Duell

Priskilla pidi otsustama. 

 Midagi polnud parata, liisk pidi langema, aeg oli abielluda, kuigi valik oli meeletult raske. 

 Kas valida Rudashell, õilis tiivuline rüütel või Humpaleg, suure valge välja ainuomanik? 

 Rudashell lubas pakkuda kasukat, otsesõnu ütles ta välja, et "Kasukas hommikulaual, lõunaks ja õhtusöögil" - milline naine suudab kasukale vastu panna? 

Humpaleg mainis seevastu "meid liidab värske veri, öösel eriti!", ah, kui romantiline! 

Valida oli keeruline. Priskilla murdis pead, muudkui murdis, peaaegu oleks juba ka hamba murdnud kuniks helge idee sähvatas ta imeliste tundlate vahel: õige peigmehekandidaadi peab otsustama duell! Sõnum jõudis pärale. 

Printsid Rudashell ja Humpaleg valisid relvad, rapiirid said valituks, seejärel koha - aknalaud oli piisav. Sekundante ei olnud, vaid kihelev pruut Priskilla ootas kardina varjus võitjat. 

Poosid, suurustlemine, duellandid tormasid teineteise poole ja... ...ššš... ...paar tõmblust, koiliblikas Rudashell langes kui helves, lutikas Humpalegi paremalt teine tagajalg tõmbles veel pisut ja siis oli lõpp. Draakon, tuntud ka nime all "Inimene" pühkis printside korjused lapi sisse. 

Prussakas Priskilla saatuseks olid kuivanud munasarjad, PTSD ja varajane menopaus.

Pimedus

Midagi krabises pimedas toas. 

Joonatan ei teadnud, kas tekk üle pea tõmmata või tuli põlema panna. Aga äkki teeks mõlemat...seda mõtet ta lõpuni mõelda ei jõudnud, mingi külm asi puudutas Joonatani otsaesist. Joonatan röögatas kogu hingest, koer kiljatas kohkunult ja vihm akna taga lödises valjemini kui minut tagasi. 

Nagu tuulekeeris oleks läbi toa käinud, aga kohe tuli rahunemine. 

 "Ah sina oled," ütles Joonatan Rööbikule. 

Rööbik tonksas veelkord ninaga Joonatani, nüüd tabas ta Joonatani väljasirutatud kätt. 

 Käsi hakkas koera sügama, too nihverdas end sängiveerele aina lähemale. 

"Kas sa kardad?" 

Joonatan oleks küsimuse lõppu peaaegu pannud "ka", aga ega siis koerale tohi näidata, et peremehel hirm on. Kutsikaohtu ka ju teine. 

"No tule siis siia..." 

Rööbik ei teadnud mida suurest rõõmust teha. Seda ei juhtunud tihti, teist korda alles kui peremees teda voodisse oma teki peale lubas. Saba sahmis öökapi pealt ajalehe maha, hea, et lamp püsti jäi. 

"No kus sa, kas saad paigale!" 

Rööbik matsatas teki peale pikali ja ohkas pikalt. 

"Mis sa nüüd niimoodi siia tikud, kolli nägid või?" 

Neljasilmaline peni, mine tea, äkki nägigi. 

Joonatanile tulid meelde lapsepõlve augustiööd, mil hiljutiste suveööde heleduse mäletamine ei lasknud veel pimeduse hubasust hinge, jättes alles ainult kõheduse. Joonatan mäletas, et tollal näis kolle olevat nii sängi all kui sahvris. Kemmergust muidugi rääkimata, kes siis sinna öösel minna tahtis. Või kui, siis ikka suure laulu ja jalgade trampimise saatel, et enesele vaprust juurde manada. 

Ei tea, kas koll inimesi ka kardab? 

 Joonatan kujutas end voodi alla kolliks. No eks sa proovi magama jääda, kui keegi su pea kohal nagistab. Näe, endalgi on sügisel imelik kui hiired lae peal liduvad, oleks need hiired veel inimese suurused... 

Joonatan võdistas õlgu. Rööbik tegi selle peale nurisevat häält. 

Hiired lae peal. Hm, kui Joonatan mõnda nägema trehvas olid ikka hiired need kes sääred tegid. Jeleenalt peab uurima kuidas tal kassidega lood on, mõtles Joonatan. Talle ei meeldinud mõte mürgitatud hiirtest ja lõksuga püüdmine oli ka kuidagi kole. 

Kass pidi juba lihtsalt olemas olles hiiri peletama, nii need naised poe manu kõnelesid. 

Joonatan trügis end mugavamalt selili, Rööbik võttis pea pool voodilaiust oma kere alla. Ennast pole ollagi, aga näe, laiutada oskab. 

Oleks tal lapsena koer olnud ei oleks ta kindlasti kolle ja pimedat peljanud. Aga kui ikka voodi alla oleks mõni koll, siis ei teagi kumb kumba rohkem kartma peaks. 

 Joonatan nügis Rööbikut, nelja silmaga koer, kui kummitust või kolli näeb, siis mis tal viga, saab eest ära minna, tema jaoks ei ole koll üllatus 

"Mine maha, paksuke!" 

Selle peale koer ei urisenud. 

Ta ei urisenud Joonatani peale tegelikult kunagi. 

Rööbik põntsatas põrandale. 

 Vihm akna taga oli nagu unelaul. 

Koer pikutas voodi ees, nina sängiserva all ja urises läbi une. 

 "Äkki on koll voodi all?" 

Joonatan lasi pea üle voodiserva ripu ja hõikas voodi alla "Böö!" 

Suur inimene juba, ega ta ju enam kolli karda. Vabalt võiks kohe kasvõi kempsu minna. 

Vihma pärast ei taha, noh.

