Lehed

Teisipäev, 31. august 2021

Fotojaht: olulised sõnumid

 


Kõige olulisem on suhtlemise alguses viisakalt tervitada.


Kui suhted on soojaks puhutud, siis on kena ka ennast tutvustada.


Soojad suhted on head,  aga mõnikord ei tule välja, eks ole?
Siis on tark taganeda, et mitte (h)äbisse jääda,















Kolmapäev, 25. august 2021

Imelik

 

Eile teatris jäin kavast puhta ilma, otsas oli. Ostsin raamatu. Raamat oli paks ja raske, neiu ei jaksanud kohapeal raamatut uurida ja sestap ei osanud ma, vana paadunud näopime (ikka parem nimetus kui kultuuritu mats) kõigile näitlejatele päriselu nimesid külge panna. 

Ühte noormeest jäin jälgima. Tekkis tunne, et olen teda aegu tagasi kusagil varem näinud, ikka nii kaua aega tagasi, et teoreetiliselt ei oleks ta tohtinud tol varasemal kohtumisel veel olemas olnud olla.  Valgrena, näiteks.

Need omamoodi graatsilised liigutused ja mingi prints Ruperti tilgale omane kalk haprus. Ainult hääl ei olnud päris see. Sulev Luik ja kindlasti mitte Sulev Luik. 

Kodus vaatasin raamatut. Näitlejad nimepidi üles loetud ja puha. Mu vaist ei valetanud. Markus Luik.

Nüüd tahaks teda veel mõnes näidendis näha. See võib olla suur pettumus või ka kena üllatus. Eelistaksin kahtlemata viimast.


Juust, muide, oli ehtne.  Maha plastmassist rekvisiidid!









Fotojaht: tiheli



Seda sõna ma ei teadnud.  Nüüd tean, et kui midagi kusagil kangesti lahkelt külvatud on, jagub seda lõpuks tiheli. Ohtralt ja külg-külje kõrvale, näiteks nagu kastaneid oma inkubaatorisse.


Või päevalilli põllule. Päikesekummardajate paraad, naerunäod tiheli ühele poole vaatamas.




Mõnikord on tiheli seda, mida tegelikult pole. Auk on ju mingi asja puudumine ja kui midagi palju puudu jääb, on mulgud tiheli lähestikku ja pits puhta ilma käes.








Mure

  


„Alexander, sa ei räägi seda ometi tõsiselt? Ma kuulan sind ja ei usu oma kõrvu, nii rumal jutt, et piinlik hakkab! Minul hakkab piinlik, minul! Selliseks ma sind ei kasvatanud!“

Ema ohkas korraga kurvalt ja ärritunult. Terve elu, terve oma elu oli ta õpetanud oma lapsi nii kuidas oskas -ja ta oskas seda hästi! – puhtusest lugu pidama.  Kätepesu oli nende majas ikka au sees,  põrandad olid vähemalt korra päevas pühitud, kirpe nende majas ei olnud,  kui toit läks hallitama ei söödud seda enam.

Noh, teinekord kui moosipurgi peal oli mõni kübe, siis ehk… ja juust, muidugi, juust! Hallitus naksti maha ja läks jälle. Aga keedukartulid või puder – ei iial!

„Kuidas sa üldse sellise asja peale tulid, ma ei mõista! Ise sa ju ometi rääkisid, et Allison on lohakas inimene, ei oska nii hoolega korda ja puhtust pidada kui sulle meeldiks ja nüüd räägid hoopis teist juttu!“

Proua Grace oleks äärepealt teatraalselt ringutanud. Kogu ta hoiak väljendas ülimat pettumust.

„See on ju hallitus! Hallitama lähevad räpased asjad! RÄPASED! Ja sina.. sina tahad seda inimese sisse toppida! Inimesed hakkavad surema, saa aru! Nad kasvavad seest hallitust täis – sa ju oled näinud,  mis leivaga juhtub, kui see hallitab?“

Äkki, äkki ikka jõuab see lihtne tõde kohale. Hallitus on räpane – see on ju titelegi selge.

„See pole hallitus, ema, see on aine, mida hallitus eritab…“

„Mis vahet seal on, hallitus eritab-šmeritab -  hallitus jääb ikka selleks mis ta on! Sa ei lähe ju sõnnikuhunnikust voolavast virtsast midagi väärtuslikku välja sõeluma, see on ju ka räpane, miks sa siis seda hallitusega teed?“

Emal olid pisarad kurgus, poeg näis oma tões nii kinni olevat.

