on ju lõbus? 
Neil igatahes oli. Ja see, et ma nii inetu olin, tegi ka väljaspool kooli headmeelt, sest inetu tüdruku puhul pole vähemalt hirmu, et keegi talle lapse teeb. 
Ohutus ennekõike! 
Ma ei kasvanudki sellest välja. 
Kusagil seal sees on endiselt üks üsna üksik kole lapseohtu plika, kes kargab esimesele kiitjale varrukasse kinni. Ma ju meeldin talle! 
Aga need, kes tollal end lõbustasid ütlevad ka nüüd, et see oli nali, ega nad siis paha pärast, ma ju nägin kummaline välja, miks ma seda nii isiklikult võtsin, ma oleks võinud ju kaasa naerda, miks ma üldse välja tegin, mis need sõnad mulle ikka tegid, ise olin süüdi, et nii reageerisin, miks ma midagi vastu ei öelnud, miks ma midagi ei ÖELNUD! 
Ma pole kindel, et olen seda suutnud meeles pidada enne kui ise olen kellelegi öelnud näiteks „Kui kõhn sa oled!“ või „kas juuksur kõrvetas su juuksed ära?“ 
Empaatia koha peale on mul tihti mingi ratched pesa teinud. Ma pole kindel oma empaatiavõimes, kuid vähemalt värskendas see teema mu mälu ja tuletas meelde, mis tunne see on – olla kellegi jaoks kõigepealt iluviga.

(Loodetavasti ei meeldi ma kempsutühjendajale. Nii võib veel sitasti minna...)


Esmaspäev, 24. mai 2021

Võõras mõte

 

Kohv oli lahja ja leige, aga vähemalt päike paistis soojalt ja tuule eest varjas kohviku terrassi sein üsna hästi.

Eva oli kohvikus peaaegu üksi, taamal istus üks vanapaar ja veidi lähemal üksik noormees, teiste mõtted ei seganud teda, ega ta väga ei jälginud neid ka, kui aus olla.  Eva oli ammu otsustanud, et temast superkangelast ei saa,  ei ole mõtet aidata neid, kes sellest huvitatud ei olnud.

Neid kordi oli kindlasti rohkem kui kümme, mil Eva proovis kedagi aidata ja tänu asemel hukkamõistu osaliseks sai. Paaril korral oli pahakspanu lausa füüsiline, paljudel kordadel nii intensiivne, et Eva pidas targemaks kiiresti taanduda, enamasti vaadati teda lihtsalt kui hullu või tüütut vanaprouat. Eva oli peaaegu loobunud sekkumiskatsetest

Ikkagi oli valus, kui ta nägi kellegi peas mõtet, mis tolle kaaslasele halba soovis või oma ükskõiksuses lihtsalt haiget tegi.  Tõsi, mõnikord – ja mitte harva – oli teiste inimeste mõtete nägemine nagu peitepildi lahtiharutamine.  Mõttejooned olid omavahel sõlmes ja servapidi kattuvad ning ei olnud lihtne aru saada, milleni need ulatuvad.

Nagu toogi kord, kui Eva nägi kõrvallaluas istuva paarikese naispoole mõtetes märatsevat koera, välkuvaid kiskjahambaid tema paarilise käte ja näo juures välkumas, tajus jälestust naise mõtteis ning ta siirast murest paari tolle koduni jälitas. Aga aias, kuhu noored sisenesid oli hiiglaslik dogi kes noormeest nähes õnnest pöörasena mehe näo lödinal üle lakkus ja naisega sama üritades tõrjumise osaliseks sai, kuigi ka naisel oli koera nähes hea meel. Meigitud nägu lihtsalt. Selle lakkumine oleks neiu ilule ehk liiga loovalt mõjunud.

Eks selliseid vääritimõistmisi oli veel. Kuid oli ka juhuseid, kus Eva hirm oli põhjendatud, kuid tema hoiatused kõlasid kurtidele kõrvadele. Mehed ja naised, kes kosisid paarilist, mõttes enese võlad, mida kaaslase maja müügist tasuda saaks ja mälus äsjane kirglik öö hoopis kellegi teisega, aga suu lubamas tervet maailma ja osa kosmosestki sellele, keda mõtteis just paljaks varastati.