Perfoo..prtf...tegeluskunst

 Šampuseklaasid kõlisesid, tikuvõileivad aurustusid kandikutelt, siid sahises ja lipsud poosid. Linna modernseimas galeriis avati moodsaima kunstniku värsket näitust. Per..perf..perfoom...perfoormansiga. Kunstnik seisis hämaras saalis looritaolise riidega kaetud molberti ees, neerukujuline palett käes ja viipas nii graatsiliselt kui tema kümnepuudane ihu lubas oma kannupoistele, et need lõuendi loori alt vabastaksid. Veel üksainus lärakas tumerohelist värvi pruuniks krunditud pinnale ja tema viimane meistriteos oleks näituse võimsalt avanud. Riie hõljus minema. Kruntvärv oli veidi märg, see oli meelega nii seatud, sest roheline pidi sellega natuke segi minema ja laiali valguma. Nii läkski. Paar inspiratsioonipuhangus vehitud joont lisaks, kunstnik tõstis käe ja retsiteeris: "Mu värskeim šedööver sündis teie silme ees, saagu selle nimeks mets!" Üks kannupoistest haaras kukkuva paleti, publik oigas orgastilises kliimaksis, šampanjakorgid põrkasid vastu lage ja koiliblikad lendasid. Koiliblikad laperdasid, täites lõuendile suunatud valgusvihu tiibadelt pudeneva tolmu säraga, nad maandusid kõikjal - šampanjaklaasides, soengutes, maali värskel värvipinnal. Eriti maali värskel värvipinnal. Kunstnik karjatas kohkunult ja proovis koiliblikaid pintsliga värvilt maha kraapida, lükates need sellega hoopis sügavamalt pehmesse pinda. Ta proovis käteplaksudega liblikaid õhust kätte saada, publik vastas sellele tormilise aplausiga. Lõpuks andis kunstnik alla ja tajudes vältimatut katastroofi, tema seni tõusvalt kulgenud kunsnikukarjääri põrmuvarisemist põgenes kunstnik koju, kus jõi ära kaks liitrit veini ja lubas endale, et läheb järgmisel päeval jõusaali. Järgmisel päeval ilmus ajalehe kunstirubriigis pikk arvustus, milles võrreldi kunstnikku Al Paldrokiga. "Maal nimega "Mets" on lihtne, liigagi lihtne, kuid kunstniku lisatud eluslooduse element koiliblikate näol toob sisse poliitilise metsarüüste vihje ja...." Kunstnik luges seda alles pärast jõusaalist tulekut. Ta müüs oma vastsoetatud jõusaalipileti seepeale kohe ühele oma jüngrile. Tädi Milvi, kellele üheksakümnenda juubeli puhul oli nooremate sugulaste poolt sebitud kutse näituse avamisele ei lugenud arvustust üldse. Tema kloppis rõdul oma setsmekümneaastast rebaseboad, mis näitusel soojas ruumis oli vallandanud koiliblikate müriaadi.

Kukujuku lugu

 

Putukad on pisikesed ja nunnud. 

Lepatriinu Kukujuku oli eriti pisike. Nunnu oli ta ka muidugi, aga ta oli nii pisike, et keegi lihtsalt ei näinud kui nunnu ta on. Mitte keegi ei öelnud "Oh kui nunnu sa oled!", keegi ei öelnud isegi, et "Ma arvan, et sa oled väga nunnu!", sest keegi lihtsalt ei näinud teda. Kui ta asfaldil päikese käes pikutas astuti talle alatihti peale, aga kuna ta oli nii väike ei saanud ta kunagi viga. Jalad - olid need siis inimest saapad või koerte käpad - ei surunud teda vastu maad, alati jäi mingi õhuvahe tema ja sammuja talla vahele.

Kukujuku tundis ennast kogu aeg väga üksi. Kui ta prooviski kellegagi sõbrustada jäid tema katsed märkamata.

"Hei, tere, minu nimi on Kukujuku, ma olen lepatriinu. kas me võiksime sõbrad olla?"

Mitte keegi ei kuulnud teda. Mitte keegi ei pööranud peadki.

Kukujuku oleks hea meelega nutnud, aga pisar oleks olnud temast suurem ja nii jäigi nutmata.

Siis juhtus õnnetus.

Kukujuku lendas peenikese põrinaga mööda lahtisest aknast. Äkiline tuulehoog lõi teda tasakaalust välja ja uperpallitades maandus ta Johan Jõumehe toas. Vähe sellest, et toas, ta kukkus koguni Johan Jõumehe lauale. Nagu lauale kukkumisest vähe oleks olnud pudenes ta Johan Jõumehe laual olnud avatud purki. 

Purk oli servani täis peenikest pulbrit, mida Johan Jõumees teelusikatäis haaval oma joogi sisse pudistas. 

Nüüd oli sama pulber lepatriinu Kukujuku silmi, nina ja suud ummistamas. Võttis aega kuniks Kukujuku ennast purgist välja kaevas ja lauale ukerdas. Oi, see oli väsitav, Kukujuku kukutas end üle lauaääre põrandale vaiba sisse ja jäi väsinult tukkuma. 

Lepatriinu ärkas hirmsa lärmi peale.

"Appi!" Johan Jõumehe hääl oli üllatavalt peenike ja hirmunud.

"Appi, mu toas on tundmatu loom!"

"Kes? Kus? Kas see on ohtlik loom?" Kukujuku vaatas vasakule ja paremale ja ei näinud kedagi, ainult laud, mille serva alla ta magama oli jäänud libises ta seljast maha ning selle olnud purk kukkus Kukujukule pähe. kukkus pähe, läks ümber ja juba jälle oli Kukujuku peene pulbri kätte lämbumas. 

Seepeale ajas Kukujuku tiivad laiali ja lendas aknast välja, tuba ei onud koht kus ükski lepatriinu tegelikult üldse olla tahaks.

Aknast välja lennates lõi Kukujuku aknapiida sisse päris koleda mõlgi. 

Kui Kukujuku mööda tänavat edasi lendas oli kõik kuidagi väga testmoodi. Inimesed kukkusid kogu aeg kes pikali, kes käpuli kohe kui lepatriinu Kukujuku neist mööda lendas. Tuul, mida Kukujuku tiivad tekitasid kõigutasid autosid ja lõid tuletõrjehüdrante pooleks. Need vähesed inimesed kes Kukujuku möödalennust püsti jäid karjusid sama hirmsa häälega nagu Johan Jõumees seda enne tegi.

"Appi! Mis loom see on?"

Kukujuku nägi enda peegelpilti pilvelõhkuja akendest.

"Ma olen suur" Ma olen SUUR!"

Jah, Kukujuku oli suur. Vähemalt sama suur kui buss. Ei, ikka sama suur kui laev. Oh, ta oli vähemalt lossi suurune.

Kukujuku kasvas iga hetkega. Lepatiinu tõusis kiiresti kõrgemale ja lendas linnast nii kaugele kui sai. Ta maandus kaugel kõrbes, enne hoolega vaadates, et keegi ei oleks tema all. Kui ta maandus tuiskas liiv kõrgele ja mütsatus oli nii vali, et kaugel-kaugel vaatasid inimesed üksteisele otsa ja ei saanud kokkuleppele kas see oli nüüd maavärin või äike.

Kukujuku kõhutas kõrbes ja oli õnnetu. Ta oli nunnu putukas, ilus täpiline lepatriinu, aga mitte keegi ei öelnud talle, et ta seda on. Keegi ei saanud aru, et ta on lepatriinu. Kui alpinistid mööda ta külgi üles ronisid olid nad lepatriinu seljale jõudes rõõmsad, aga ka nemad ei saanud aru, et nad vaatavad lepatriinu Kukujukut.