„Mõtle nüüd oma peaga – sa tahad toota midagi, mille tegemiseks on vaja hallitust, palju hallitust. See juba kõlab jubedalt! Kas sa tahad, et inimesed hakkaksid tulevikus käima ringi nagu roiskunud kartulid, üleni hallitusest karvased? Seda tahad, jah?“

„Ema! Sellest hallitusest saab ainet, mis tapab baktereid, mõtle ometi. Inimesed surevad mädanevatesse haavadesse, kopsupõletikku, isegi katkine hammas toob mõnikord surma ja nüüd on meil ravim! Kas see pole sinu arust hea?“

„liiga vähe lüsooli! Kasutatagu lüsooli, kloori ja joodi nagu alati! Piiritus. Piiritusest on abi. Kõik korralikud puhtad ained, ei mingit seost hallitusega, tuleta meelde!“

Alexander lõi käega.

Emadega ei vaielda. Jäägu siis nii. Las riidleb, ega see Alexandrit niikuinii ei takista. Kivi juba veereb.

Ema jäi vait.

Oh, oleks tal ometi võimalus kõiki selle hirmsa …olluse, just, olluse eest hoiatada.

Naabrinaisele ei saa ju rääkida, Alexander on ju siiski oma poeg. Aga nii, omaette, ilma nimesid nimetamata, kui saaks niimoodi inimesi hoiatada…

Hallitus!

Nimeta seda kuidas tahad… penitsilliin… häh, hallitus on hallitus.



Teisipäev, 17. august 2021

Kontvõõraks käimine ja reklaam




Nädalavahetus meenutas laadapäeva ühe kindla elukutse esindajate seas. 
Müüjaid mõtlesin, mida te siin kulmusid kergitate..? 
Olin nii tubli, et endalgi imelik, näiteks pühkisin tolmu ja puha ning üritasin külastada kohalikke vaatamisväärsusi. 
Kassinurme mägedes on kena linnuse makett ja hiis, ohvrikivi ning mitmeid perepikniku pidamise pesasid. Ilus ja pisikese poisiga – ka tüdrukuga, mul oli parasjagu poisike käepärast - ajaveetmiseks asjalik koht ja puha. 
Olen seal ise varem käinud, mälestused on erinevatel põhjustel head ja mis üldse mitte vähetähtis – seal ei ole kunagi palju inimesi. 
Välja arvatud muidugi sel päeval kui ma sinna läksin lapsega, kelle kõige suurem hirm on rohkem kui kolm võõrast inimest korraga tema läheduses. Siis on Kassinurmes mitusada suuremat sorti lahinguks valmistuvat inimest korraga. Neli päeva kestev väidetavalt vabariigi suurim LARP. 
Sattusin kohale just ajaks, kui kaks tõenäoliselt vaenulikku osapoolt valmistusid teineteise vastu rivistatuna soojendavate solvangute loopimiseks, et seejärel soojast ihust värsket verd, miks mitte ka hingesid, lippama lasta. 
Hästi nõme tunne oli nende kõrval tee peal avatud aknast pilte teha, kuid autost välja ma pisut paanikas lapse pärast tulla ei saanud ja pilte tegemata ära sõita oleks kangesti kahju olnud. 
Loodetavasti oli lahing ootuspärane. 
Mu isiklikud lemmikud rindejoonel olid nunnad. Ma söön oma mütsi ära, kui mõni neist mees polnud. Kui keegi, kes larpijatest seda pilti nähes näeb, et nende privaatsust on rikutud (valisin siiski kõige väheminformatiivse pildi) – andke kommentaarina teada, ma teen siis midagi, lõikan pildil näiteks pead otsast või miskit…. Ja kui te juba kommenteerite, siis tahaks teada, kuidas on võimalik, et teie telklaager oli alal, millel ma tean hulga noori puid istutatud olevat, kas puud jäid ilusasti telkide vahele, nagu arvan? 