Mitte ainult paarid ei olnud need, kelle mõtteid vaadates Eva meeled tihti haiget said. Üksikud inimesed, kelle peas jooksid kümned võimalused enda elu lõpetamiseks, inimesed, kes tundsid end halvasti, kuid ei jugenud arsti juurde minna... nemad vajanuks ehk ainult sooja sõna, tunnet, et neid on vaja, et nende tervis ja olemasolu on kellelegi tähtis..? Eva ei teadnud, mida neile öelda. Mõnikord ütles ta midagi tühja ja mõttetut ja väga harva tajus ta, et ta suutis midagi muuta. Enamasti ...enamasti vaadati teda nagu ikka hullukest vaadatakse.

Alguses, aastat poolteist tagasi, kui ta peale hambaarsti juures minestamist oli avastanud, et näeb teiste mõtteid, oli ta rõõmsalt üllatunud. Eva uskus tõsimeeli, et ta sai võimaluse muuta maailma paremaks. Kui ta siis tajus, kuidas inimeste mõtted ei ole ilus sirgjooneline klaar rida nagu raamatust loetud mõttemullid ja -kirjeldused, pettus ta esimest korda. Vähemalt kolm kuud võttis aega enne kui Eva hakkas aru saama, kuidas välja noppida oluline. Järgmised kolm kuud kulus aru saamaks, et kedagi ei huvita tema abi. Inimesed olid kinni oma mullis, nad ainult arvasid, et tahavad teada, mida teised mõtlevad, kuid kui neile vastus sellele küsimusele kandikul ette kanti, lõid nad nähtu uppi ja nõudsid muud. Nad ei uskunud sõnumitoojat.

Eva lõpetas katsed teisi õnnelikuks teha kiiresti.

Harva, kui miski teda nii haaras, et ta vaatama jäi.

Isegi selleks ei olnud ta võimest kasu, et näha, kas ülekäigurajale lähenev auojuht peatub või ei. Mõni, kelle mõtteis oli selgelt näha, et ta näeb rada ja inimesi sellel ei reageerinud karvavõrdki ja jalakäijad pidid hüppama kui jänesed, teised, kelle peas olid sootuks mingid muud uidud jäid reflektoorselt, ilma ühegi mõttetäpita seisma.

Mõttetu võime. Kasutu nii endale kui teistele.

Lihtsalt lärm peas. Isegi mitte lärm, Eva oli kiiresti õppinud pilte üksteistest eristama ja soovi korral ignoreerima.

„Laua alla. Selle laua alla.“

Pilt lihtsalt tuli pähe. Noormees kõrvalt lauast?

„Teibiga. Kus nuga on?“

Jah, noormees kõrvaltlauast. Eva vaatas vilksti sinapoole, noormees istus, tass teed ees ja klaasistunud pilk enda ette suunatud.  Noormees näis pilgust häiritud olevat.

„Vahib. Ei saa“

Eval oli veidralt põnev. Ta tõusis ja läks kohvikust välja, teisele poole terrassiseina. Sellest paistsid mõtted selgelt läbi.

„Jäi kinni? Jäi kinni? Jäi kinni! Jäi...“

Mõtted liikusid kaugemale ja muutusid segasemaks. Eva nägi, kuidas mees astus mööda tänavat eemale,  hüplev rahutu kõnnak ja segamini mõttelapid pilvena järele liuglemas.

Eva läks terrassile tagasi, istus noormehe lauda ja leidis kobamisi paki, mis oli laua alla kleebitud. Täpselt nagu mehe mõtted näitasid.

Pakk sajaeuroseid, üsna lopsakas ja kohev pakk. Eva kuulatas, kas ta tegu on kellelegi silma hakanud.

Vaikus, ei ühtegi mõtet millesse oleks segatud tema.

Võibolla polegi see võime nii paha.

 


 

 

 

 

 

 

Reede, 21. mai 2021

Unistaja

 


 


„Emme, kes ma olen?“

„Kes sa olla tahad?“

„Kes sina oled?“

„Mina olen hobune“

„Kas siis olen mina ka hobune?“

„Ma arvan küll. Mis sa ise arvad?“

„Ma olen sinu moodi, ma olen ka hobune. Mul tegelikult tiivad ka, kas hobusel võivad tiivad olla?“

„Ma ei tea täpselt. Ma ei ole tiibadega hobust näinud, aga see ei tähenda, et neid olemas pole, see tähendab, et ma pole veel kõike maailmas näinud“

„Kas sa minu tiibu ei näe?“

„Ei, need ei paista“

Väike Hobu oli natuke mures. Tal olid tiivad, päris kindlasti olid, sest unes sai ta alati lennata. Kui tahtis, lendas niisama õue kohal, kui isu tuli, tiirutas puude ladvust kõrgemal. Tõsi küll, päeval oli lendamisega natuke raske, Ta oli proovinud koplis kasvõi mõne madalama tiiru teha, aga peale uljast hoovõtugaloppi ei leidnud ta kunagi oma tiibu üles, need ei avanenud nagu unes. Emalegi ei olnud ta saanud neid näidata.  Ta oli küll emale oma tiibu kirjeldanud, valgeid, udusuliseid ja õrnu, kuid näidata ei olnud veel saanud.