Kukujuku nuttis natuke, Tema pisarast sai alguses suur järv, hiljem voolas sealt lausa jõgi välja. Järv oli ilus, mäe varjus oleva veekogu äärde kogunesid loomad, inimesed imetlesid nii mäge kui järve.

Aga Kukujuku tundis end väga üksi.

Ta ei teadnud, et kuus planeeti kaugemal istus tähetornis üks pika habemega astronoom, kes uuris Kukujuku planeeti teleskoobiga ja mõtles tollele vastavastatud planeedile nime välja. 

"Milline ilus mägi, lausa imeilus mägi. Ma arvan, et panen selle planeedile nimeks Lepatriinumäe planeet!"

Kui pika habemega astronoom oleks teadnud Kukujuku nime oleks ta planeedi nimeks pannud Kukujuku planeet. 

Lepatriinumäe planeet oli siiski samuti hea nimi.

Oleks Kukujuku seda teadnud...

Iluprotseduurid, mõõdukalt metsikud

 Preili Bufoniida teadis, et ta oli omasuguste seas kauneim. Talle oli tema ülimuslikku kaunidust rõhutatud juba kullesepõlvest peale, alates ajast mil ta kaotas saba oli Bufoniida kaunidus kõigile teada. Seda rõhutasid kõik. "Issand, milline konn!" inimeste suust, kes teda rohus märkasid kuni "kaunitar, ära söö mind ära, sa oled paremat väärt!" limaste  nälkjate poolt, kes ärasöömise vältimiseks olid, seda küll, valmis kõike ütlema.

Bufoniida elas maja, inimeste maja akna all vundamendi sees. Aken oli eriline, see oli lastetoa aken. Toas elasid kaks väikest tüdrukut, vähemalt algul olid nad väikesed. Siis, algul, kui nad veel väikesed olid loeti tüdrukutele igal õhtul unejuttu. Paokil aknast kuulis ka Bufoniida jutte printsidest ja printsessidest, kes alguses olid konnad, aga pärast vastavalt siis printsessidelt või printsidelt musi saamist muutusid hopsti kuninglikust soost iludusteks.

Bufoniida TEADIS, et nii juhtuks ka temaga. Ta oli ühe suudluse kaugusel kroonist, troonist ja kuningriigist. 

Ühel soojal õhtul oli unejutuaeg küll käes, kuid tüdrukud jooksid alles õues. Kusagilt kostis muusika, taamal tehti lõket, kostsid sõnad "jaanipäev", "šašlõkk", "jälle oled sa purjus, vana siga" ja "las lapsed on täna kauem üleval!"

Bufoniida löntsis harjunud kellaajal oma vundamendikoopast välja jahile, kui üks tüdrukutest teda ootamatult nägi.

"Issand, milline konn!" kiljatas ta

"Äkki on prints?"

Teine tüdruk mõtles hetke ja küsis: "Aga äkki on printsess?"

"Printsess oleks ägedam, me mängiksime koos ja ta annaks oma kleite proovida!"

Tüdrukud uurisid konna põhjalikult. Juukseid pole, ripsmeid pole, küüned on töntsakad. Vist on ikka prints. Selline pole musi väärt.

"Aga teeme ta ilusaks, siis hakkab ta printsessiks?"

Mõeldud, tehtud.

Ema kuntsripsmeid läks vaja üks, poolekslõigatuna. Nuku juustest salguke. Tädi huulepulka oli küll raske Bufoniidale suuks joonistada, aga ikkagi sai parem kui enne. Küüned võis teha punase paberi ribadest ja liimiga sai need konnapreili käppade külge kinnitatud.

Nagu inimene lausa. Mitte just iludus, aga näiteks tädi Milvist tükk maad ilusam. Musitama, tõsi küll, väga ei kutsunud.

"Laseme Kevinil talle musi anda!"

Las ikka poiss musitab, oli ju printsessitegu käsil.

Kevini leidsid tüdrukud lõkkest eemal, onu Herberti telefoniga mängimast. Onu Herbert pikutas sealsamas, poolik nalivkapudel muru sisse nirisemas. Nad ei olnud rumalad piigad, Kevin ei oleks konna vabatahtlikult kindlasti musitanud, üks tüdruk juhtis Kevini tähelepanu kõrvale ja teine suskas samal hetkel konna kaunilt võõbatud suu vastu Kevini hambaklambreid.

Oh, nad olid aeglased. Kevin nägi, mis teda tabas ja hakkas kätega nii hoogsalt vehkima, et konn lendas mitu meetrit eemale.

Põrutus oli kõva. Bufoniida toibus kellegi mesimagusa krooksatuse peale. "Kauuunitaar, mida sinusugune printsess siin niimoodi üksipäini teeb?"

Järgnes midagi, mis võis olla nii röhatus kui krooksatus, imekaunis heli. Bufoniida avas silmad. Natuke rapsimist ja ripsmed pudenesid rohu sisse, paberist küüned olid juba lennu ajal kadunud. Bufoniida ees seisis imeline kärnkonnahärra, kaunilt limane, peaaegu kukla peale kokku ulatuva suuga ja natuke nalivkase moluga. Mis teha, kui ta seisis onu Herberti pudelisuu all. 

"Printsess, ma olen sind nii kaua otsinud!"

Ei noh, see on siis ikka tõsi, mis muinasjuttudes räägitakse. Üks musi ja hoppaa! oledki printsess...

Kui neid jaanipäeval ära ei tallatud elavad  nad siiani nagu nalivka sees.

Metsikud iluprotseduurid

 by W

... hilinenud valentinipäeva postitus. 

Võrtsjärve metsas, kõige kaldaäärsema suure männi kännu all elas Konrad. Sihuke eriliselt pirakas, sooniline ja tõsiselt kärnane kärnkonn. Raskete hüpetega jurakas. Kui ta vahel öösel krooksatuse lendu lasi, mõtlesid metsaelanikud, et äike on tulemas. 

Konrad ei olnud eriti populaarne. Võrtsjärve preilid ja prouad heitsid tema üle nalja ning lombil*tsidki jooksid teda märgates kihistades laiali. Naabrimees Aadu rehmas Konradi jututegemise peale lihtsalt käpaga ja ajas omi asju edasi. 