„Ma arvan, et ma ükspäev näitan sulle oma tiibu!“ oli Hobu siiski päris kindel.

„Kas sa ükssarvik ei taha olla?“ küsis ema.

„Ükssarvik?“

„Sellne hobune, kellel on sarv otsa ees, üksainuke ja terav sarv..?“

Hm, sarve oli Hobu näinud, kitsel olid sarved.

„Ei taha sarve, sarved on koledad“

„Kuss, mis sa nüüd niimoodi kohe, naaber saab pahaseks!“

Naaber, kitseema, kellel oli kombeks oma sarvi üle pea kammida oli Hobu lauset siiski kuulnud.

„Sulle ei sobi sarved niikuinii, kaovad laka sisse ära!“

Õnneks ei olnud kitseema solvuja tüüp.

Naabritega oli vedanud.

Päike paistis.

Koppel oli roheline ja avar.

Tiivad – küll need ükskord ka päeval end sirutada lasevad.

Sellised ilusad, udusulised pehmed – nagu siidikanadel.

Natuke suuremad kindlasti!



 

 

 

 



***



Pilte on lihtsalt kogunenud...

Fotojaht: midagi kasulikku

 


Pool ilma on otsustanud, et kohv on ambroosia lähisugulane ja äärmiselt kasulik hommikunektar. Teine pool teab täpselt, et kohv on kõigi mürkide ema ja mõrtsukjook number üks.

Kohvijoojate gildis on rahvast mõlemast poolest, uskuge või ei. Kuid hommikune autoportree "mina Pariisis kohvi joomas" on alati midagi, mis mõjub kasulikult.


Kahtlemata võiks hommikut alustada teistmoodi, näiteks äärmiselt kasulikku kapsast nosides ja sealt igavese elu saladust ammutades, aga ega ma mingi jänes pole! Söön seda kapsast palju jaksan, aga nii nunnuks ikka ei saa kui mõni...




Tegelinski

Mummo



Esmaspäev, 17. mai 2021

Joomisest keset tööpäeva

 

Ahah, langesite lõksu, jah? Tean-tean, pealkiri....

Tegin usinasti tööd ja äkki oleks keegi justkui korgi eest tõmmanud. Mõtted, ind, agarus ja ideed moodustasid keerise ja läksid lurinal kuhugi alla, minust kaugele, haihtusid mingis ajuvabaduse kõrbes. Kõik, mitte miski ei olnud huvitav.

Põgenesin selle tühjuse eest.

Ostsin poest sarvesaia ja limpsu, sõitsin järve äärde ja ronisin hüppetorni teisele korrusele. Oleks tahtnud kolmandale ronida, aga ei jaksanud, ausalt, täiesti tühja naha tunne oli, isegi teisele korrusele ronisin sammhaaval, üks aste korraga, lönta-lönta.

Paremal oli part.









Vasakul oli part.










Keskel jõin mina.

















Aga joomine pole lahendus. Ikka oli räbal olla. Tõeliselt räbal, ammu pole nii lontu olnud. Võtsin arvuti, läksin koju ja kasutades vana head sekundiseieriga kell+hiir kombot, et arvuti kinni ei läheks nii, et ma meilide saabumist ei kuule ja kobisin magama. 
Ärkasin äikese peale, keegi ei saatnud vahepeal isegi kirju.
Kunagi oli nii, et äikeseootus tegi mind ärksaks ja tegusaks. Nüüd näib, et suretab ära.
Kõigest hoolimata ma armastan äikest. Isegi laupäevane läbivettimine Tallinna piksevihmas oli ilus.
See ärevus ja pinge üleskruvimine ja....




Reede, 14. mai 2021

Valvurid


Kuhu sa tuled, kuhu sa tuled, kuhu sa tuled!!!!