Ühel päeval, kui järv oli pea männikännuni tõusnud, vaatas Konrad otse koduukselt vee peegeldusest oma punnis silmi, mis olid tuhmid kui šampinjonid, ja mõtles, valjusti: "Pekki, mul ei ole Banderase ripsmeid, mis võiks tuules lehvida ega Edward Käärkäe küüsi, mida miljonid imetlevad. Ainult konksjad varbad. Nagu kartulijuured. No nii ei saa! Tahan olla elegantne ja võluv!"

Konrad by AI

Konradi heietusi juhtus pealt kuulma mäger Märt, metsa tuntud petuskeemide korraldaja, kes ühestki ärivõimalusest kinni haaramata ei jätnud. Kohe teatas ta Konradile, et oli just ilusalongi avanud ning teeb esimesele kliendile korraliku sooduka. 

Märt juhatas Konradi oma koopasse ja hakkas tööle.

Ripsmeteks pläkerdas ta kuusevaigu ja oma sabakarvade segu, mis lehvikuna koopalaeni turritas. Küünteks laksas Märt vaiguga igale varbale punaste telliste killukesi ja lõi need mesilasvaha ja tatiga läikima. Küüned said pikad, teravad ja säravad. 

Kui Konrad lõpuks lombi pinnalt end vaatas, vajus tal lõualott maani. "Ossaa, vot see on klass ja elegants, uhkem kui metsis pulmatantsul!". Ta lehvitas oma raskeid ripsmeid, nii et möödalennul kihulaseparv turbulentsis oma kursi kaotas ja laiali paiskus. Aga Konradil ei olnud aega neid püüda ega heamaitsta lasta. 

Täis enesekindlust tegi ta poriloikude vahel paar eriti võidukat hüpet, nii et pohlad varte küljest varisesid. 

Loomulikult hakkasid teised metsaelanikud teda tähele panema.
Siil Siim jäi vahtima ja tõmbas end siis ehmatusest sellise hooga kerra, et paar okast valusalt läbi pehme kõhunaha tungisid. 
Orav Ottilde surus käpad suu ette, et mitte kiljatada ja sosistas: "Issand, mis see nüüd on? Kas kõik need moodsa aja veidrused on meie Võrtsu metsa jõudnud?"
Rebane Rolli haaras kõik kolm oma kutsikat korraga hambu ja pani teises suunas plagama. 

Kõige hullem oli naaber Aadu. See Konradist veelgi suurem vanapoiss, kes armastas kärbseseeni limpsida ja kevaditi surnut teeseldes kulleseid hirmutada.

Kui Aadu Konradi nägi, lõid ta silmad särama. Ta võttis samblalombist punnsuutäie ja kuulutas härgkonnalikul jorinal: "Oo! Sellist ilu pole ma enne näinud! Konrad, kuidas ma enne märganud ei ole, sa oled nagu unelm, nagu esimene kevadine soe vihm, mis jää ja südame sulatab..."

... enne kui Aadu jõudis oma romantilise tiraadi lõpetada, oli sellest šokeeritud Konrad teinud suurima hüppe, mida Võrtsu metsas iial nähtud. Päris koduurgu ta sellega ei jõudnud. Hüppe käigus juhtus kännukoore-intsident. Konrad jäi oma lehvikripsmetega kännukoore külge kinni. Mida rohkem ta rabeles, seda rohkem ta kinni kleepus. "Kurat võtaks!" mörises Konrad, püüdes end jätkuvalt lahti rebida. Aga kuusevaik oli tugevam kui Aadu kärbseseenepohmell. 

Nagu sellest veel vähe oleks - Konrad hakkas rabeledes ka oma uhkeid küüsi igas suunas murdma. Üks lendas vastu puutüve, teine kukkus sipelgapessa, kolmas lõi vigaseks sajajalgse 17 jalga, neljanda ja suurimaga sai pähe orav Ottilde, kes seepeale oma pähklikoori ja linnupoegade varbaid eraldi sorteerima lubas hakata. Kuhu ülejäänud kallid küüned said, ei tea keegi. 

Metsaelanikud vaatasid Konradi vabadusvõitlust suu ammuli pealt.

Kui ta lõpuks end sealt lahti kiskus, tundes end samamoodi kui päris noorena niiduki alt läbi käies, vaatas ta oma poriseid ja pisut veriseid küüntevabu jalgu, pilgutas ootamatult kergeks muutunud silmalaugusid ja nentis "Vot see oli nüüd küll s*tt investeering." 

"Aga ma võiksin järgmised korrad seal salongis sulle välja teha" teatas vahepeal kohale jõudnud Aadu meelalt.
"Kui sa tahad mulle välja teha, lähme kõrtsi, raisk, mul on vaja seda traumat lahustada!" oigas Konrad.
"No aga peale baari siis ikka salongi, jah?" uuris Aadu. 

Konrad aga hüppas seepeale mudasse, seadis end seal mõnusalt sisse, krooksus ühe korraliku matsaka krooksu ja teatas nii Aadule kui kõikidele kuuldekauguses olijatele: "Lõppude lõpuks on niisama looduslikult ja poriselt palju mõnusam. Ripsmed ei kleepu, küüsi pole vaja hooldada ja keegi ei tule romantikaga tüütama!"

Spetsialist

 

"Seda, et... Teate küll, mis puutub munemisse, olete teie kõik amatöörid. Praegu olen mina ainus tõeline asjatundja, nii, et soovitan teil hoolega tähele panna..."

Kõik olid sellest tegelikult tüdinud. Hommikust saadik ajas kalkun Klumps end õuel kohevile ja klugistas oma kehva diktsiooniga õpetussõnu vasakule ja paremale. Aina mulksus kuidas ainult tema teab missugune on õige muna ja kuhu peab muna munema ja missugune see vastmunetud muna peab välja nägema ja... lõputu plubin. Kõik loomad olid õuest juba pakku jooksnud, isegi kurt karjakoer Pitsu puges aida alla peitu, ainult kits Klaara pikutas täielikus rahus puuriida otsas ja vaatas pilvi.

"...soovitan teil soojalt tähele panna - jah, proua Klaara, just teiega räägin! - kuidas ma teile nüüd seletan munemise kõrget kunsti..."

Klaaral oli ükskõik.

"Sa vaata seda pilve, seda pisemat seal suurte vahel! On ju Jänku-Jaana moodi?"

Klumps oleks äärepealt oma rääkimise ajal liiga hoogsalt laperdama läinud loti noka vahele napsanud, nii ootamatu ja pühadustrüvetavalt tema tarka juttu katkestav  näis talle Klaara repliik.

"Mida te endale lubate!"

Klumps ajas end kolm numbrit suuremaks,

"Mida te endale lubate, proua Klaara, ma olen just teile munemise algtõdesid õpetamas ja teie..."

"Ahjaa, vaata, seal vasakul on üks pilv täiesti nagu liblikas!"