 

Oot, päriselt lubate tal siin kükitada või?

 


Olgu siis pealegi, las sitsib.  Vasakule ära...

 



Kõik võtavad koeri.

Hea küll, see on kunstiline liialdus.

Ma kindlasti veel ei taha, võibolla veel paar aastat ei taha ja pärast seda ilmselt väga ei saa ka, lugesin nimelt, et üle 65. aastastele nooremaid kui kaheaastaseid koeri ei anta. Seda tean ma kindlasti, et vanemat koera ma kindlasti ei võtaks, hea, et on inimesi, kes teisiti mõtlevad ja ka täiskasvanud koertele kodu pakuvad. 

Võtan õige haned,

Kalkuni võiks ka võtta...





Neljapäev, 13. mai 2021

Šokolaad



Mida päev edasi, seda enam näis Tuulile, et hammaste pesemine võttis aina kauem aega. Duši all käimine samuti, kui täpne olla. Ja kuivatamine, kuivatamine oli viimasel ajal eriti kaua kestav tegevus. Kui sedasi oleks käitunud keegi teine, oleks Tuuli öelnud, et see keegi teine venitab neid tegevusi meelega. Tema ise seda muidugi ei teinud, kokkulangevus, lihtsalt kokkulangevus ja juhuste jada. 
Pärast hambaharja ärapanemist jõudis kätte hommiku ebameeldivaim hetk. 
Kummaline, kuidas alles aasta tagasi ei tekitanud kaalule astumine õigupoolest mingeid emotsioone, sups kaalule, hops maha. Näh, pool kilo vähem kui eile või samapalju juures – mis seal ikka, elu läheb edasi. 
 Praegu...praegu on lood Tuuli jaoks hullusti. 
Alguses jäi igas nädalas vähemaks „pool kilo vähem kui eile“-päevi. Kohe ei olnud sellest isegi võimalik aru saada, kes neid hetki ikka nii hoolega jälgis. Lihtsalt nullpäevi oli rohkem, plusspäevi tuli ühekaupa juurde, aga eks ilmad olid ju koledad ja päevad lühikesed ning külmaga keha lausa nõudis mõnikord midagi rammusamat. 
Kolm korda nädalas vähemalt. Või natuke rohkem. 
No mitte rohkem kui korra päevas, harva kui kaks korda. 
Pisiasjad, ei midagi erilist. 
 Kui hommikustel kaalumistel ei olnud juba paar nädalat kordagi olnud päeva, mil numbrid näidanuks vähem kui eelmisel päeval, oli tunne, et kaalu patarei on lihtsalt läbi. Aga ka patarei vahetamine ei muutnud midagi. Hoopis vastupidi, Tuuli püksid muutusid keskkohast aina pitsitavamaks ja lõpuks ei aidanud muud, kui tuli kapist laiema värvliga rõivatükk välja otsida. 
 Midagi pidi ette võtma. 
Ennast peab rohkem liigutama. 
Sööma peab vähem. 
Ned olid head mõtted, mis tulid Tuulile alati vahetult enne uinumist pähe. Homme peab jala tööle minema. Sööklasse ei lähe, tuleb kodust salatit kaasa võtta ja kohv on ilma suhkruta sama hea kui magusana. 
 Ainult, et äratusmuusika hakkas oma marssi lõugama siis, kui jala minemiseks lootusetult hilja oli ja ega siis salatisegamiseks enam aega ei olnud. Hea, kui kaalu peale kalpsamiseks mahti sai. Sööklas oli valik üsna ühesugune päevast päeva. Peaasi, et midagi hamba alla sai, tühja kõhuga pea ei nokkinud üldse. Õhtul kodus ei nokkinud pea ju niikuinii. Abi ei olnud ka külmikust lauale kuhjatud võileivakraamist, peas olid vaid lõuad need, mis korralikult liikusid. 
Kui Tuuli aju õhtulauas pisut juba toibus, hakkas tal endast nii kahju, et viimased võileivasuutäied maitsesid pisarate järele. 
Vana, paks, üksik, kole ja veelkord paks naine. Kaal aina kasvab. Kõigil on ükskõik. 
 Oot, kuhu see šokolaaditahvel jäigi... 
 Äkki teeks nii, et sööks ennast veel kümme-kakskümmend kilo suuremaks ja läheks küsiks arstilt maovähenduslõikust? Näib hea mõttena. 
 Uh, siis võtaks siis poolsada kilo alla nii, et silm ka ei pilguks, kõik aina vaataksid ja kahetseksid, et Tuulit varem tähele ei pannud, aga siis hakkab ta ise valima, kellele oma pilku kulutada! Keha oleks sire ja põsed trimmis...las kahetsevad, et varem ei näinud, siis on tema kord valida! 
 Mm, šokolaad sulas suus ja magus mõjus vaimule nagu äikesevihm heinamaale. 
 Õhtul voodis kippus Tuuli silm jälle niiskeks. Oli siis seda rasvast lõunat ja õhtust magusat vaja! Homme, vot homme võtab ta salati kaasa ja teeb kasvõi peale tööd pika jalutustiiru, kui just tööle jala minna ei jõua. 
See ei saa ju nii raske olla!










Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi. Pildil olev lojus on kolmkümmend kilo ülekaalus, maovähenduse peale ei mõtle. Pilk on paraku ka temal nukker.


Teisipäev, 11. mai 2021

Kauss



„Aitäh!“ 
Pudrukauss kõvasti käes ja laastukorvis kartulid käevangus, lükkas Liisu köögiukse õlaga lahti ja puges piitsaplaksuna vihiseva tuule kätte. Tuul ajas küüned välja ja kraapis terava lörtsiga üle tüdruku põse. Külm oli, kohutavalt külm ja tee oli hirmuäratavalt libe, ainult pudrukauss peos andis sooja. 
Liisu tippis pisikeste sammudega kodu poole, moonakamaja oleks ilusa ilmaga selgesti paistnud, tuisuga ei saanud silmigi tõsta, et sinnapoole vaadata. Võibolla oleks maja läbi tuisu näha olinud, võibola mitte. 
Ettevaatlik pidi olema, majas ootas ema ja noorem veli, ema köhis juba pool talve ja Liisu toodav puder oli tähtis. Emast ei olnud tükk aega tööinimest olnud. Hea, et Koka-Juula oli Liisu endale appi võtnud, köögis sai oma kõhtu midagi ja Juula ei olnud kade nimene, emale ja vennalegi saatis pea iga päev midagi. 
Seekord siis kuuma putru. 
Libe, kogu rada oli jääga kaetud ja läikis nagu mõisahärra uuriklaas.
„Kas uuriklaas on sama libe?“ 
No ei tea, selle peal pole keegi kõndinud, vahel oli tore vaadata kuidas härra sõrmega üle uuriklaasi libistab nagu oleks seal mingi puru või plekk, küllap talle lihtsal meeldis see tunne. Sile klaas näpu all.
Liisu mõtles, mis veel võiks sama sile olla. 
 Aknaklaas niikuini, seda oli ta mõisas mitu korda katsunud. Kirikus olis aknad kõrged ja värvilised, ei tea, kas värviline aken on samasugune kui mõisa oma või saaks kinnisilmi neil vahet teha? Kellal on klaas kumer, selle tunnneks ära, aga aknad? 
Uih!
Peaaegu oleks kukkunud, jalgrada oli nagu haugi selg heinamaal teravalt püsti. Tasa-tasa, natuke veel minna... 
Puder hakkas jahtuma, sõrmede vahel oli tunda, kuidas kausiseina pidi jooksis vesi alla ja näpud hakkasid külmetama. Koduni oli veel pool teed minna, ei tohi hooletuks muutuda. Korv soonis kõvasti käsivart, aga ei saa kätt vahetada, ei saa. 
Aga ikkagi, need aknad... 
Kui saaks kiriku akendeni küünitada ja klaase katsuda..või kui tuulega mõni klaas eest kukuks ja Liisu selle leiaks... Oh, ta annaks klaasi kindlasti pastorihärra kätte. Köstrihärra kätte ei annaks, tema pole nii püha, et kiriku aknaklaasi puutuda. 
 Oot, aga Liisu ise, kas tema tohib? Tema on ju veel vähem kui köster? 
Tüdruk jäi korraks külma tuult trotsides isegi seisma. Ah, ta ei võtagi klaasi üles, kükitab ja ainult katsub ja siis läheb ütleb pastorihärrale. 
 Süda läks kergemaks, jalg nobedamaks. 
Kuigi poleks vast pidanud... 
Rada oli just jõe äärde jõudnud. Kui heinamaal oli jäätunud raja kõrval maapind – küll lögane ja ebatasane, siis purdel oli ainult libedus. Käed pidasid kausist kõvasti kinni, purde käsipuust ei olnud võimalik kinni hoida, kui, siis sai natuke küünarnukiga sinna toetada. Tuul trügis Liisut ja lükkas kartulikorvi kiikuma. Liisu klammerdus küünarnukke pidi käsipuuse, korraks näis, et sellest oli abi aga ei, vihur sai hambad korvipõhjale taha ja juba oli tunne, et jõkke see tüdruk kukub kõige kausi ja kartulitega. Kes siis varakevadisse vette ikka tahtis pudeneda. 
Oli see pudrukauss nii tähtis kui tahes, elu oli armsam ja nii see kauss vette kadus. Isegi laineid ei jagunud kauemaks kui silmapilguks. 
Pisar tuli silma. 
Liisu ise oli mõisa köögis Juula juures putru juba söönud, aga ema ja vennas, nemad jäid nüüd täitsa ilma. Kauss ka kadunud...seda annab homme Juulale tükk aega seletada, mis siis, et see oli vana kauss, muidu köögis kartulikoorte jaoks laua otsal seisnud rape. 
Kartulid on vähemalt alles. Liisu sai nüüd käsipuust kõvasti kinni hoida ja lõpuosa teest läks samuti vabade käte vehkides väledasti. 
 „Ma ei ütlegi, et puder jõkke kadus“ 
Eks ta ehk parem oligi, Liisu teadis, et ilma jäämine asjast, mida ei tea on kergem kui tead, et oled millestki heast ilma jäänud. 
 Nagu kiriku aknaklaaski.. Kui ei tea, et kusagil kiriku müüri ääres on kild värvlist klaasi, mida katsuda saab, siis polegi nii kurb, et ei tea seda tunnet, mida näpud seda silitades tunneksid. 
Liisu oli päris kindel, et järgmine kord kirikusse minnes on klaasitükk teda ootamas. Kuidas ta muidu teada saab.
Koduuks kukkus selja taga kinni. 
 „Ma teen kohe tule üles, keedame tuhleid , näe, Juula saatis räätsatäie!“ 
Ära sa märgi, kui Liisu ema tuhlid vette poetas, tuli nende alt kõva pihusuurune pekitükk välja. 
Koka-Juula on ikka üks lõpmata hea inimene. 
 Ei tea küll, kas ta kausi uputamise ikka andeks annab..











Pühapäev, 9. mai 2021

Põllapidaja märkmed

 

Veel paar päeva ja siis pidi suvi hakkama. Vähemalt, räägitakse, soojaks läheb. Nägin täna poeriiulil Difusili, aga, näe, ei ostnud, sest sääski pole ju. Kui soojaks läheb, siis vaatab seda asja, võibolla avan sääserestorani, võibolla ostan peletusvahendit. Niikaua saab veel põldu harida ilma, et keegi sääri küljest närib ja silmi ummistab.

Mitte ei mäleta, kelle blogi see oli, kus kirjeldati põllumulla testi, mille käigus puuvillased aluspüksid maha maetakse ja mida rutem need maa sees ära kõdunevad ja ussikeste ning muude pudilaste poolt nahka pannakse, seda parem olevat mulla tervis. Ma olen kehv maaharija, mu põllul on muld nii kõbus, et sellel kõndides süüakse trussad otse jalast ära. Vihmaussid on jämedad nagu jalgrattalohvid ja sitikad meenutavad robottolmuimejaid. Umbrohule mu põld meeldib. Otsustasin seepärast kõvasti maasikamaad suurendada, seda pole nii sõgedalt rohida vaja (+maasikad!). Peenravaipa vaja juurde, mis muud. Pole üle poole  aasta ehituspoes käinud, helde aeg, täna olid kõik maakonna inimesed kindlasti sama mõtte peale tulnud. Noh, et maasikamaa, ehituspood ja nii edasi. 

Päris ehmatav kogemus oli. Inimestest on ikka väga kerge võõrduda.

Varakevadest saadik otsisin taga sügisel "kindlasse kohta" pandud vihmutit, teate küll seda asja, mis voolikust tuleva vee ilusasti laiali pritsib. Kadunud. Poolteist kuud otsisin, täna andsin alla ja ostsin uue. Selle jaoks oli voolikule vaja teise läbimõõduga otsik panna. Kummardusin kuuris alumise riiuli juurde, kus teadsin neid olevat, toetusin käega samal ajal murutraktori kapotile, hea oli toetuda,  mõnus kumer asi oli külma kapotipleki asemel pihu all. 