Ei, noh, mis liig see liig.

"Ma küsin...MA KÜSIN kas te pole üldse munemisest huvitatud? Mille jaoks, ma küsin, MILLE JAOKS te, proua Klaara, siin talus üldse olete? Ka te ei arva, et teil oleks viimane aeg, ma ütlen, VIIMANE AEG! munemist õppida?"

Kalkuni pea ja lõualott olid insuldieelselt tulipunased, tiivad maha vajunud, saba moodustas hiiglasliku lehviku...

Klaara tõusis puuvirna otsas püsti, vaatas Klumpsi pika pilguga ülalt alla, kargas kergejalgse graatsiaga maha ja kepsutas minema, pillates mokaotsast "lüpsiaeg!"

Kanala uksest mööda minnes pistis ta pea uksest sisse ja hõikas hauduvale emakalkunile: "mine ütle oma vanamehele, et ta vett jooks, muidu kukub enne rabandusega kokku kui jõululauale mineku aeg käes on!"

"Proua Klaara, palun lõpetage, see pole esimene kord kui te mind segate! Meil on praegu kalkuniprouaga kiremise algtõdede kursus käsil!"

Nojah, kukk Petja oli jälle oma targutamisega kalkunit pesal tüütamas. Olgu mis oli, vähemalt Petja õpetas kiremist oma kogemusest...

Keldrikakandi lugu 2

 Kelder oli suur, soe ja hämar.

Soojus oli muidugi üsna suhteline, kunagi keldrisse eksinud prussakas Platon vandus koledas keeles ja kolis juba järgmisel päeval ülakorrusele tagasi, aga keldrikakand Porcellino tundis ennast seal kui kodus.

Kelder oligi tema kodu.

Seal oli Kartulimäestik, mis sügisel kõrgustesse pürgis ja kevadeks madalaks vajus, olid riiulid, millel seisvad purkide read meenutasid eemalt kummalisi linnu, olid mõned riiulid tolmuste kohvrite ja tagurpidi seisvate tühjade roostes pottidega, need riiulid olid kui kummalised kosmoselaevad.

Keldrikakand ei teadnud muidugi midagi ei mägedest, kosmoselaevadest ega linnadest. Keldris oli küll ka ajakirju, kust ta oleks võinud kõigest sellest lugeda, aga ta oli ju kõigest kakand. Kakandid ei oska lugeda.

Porcellinole meeldis ta kodu. Ettevaatlikult sehkendas ta seinaäärtes, riiulite all ja salvede vahel osavalt vältides ohtu jääda jalgu, õigupoolest jala alla inimestele, kes kord tõid, kord viisid keldrisse ja keldrist midagi. Teda enamasti ei huvitanudki, mida toodi või viidi.

Kuni ükskord ....

Kuni ühel õhtul...

Kuni ühel ilusal õhtul kukkus keegi trepist alla. 

Pole salata, sellist asja oli ennegi juhtunud. Enamasti tõusis kukkunu prussakas Platoniga samas keeles ja sama ropult vandudes jalule, kahmas riiulist kurgipurgi ja kraapis end trepist üles.

Seekord oli kõik justkui sama - pikk ropendamine, raske jaluleajamine, kurgipurk ...aga sinna vahele kostis võõras hääl, karje, valulik kiunatus ja midagi kukkus maha. End püsti ajanud ropendaja lõi jalaga kukkunud eset, mis uue kiljatuse saatel lendas keldri kõige pimedamasse nurka, Porcellino oleks peaaegu pihta saanud. 

See oli hirmus, see oli nii hirmus, et kakand tõmbas end rulli ja ei pannudki enam tähele kuidas inimene keldrist välja sai. 

Aga läinud ta oli. Kui vaikus oli juba kaua kestnud hakkas keldrikakand ettevaatlikult piiluma. Tema kõrval, otsapidi lausa tema kodus vedeles hiiglane. Kui kakand oleks lugeda osanud oleks ta väikeselt täpikujuliselt märgilt lugenud"Tula" ja veidi suuremalt säravalt märgilt oleks saanud lugeda "Etüüd", aga nagu me teame ei olnud kakand suurem asi kirjatark. Ta ei teadnud, et hiiglane oli bajaan. Mõnevõrra ära väntsutatud, kulunud klahvidega ja katkenud õlarihmaga pill oli keldripõranda tolmus kuidagi abitu olemisega, üldse mitte ähvardav nagu ta esimestel hetkedel kõva lärmi tehes näis. Nüüd oli ta tasane, tume ja, nagu kakandile tundus, hirmul.

"Ära karda, siin ei juhtu midagi!"

Kakandile meeldis bajaan, lõõts oli natuke nagu kakandi enda moodi. Kakand mõtles, mis tunne oleks nii suur olla ja leidis, et see ei oleks tore. Nii suurena oleks ta ju kogu aeg kõigile näha, ei mingeid riiulite aluseid ega seinaääri enam.

Muidugi oli hiiglasel hirm!

"Ära karda, ma olen sulle seltsiks!"

"Misasi see sul siin vedeleb? Ära sa märgi, näedsa, bajaan keldrisse visatud! Höhöhööö, ütle nüüd, näed, enne röökis üleval laulda, nüüd pehkib siin külma käes!"

Kakand lausa võpatas, Platon oli jälle keldrisse käima tulnud, ta ikka käis aegajalt kiikamas, et ehk on kelder soojemaks köetud või midagi.

"Sa ikka tead, et seda kisakõri üleval hullusti taga otsitakse? Pool küla on juba peksa saanud, arvavad, et keegi Kolja pilli pihta pani. Muhhahaa, bajaan on vedeleb siin hoopis, lähen räägin seda nalja oma perele õige..."

Ja läinud ta oligi.

"Aa, sinu nimi on Bajaan! Väga tore, mina olen keldrikakand, nimeks on Porcellino. Sa meeldid mulle."

Oih. Nii pealetükkiv ei ole hea olla, muidugi ei vastanud bajaan kakandile midagi. Aga rääkides oli kakand bajaanile aina lähemale jõudnud, nii lähedale, et lähemale enam ei saanudki, lausa külje alla, sinna, kus lõõtsanurga metall nahast lõõtsaks üle läheb. Hea turvaline tunne oli seal.

Nii hakkaski olema. Päeval sibas Porcellino mõnikord ringi, tuli oma sõbra Bajaani juurde tagasi ja rääkis tollele keldriuudiseid. Ikka, et "See suur kartul, mis salvest välja kukkus kasvatab idusid, kas tead!" või "Mäletad, ma rääkisin, et moosipurgil on kaas kummis? Nüüd ongi pealt ära, riiul kõik moosi täis, tahad ka maitsta? Ei taha? Ma siis söön ise..."