Vana vihmuti. Ma otsisin nädalate kaupa oranži kilpkonnakujulist plastikust kolakat, leidsin rohelise. 

Hea, et ma nii kitsi olen ja uus vihmuti sai kõige odavamate vidinate hulgast valitud.  Hajameelne laristaja oleks paari aastaga pankrotis.




Neljapäev, 6. mai 2021

Fotojaht: väljavaade


Kõik lapsed suveks maale! Seoses sellega purunevad väljavaated võimalikeks sõprussuheteks teinekord üsna kiiresti.


Tere, maakas! mina olen külaline kaugelt, mis sa arvad, kas meist võiks sõbrad saada?

Kuule, ma küsisin ju ilusasti, miks sa nii sõjakas välja näed?

  Oota nüüd, ära hakka kohe tüli norima, maakas!


Emmeeeeeee.....!!!!



Ma tahan koju tagasi! Kohe!


Tulevad siia igasugused vurled, kui kohe kohta kätte ei näita, on pärast kogu õu neid täis...







Teisipäev, 4. mai 2021

Loomad ja õndsakesed

 

Loodus on imeline. Õue peale külvab ta seeni, mille kilohind on viiesaja euro ringis ja nii ma siis söön tupsusousti ja tuhleid nii, et viietärnised restoranid on kadedusest kummuli. Metsa paneb loodus jalutama põtru ja küülikuid, kusjuures põder oli nõus pildile jääma aga küülik pani plagama.

No mis sa teed inimesega, kelle jaoks on koduloomad vaja natuuraga ühte sulatada, sest loomade õigused ja nii edasi. Küll see küülik tal rebase abil loodusega üheks saab, vihm peseb repsukaki mulda laiali ja õndsus muudkui levib.

Ja levib ja levib...üks töökaaslane on mingi kooritud juurviljaga pähe saanud, kui tal enne oli probleeme maakeraga kui sellisega - ketas näis usutavam - siis nüüd on lisandunud veendumus üleilmses vandenõus ja vaktsineeritud inimeste ülimas ohtlikkuses oma peaga mõtlejate suhtes.  Kui ei näeks, ei usuks, et pärisinimeste seas selliseid olemas on.  

Mulle sobib. 50% vaktsineeritud nagu ma olen. Vähem trügimist.

Millal kinno saab? See ja teatrid on kaks asja, millest ma puudust tunnen. Muidu on kõik lausa lill. Õitsev nõges näiteks.

Ah, las klassik kommenteerib: "Vanaks jäänud, palju lobisema hakanud..."





Pühapäev, 2. mai 2021

Akvaarium



Ükski asi ei saa olla korraga ilus ja jälk­­. Kes iganes nii arvas, ei olnud endale hommikuseks äratuseks valinud vee vulinat linnulaulu taustal. Iga järgmise hommikuga meenutas vulin aina enam peldikuhelisid ja linnukesed väärinuks kõik kassiroaks saamist. 
Vastik, vastik, vastik. 
Helga voolas oiates hommikumantlisse, loivas vannituppa ja oma elu maapõhja vandudes jõudis pärast igavikuna näivaid minuteid köögilaua taha. Kohvitass valutavate sõrmede vahel, sigarett suunurgas värisemas vaatas ta üle laua akvaariumiga tõtt. 
 Kala nimi oli Oskar. Nime valik ei olnud eriti keeruline, kui kala tõug on tiigeroskar, siis ...mis vahet seal on, kala on loll, niikuinii ei hakka ta oma nimest iial aru saama. 
Oskar kõlbas talle küll. 
 Sigaret põles lühikeks. Helga vajutas koni alustassi servale laiaks ja sirutas käe akvaariumi kõrval seisvasse kalatoidupurki. 
Igahommikune rutiin. 
Näputäis veepinnale, ajaks mil kohvitass tühjaks sai oli kala söömise enamasti juba lõpetanud. Loll loom, viimaste kohvilonksude ajal nägi Helga tema punnis pilkumatuid silmi läbi Helga enda peegelduse akvaariumiklaasil ennast jõllitamas. 
Mis tal seal akvaariumis viga mulle lasta, tema ei pea iga ilmaga igal hommikul välja minema, et raha teenida. Kasvõi seesama kalasöök, seegi maksab raha. 