Päevad möödusid, bajaan kattus tolmuga, Platon ikka rääkis oma harvadel keldriskäikudel, kuidas Kolja ilma bajaanita nukrutseb ja külamehed üksteist viiliti pilguga piidlevad, elu nagu ennegi.

Kartulisalv kahanes, purgid riiulil vähenesid, keldri pimedamasse nurka ei vaadanud keegi.

Porcellino muudkui rääkis bajaaniga ja bajaan vaikis Porcellinoga. 

Ühel õhtul oli kakand just bajaani külje alla pugenud kui ta peast käis läbi imelik mõte. Ah, see ei olnud isegi mõte, see oli pigem tunne. Tunne, et see, kuidas ta praegu elab on imeline, midagi enamat tahta ei oskaks üldse.  

Natuke aega niheles Porcellino uue tunde käes ja järsku ta taipas: see ongi õnn. 

Milline magus ja lõputu uni seepeale tuli.

Paari päeva pärast tuli keldrisse rohkem inimesi. Kartulisalv tehti puhtaks, purgid riiulis vaadati üle, taskulamp riivas keldri kõiki nurki.

"Kolja, raisk, su karmoška vedeleb siin!"

"Ise oled karmoška, kutsikas, mul oli bajaan! Kes kurat selle siia pani, kurat, kui kätte saan!"

Katkisest õlerihmast tõmmates ja tolmupilve maha jättes viskas Kolja pilli õlale. 

Õhuke keldrikakandi kest hõljus keldripõrandale tagasi nagu helves. 

Hästi õnnelik helves.

Keldrikakandi lugu I

by W

Seal Tilburgi linnakese ühe viiekordse maja keldris elas keldrikakand.
Pealtnäha oli tegemist rahuliku linnaga, kus peale suurt sõda midagi vapustavat ei olnudki toimunud. 

Kuni praeguseni...  

Keldrikakand oli priske ja rahulolev, suurim omasugune isend. Oma "paneelika" halli keldri kroonimata kuningas.
Keldri soojad torud susisesid tuttavalt, niiskete seinte kondents andis varju ja vett, ja igas väisatavas keldriboksis leidus midagi huvitavat. 

Kakandil polnud kiiret. Tal polnud kunagi kiiret, ta uuris põhjalikult, mida uut on keldrisse toodud ja sealt ära viidud. 

Kui kõht läks tühjaks, lakkus Kakand käärinud vaarikamoosi purunenud purgipõhjast, näksis kartuliidusid, haukas tärkavaid porgansipealseid. Ja nautis magushaput moosipõhjade joovastust, mis tõi pähe veidrad, kuid hubased mõtted keldri asjadest ja suure maailma müstikast. Vahel mõtles ta isegi, et väljaspool keldrit võib olla elu. Peab olema, sest keegi neid asju keldrisse toob ja ära viib.

Kakand armastas ka raamatuid, eriti neid, mis olid juba niiskusest kergelt lainetama läinud. Sest seal, pleekinud lehekülgede vahel, toimetasid tema sõbrad, majasoomukid. Koos arutati elu üle, unistati ja aeg-ajalt sahistati niisama jalga. 

Keldri rahu oli püha ja kui midagi garanteeritut.

Aga ühel päeval juhtus midagi erakordset. Ühe keldriboksi omanik viskas sinna bajaani. See polnud lihtsalt vana lõõtspill, see oli tõeline imeasi. Läikiv, suur ja raske ja musta lõõtsaga, mis sarnanes Kakandi enda ribidega. 

Kakand jäi bajaani ees seisma, suu kergelt ammuli, vuntsid ja kõik jalad võbelemas. 

Ta oli armunud esimesest silmapilgust. Lõõtsahingus, metallnupud, soomuseline painduvus! See oli kui saatus.

„Soomukid, te peate seda imet nägema!“ hüüdis Kakand, ja peagi roomasid kõik keldrielanikud kohale. Nad imetlesid bajaani, vaatasid seda alt ja pealt, libistasid õrnalt oma krobelisi käpakesi üle lõõtsavahede. Bajaan võlus neid kõiki.

Aeg jäi sootuks seisma. Või vähemalt nii tundus. Bajaanist sai Kakandi uus kodu. Ta roomas igal õhtul selle sisse, kaifis pimedust ja väikese naginaga segatud vaikuse mängu. Sosistas bajaanile oma armastussõnu.

Soomukid tegid sama. Need kuud keldriboksis olid ilusad. Lõõtsavahed olid värsked ja pehmed. 

Aga aeg keldris ei ole kunagi helde.

Aastake hiljem ei olnud bajaan enam sugugi nii ilus. Lõõtsad olid hallitanud, mustad algselt sametist kattega nupud tuhmiks tõmbunud ja soomukid olid oma töö teinud – lõõtsade vahele oli ehitatud terve tilluke soomukite linn, oma tänavate ja eee... kanalisatsiooni ja mugavuste puudumisega. Elu seal sees tuksus endiselt, kuid bajaan ise krõbises ja lõhnas imelikult. Et mitte öelda eemaletõukavalt. Läikest polnud enam midagi alles. 

Kakand istus selle kohal riiulis ja mõtles, kuidas kõik oli vahepeal ju nii ilus olnud ja mis üldse juhtus, et asjalood praeguseni jõudsid. 

„Aga elu on elu, kelder on kelder, aeg on aeg“ nentis ta lõpuks. 

Siis ta noogutas, olles justkui mingile järeldusele jõudnud. Ja läks ja sõi tilgatumalt tühjaks ühe eriti käärinud ja katkise moosipurgi, vaarika-mustsõstra moosi... ja roomas bajaani sisse tagasi – sinna, kus ta kunagi kõige õnnelikum oli olnud. 

Ja sinna ta jäi. 

Kui Tilburgis ei ole keldrite koristamise ja ühiskonteinerite päeva olnud, siis vedelevad nii bajaan kui kakandikest seal ühe kortermaja keldris siiani. 

Sinine

Alguses oli talv. 

Millegipärast arvatakse alati, et alguses peab olema kevad, see on sügavalt ekslik mõte, alati algab kõik talvega. Talv pühib lõuendi puhtaks, kõik mis terve aasta jooksul tehtud on, kaob.

Juhtub mõni lill eelmisel aastal olema liiga laiutav või vastupidi jääb taim kõigi poolt märkamata - vahet ei ole, talv annab kõigile võimaluse uuesti alustada. Sügis kustutab suure räpase vihmamärja kaltsuga kõik värvid ja talv krundib lõuendi uuesti.