 *** 
 „Liinil on täna kiire, paneme vunki juurde, eile läks õhtuses vahetuses elekter ära ja osa tellimusi on veel pooleli. Olge kiired, aga ärge lohakaks minge!“ 
 Eks ole.
„Olge kiired!“ 
Mis viga rääkida, kui ei pea ise neid külmi jäätisekaste lappama. Helgal oli juba enne tööle hakkamist külm, ta õhkas pihupesadesse, et sõrmi soojendada 
„Hei, kuule, siin on mõned jäätised vahepeal sulanud!“ - „See on nii natuke, lase edasi, ära maiguta!“
Olgu siis, kui natuke siis natuke. Kes olen mina, et piire paika panna, mõtles Helga ja lappas kaste edasi. 
Konveier oli täna tõesti vastikult kiire, õnneks ajas see naha soojemaks, isegi sõrmed ei olnud nii sinised kui alguses. 
 „Mda nad eile õhtul siin tegid, kas terve vahetuse ajal oli vool ära või mis, selle aja peale peaks juba võlg tasa olems ja tempo tavaline?„ 
 Ei olnud ka pärast lõunat hoo ega hoobi vahet, kastid vihisesid ja selg väsis. 
 Kurat.
 Kvaliteedikontroll astus pakkimisruumi. See ei olnud kunagi hea märk. 
 Liin jäeti seisma. 
 „Nii, nüüd selline jutt, et keegi on vahepael sooja saanud jäätiseid kasti ladunud, Helve, sinust käib jutt! Kvaliteedikontroll avas juhuslikult sinu kasti ja seal olid ebakvaliteetsed tooted see, mitu korda peab..!“ - "Aga sa ise ju?„ - "Ära hakka jälle oma vabandustega pihta, olgu see viimane hoiatus, järgmisel korral läheme palga kallale, Helmi!“ - “Aga..." -"Me võime kohe ka palgast rääkida, seda tahad või?“ 
 Helga jäi vait. Alati oli mõistlik vait jääda, aga kes siis alati mõistlik jaksab olla. 
Nimegi ei suudeta meelde jätta, aga tänitama ollakse kanged... 
Hetk enne liini taaskäivitmist jõudis Helga ringi vaadata. Mitmes aasta ta juba siin vehibki? Mis tolle pika naise nimi on, seal eemal, kärude juures? Temagi on siin pea sama kaua olnud. Mis ta nimi ongi... ei tea, ei tea. Peaaegu kõik olid võõrad. Neil kõigil oli oma elu, tõenäoliselt huvitav, selles olid mehed ja lapsed, ämmad ja naabrid. Helga ei osanud sellest puudust tunda, tavaliselt olid inimesed tema jaoks need, kes hoiatasid viimast korda, lubasid palga kallale minna ja kontrollisid trammis piletit. 
 Pilet oli Helgal alati olemas. 

 *** 
 Köögi seinalamp valgustas akvaariumi vaid ühest äärest, Oskar hõljus peaaegu paigal ja vaatas, kuidas Helga veinipudelist viimast piiska välja nõrutab. Süüa oli Helga Oskarile juba andnud, kala ei oodanud enam midagi, vähemalt ei oleks pidanud ootma. 
Helga vaatas Oskari poolkerjaid silmi. 
 „Mis sa tahad? Ah, see pole tähtis, mis sa tahad, niikuinii ei saa sa midagi. Mina ka ei saa, üks ja sama iga päev, üks ja sama" 
 Naine irvitas, tõmbas lauasahtli lahti, ta irvet, kui keegi oleks seda kõrvalt näinud, oleks saanud nimetada peaaegu pahatahtlikuks. 
Helga pistis käe sahtlisse, võttis sealt midagi ja keerutas seda kala nina ees. 
 „Näed? Klaasinuga? Tead, ma võin selle vabalt sulle anda, aga sa ei saa sellega midagi teha, ikka jääd siia purki igaveseks minuga koos kohvi jooma!“ 
 Naeratus naise näol oli õel ja viril viril korraga. Ta tõusis püsti ja astus ebakindlal sammul magamistoa poole. 
 „Säh“ 
 Klaasinuga sulpsas vette. 
 „Naudi!“

*** 
 Veevulin, linnusirin. Kohutav. Helga jõudis kööki. Kõik oli halvasti. Pea valutas selg valutas, sõrmed valutasid. Jalad said märjaks. 
 Akvaariumiseinas oli ümmargune auk. 
Oskarit ei olnud kusagil.