Kevadel värvib pilt end ise uuesti.

Kaugel metsas hakkavad kasvama lilled. Sinililled, ülased, meelespead, pääsusilmad. Põdrakanep, ohakad, tõrvalilled ja kopsurohi teepervedes, maikellukeste helisev lõhn, karukellade kahune sumin.

Seal, kus keegi ei käi, metsa südame taga on maailma parim peidukoht. 

Seal kasvavad sinised päevalilled.

Juba alguses on nad erilised. Tärganud taim on tumesinine nagu mustikat söönud lapse keel või öötaevas helendavate pilvede vahel. Kasvades näitab lill kõiki sinise erinevaid varjundeid, merelainete hääle karva sinist, rukkipõlluna kahisevat rukilillesina, väikese tüdruku kilkamist täis taevasinise kleidi keerutamise sammupadina sinist. Kõik toonid, kõik hääled, mida sinine teeb on olemas. Kui me näeksime seda lille, ütleksime me, et enam ilusamat asja maailmas ei ole, temasse on koondunud kõigi unistuste ilu, aga me ei näe teda.

Tundub, et enamat ei saa tulla, rohkem siniseid toone maalimas ei ole.

Saab. Lill hakkab õitsema.

Kaugel metsas avaneb sinise päevalille sinine õis. Ses sinas on koos kõik, mis meile meenuks kui me mõtleksime sinisele värvile. Selge, et me mõtleme sinisest liiga vähe. Mis on esimene asi, mis sinisele mõeldes pähe tuleb? Taevas. Meri. Sinilill, rukkilill, meelespead, sulava lume sina, liblika tiiva serv, paabulinnu saba uudishimulikud silmad... Aga päevalillesinist ei tea keegi. 

Oi, ma unustasin. 

Ka päevalillesinist teab keegi. 

Suur paks sinine koiliblikas. Just siis kui päevalill oma õie avab ilmub kusagilt suurest tühjusest suur paks sinine koiliblikas. Kui me näeksime seda liblikat, ütleksime me, et on kole nagu öö, aga me ei näe teda ja nii ta elab kaugel metsas,  otse metsa südame taga, siniste päevalilledega samal välul.

"Hei, tere, paistab, et talv on jälle läbi saanud!"

"Nii armas on sind jälle näha, mõnikord sügisel näib, et..."

Sügisel. 

Esmakordselt sel aastal ütleb keegi sõna "sügis". Metsa kohin komistab, allikad muutuvad kohe kraad külmemaks, esimesed marjad tõmbavad puna põskedele. 

Kevad kaob silmapiiri taha, suve kurvid muutuvad nurgelisemaks. 

Sinine paks võdisev ja karvane koiliblikas venitab oma priske kere sinise imelise hapra päevalille õisiku keskele, õis vajub koiliblika rammusa tagumiku raskuse all näoga maa poole. Nektar tahab jagamist. Seemned peavad kasvama. 

Välule lendab keegi võõras. Temagi värvides leidub sinist. Laaneharakas, va lidrilind. 

"Milline lill, hämmastavalt ilus lill!" kätsatab ta alguses.

"Milline liblikas, erakordselt kole elukas!" plärtsatab ta järgmiseks, "kuidas sa sallid sellist oma läheduses?"

Ja kaob. Päägus viipab korraks tiivaga ja haihtub lagendikku ümbritseva metsa pimedusse.

Lill vangutab pead. Keegi ei ole talle kunagi öelnud, et ta on ilus. Ta ei teadnud, mida see tähendab. Koiliblikas kehitab tiibu. Tal ei ole aimugi, mida tähendab sõna "kole".

"Ära põe, ma armastan sind ikkagi!" ütleb koiliblikas murelikult. 

Sinine päevalill noogutab rõõmsalt. Ta juba peaaegu jõudis natuke muretsema hakata...

Unejutt nr15

 

Leida tuli trepist üles. Kolks. Tümps. Ähh. Kolks. Tümps. Ähh. Kolks. Tümps. Ähh.

Samm üles. Kolks. Pakk maha. Tümps. Pakk kätte. Ähh.

Kolm korrust, andis minna, 66 astet.

Toas pidi ikka päris pikalt hinge tõmbama, aga asi oli seda väärt. Prügikasti najalt võetud kullatud keerubeid täis raamis olev peegel oli tõeline varandus, kas sellise ometi minema viskas?

Leida toetas peegli põrandale. 

Veatu klaas, kullatis ei olnud kusagilt koksida saanud, keerubid olid nagu keerubid ikka - mõnel pasun suul, mõnel põsk niisama käele toetatud.

Käed olid väsinud, Leida lükkas saapad riiuli alla ja läks kööki kosutuskohvi keetma. Küll peeglile kohe koha leiab. Magamistoas polnudki ühtegi, just, sinna see läheb! 

Kohv maitses imeline, rõõmu maitse on võrratu.

Peegel oli asjalik. Just parajas pikkuses, õige nurga all ja parajalt distantsilt paistis Leida peeglist üleni, kui vaja, siis kingadeni välja. Ei mingit moonutamist ega kõverusi, kui rõivas sobis oli seda kohe näha, kui ei sobinud paistis ka see kätte. Võrratu! Leida enesekindlus kasvas iga päevaga, hommikune välimuse kontroll andis terveks päevaks teadmise, et kõik on korras.  Õhtuti.. jaa, ka õhtuti võis end peeglist piielda. Kas on ehk mõni voldike liiast tekkinud või silmanurka lisakorts kasvanud. Väga hull asi ei olnud, endavanuste seltsis tundis Leida end päris kindlalt, aga ega siis ainult omaealiste seltskonnas olla ei saanud. Noored, need kippusid enesehinnangule pahasti mõjuma. 

Leida tõrjus mõtted vananemisest peast. On nagu on. 

On ju ka temavanuseid papisid, kui nad just nii rikkad pole, et trofeenaisi küttida kõlbas ta sellistele küll. Või mis kõlbas - papidele oli auasi Leidat küll kõrtsu, küll teatrisse viia. 

Väljas käia Leidale meeldis. 

Nagu tänagi. Kõigepealt ooperisse, seejärel restorani. 

Punane kleit, tume sall, pikad sillerdavad kõrvarõngad, värske soeng. 

Leida keerutas peegli ees, peaaegu oleks komistanud, kõrged kontsad ja puha. kiiresti oli vaja taastada nii tasakaal kui eneseväärikus.

"Peeglike, peeglike sina peal, kes on kauneim ilma peal?"

Küsimus tuli endalegi ootamatult.

Peegel köhatas.

Kerge virvendus libises üle klaasi.

"Palun täpsusta oma küsimust, mis kategoorias peab kaunidus olema määratud?"

"Issand jumal küll... "

"Issand jumala kategooriat ei eksisteeri. Palun valige mõni teine kategooria"

"Kes räägib?"

"Kes räägib kategooriat ei eksisteeri. Palun valige mõni teine kategooria"

Leida ei saanud aru mis toimus. Oli ta ehk lolliks läinud? Aga võibolla oli ta lihtsalt surnud? 

Leida näpistas ennast kintsust. 

Ei, uni see ikka ei olnud. Surnud tunnet ka ei olnud....kuigi Leida ei teadnud täpselt mis tunne oleks surnud olla, kahtles ta kõvasti, et surnud peast tunneks ta rinnahoidja traati kaenla alla puurimas. 

Lolliks läinud ta ka olla ei tahtnud, kuigi mine sa tea, tahtmisest see ei olene.

Peegli pind väreles endiselt. Hästi vaevumärgatavalt, kuid siiski oli see nähtav.

Leida hingas sügavalt sisse.

"Siin toas, kes siin toas on kauneim?"

"Siin toas olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"

Vasakul peegliservas olev keerub törtsatas pasunat puhuda. Prääääks!

Nagu..päriselt vastab?

"Kes on siin korteris kauneim?"

"Siin korteris olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"

Pröta-prääks! Kaks keerubit, teine teises raamiservas.

Leidat haaras väike hasart.

"Kes on kontserdil, kuhu ma lähen,  kauneim?"

"Kontserdil olevate inimeste kategoorias on kauneim Varvara!"

See ei kõlanud nii hästi kui tahtnuks, kuid Leida oli praktiline inimene, ta ei kaotanud pead. See Varvara võis vabalt olla temast kakskümmend aastat noorem tibi, ilus, aga.. jah, ilus.

"Kes on autos, millega kontserdile sõidan, kauneim?"

"Selles autos olevate inimeste kategoorias oled kauneim sina!"

Pröta-prääks! Kolmas keerub tõstis põse käelt ja lehvitas kelmikalt sõrmedega.

Õige. nii pidigi olema.

Uksekell. 

"Ära sa... ära sa kuhugi mine!"

No kuhu see peegel tegelikult ikka läheb...

Leida tegi keerubitele silma.

Elu läks just kõvasti põnevamaks.

Lihtsalt küsimusi peab oskama esitada.

Unejutt nr 14

 "Lörr..."

"Ära hakka jälle!" Välgu hääles oli paras ports hapuks läinud vastikustunnet, Rodolfi iga-aastane ropp tatilöristamine ajas kõigil juba südame pahaks.

"Mid ma dinna parata daan, dee on allergia! Ütle pakapikkudele, et nad oma pipargoogiküpdetamide lõpetakdid!" Nina otsast tõmmati järjekordne tatipurikas tagasi.

Tantsija ja Anna võdistasid turja. Vaaaaastikkk!

Vixen piilus köögiuksest sisse.

"Kas te saate oma küpsetamise pooleli jätte? Rudolfil on jälle allergiast nina punane ja silmad jooksevad vett!"

"Ja ta löristab tatti nii, et meil on süda paha!" Anna ei hiilanud oma taktitundega, see ei üllatanud kedagi.

"Ei, me ei jõua sel aastal niikunii kõike plaanis olevat ära tehtud, piparkooke jääb ikkagi puudu veel! Vanasti olid piparkoogid ikka piparkoogid, nüüd olgu küll vegankoogid, küll suhkruvabad, gluteenivabad, eraldi koogid laktoositalumatutele... ma ei jõua enam, nüüd põdrad ka oma allergiatega. Ma viskan oma põlle minema, kui veel üks erisoov tuleb!"

Päkapiku hääl oli vastuse edenedes aina kiledamaks muutunud, lõpp tuli terava falsetina mis üllatas teda ennastki.

"Vabandust, härra.." Vixen taganes ukse juurest, õigesti tegi, sest kohta kus ta oli alles seisnud tabas tuline pann.

"Härra! HÄRRA? See, et mul habe on ei tee minust veel härrat, niipalju lugupidamist võiks ikka olla, et mind õigesti kõnetada!"

Õige küll, päkapikel on ju kõigil habe. 

Selge, Rudolfi nina värv on jõulupühade lõpuni otsustatud.

Vastik, aga mida sa ikka teed.

"Ho-ho-ho!"

Vana ise.

"Kus on postiülem?" Jõuluvana näis ebaharilikult närviline.

"Jah, boss, mis mureks?"

"Ma tahtsin sinuga piimast ja küpsistest rääkida.." taat vaatas ebalevalt ringi. "läheme kuhugi kaugemale, põdrad siin.. oo, Rudolf, mis, jälle allergia?"

"Jah, iga-aastane .."

Taadil ei olnud aega vastust kuulata, tal oli postiülemaga jutt pooleli.

"Ei, räägi siin, sa tead, et praegu pole kohe kindlasti aega. Mul on postiljonid vahetustega tööl, kõik nõuavad kahte puhkepäeva nädalas, sama lugemise osakonnas, räägi siin ja kohe või jäta rääkimata!"

Päkapiku jutt oli terav ja järsk.

"Eeee.., küpsised ja piim..kas sa saad kuidagi korraldada, et piima asemel oleks midagi muud? Mul see laktoositalumatus on nüüd aiva hullem ja hullem..."

"Ei, see ei ole minu ülesanne, mul on postiljonid vahetustega tööl, kõik nõuavad kahte puhkepäeva nädalas, sama lugemise osakonnas..." postipäka kippus ennast kordama.

"No saa aru, kõht keerab pärast esimesi..."

"Jäta siis piim joomata, pole nii keeruline, vana ahnepäits!"

Päkapikk kees vihast. Tema kallis tööaeg läks millegi nii tühise peale. Ta sööstis majja tagasi.

"Tänan, härra..."

"Proua! PROUA olen!" õnneks vähemalt ei visanud see päkapikk millegagi.

"Poisid... poisid ja Anna!" Vixenil oli idee.

"Taat, kuule!"

Juba minekule pööranud jõulutaat vaatas üle õla tagasi.

"Meil on Underbergi, taat! Ilma selleta me talve üle ei elaks. Anna käest saad!"

Rudolfi nohu oli kole küllalt taluda, Jõulutaadi laktoositalumatus oleks juba liiast...

Ilusaid unenägusid!

Pange piima asemel keefiri. 

Võib ka pits viina ja ilusas sakiliste servadega kausis tarretatud sült olla, aga siis olgu laud kaminast kaugemal, soe sült on jama.