Kuna juba reklaami moodi postitus tuli, siis lasen samas vaimus edasi. Ilmselt olete märganud mõningaid mu fotosid, millel on loomad, keda mul endal kindlasti kodus pole. Tegu on mu tuttavate poolt peetava Kallaste hobitaluga, kus hea meelega võetakse vastu külalisi, kes tahaksid ise siga sügada või sokule porgandit pakuda. Eelregistreerimine on vajalik – seal peetakse külalistega piiri, et loomi mitte väsitada. Kõik elukad on väga sõbralikud, ei pelga inimesi ja sügamine ning magus juurvili neile meeldib. Foto on momendist, mil alla paremal nurgas olev küülik jäi porgandist ilma, kuna kohalik valvekoer maiustuse sisse vehkis ja ise selle konsumeeris. Koer pildil ei urise, koer mälub porgamdit.










 Aaah, üks mure veel: hirmsasti tahtsin teatrisse minna, Kiviräha tükki vaatama.
Avastasin äkki, et ammu välja müüdid etendustele on pileteid jälle saada, tahtsin osta ÜHTE piletit, aga arvuti jooksis kaks korda järjest kokku ja piletist ilma jäämise hirmu tõttu plaksutasin valesid klave ja lõpetasin kolme piletiga.
Seega kui keegi tahaks 24. augustil näidendit näha  koos kaaslasega ja lausa esireast, siis minu käest saab ka piletid. Kaks tükki. Kui jääte tee peale, võin teid ka autosse noppida ja kohale viia.


Reede, 13. august 2021

Fotojaht: kiiremini, kõrgemale, kaugemale.

 


Kiiremini. Mõnikord on teekond tähtsam kui saabumine.


Kõrgemale. Kui tiibu pole, on ka trepist abi.


Kaugemale. On olnud aegu, kus keegi ei taha minna, aga viiakse.












Kolmapäev, 11. august 2021

Geenius



„See oli midagi sellist, mida ma iga päev näen. Iga päev. Mis see veel olla võiks, ma olen ju kõik järele proovinud?“ 
Aleks oli väsinud. Polnud ka ime, pea aasta oli möödas esimesest korrast, kui ta oma kontole sisse ei saanud. Alguses ajas tõrge teda naerma – no pole ju võimalik, et konto, millel ta teadis endal olevat natuke üle miljoni euro, tema enda poolt osavalt aktsiate, kulla ja krüptorahaga žongleerides teenitud miljoni, osutub kättesaamatuks talle endale, omanikule. 
 Nagu vaateaken, millel oleva auto oled küll ära ostnud, kuid minema sõita ei saa, sest juhiluba puudub. Aleksil oli paroolide loomiseks ja vahetamiseks oma süsteem, see ei olnud teda siiani kunagi alt vedanud. Laua taga istudes vaatas ta lihtsalt ringi ja parooliks muutus kõige tavalisem tarbeese, mida ta silmas. Aken, uks, laud, tool, riiul… rida oli lõpmatu. Parooli lõpus ja alguses olid jupid tema telefoninumbrist ja nii oli ka parooli keerukus tagatud. Täiesti lollikindel meetod. 
Mis nüüd siis lahti on? 
Ükski asi ei sobinud. Iga päev proovis Aleks uusi esemeid, pärast paari korda teatas süsteem „olete liiga palju proovinud, katsetage ööpäeva pärast uuest!“ ja pani sisselogimise võimaluse jälle lukku. 
 Us-ku-ma-tu! 
Aleks oli terve aasta elanud ainult kontole pääsemise nimel. Ta seltsielu hääbus kiiresti, õigupoolest ei olnud see kunagi eriti vilgas olnudki. Poes käimise oli asendanud koju tellitud valmistoit, iga paari kuu järel muutus valik aina odavamaks, riideid ei kulunud niikuinii. Üüri maksis Aleks vähemalt alguses korrapäraselt, kuid viimase poole aasta jooksul oli ta end majaomaniku eest varjanud. Või, noh, Aleks ise ei nimetanud seda niimoodi, ta lihtsalt ei tahtnud võõrastele ust avada. 
Võõrad – see tähendas kõiki, kes ei olnud tema. 
 Kui parool meelde tuleb, küll siis asjad lahenevad, pole sel majaperemehel vaja nii närvis olla. Et ta närvis oli, võis aimata aina valjemaks muutuvatest koputusseanssidest, karjetest ukse taga ja kinni keeratud veest ning elektrist. Rumal mees, kas ta üldse kujutas ette kui keeruline oli koridoritule kaablist endale arvuti jaoks toitejuhet vedada? Nii võib ju surma saada! 
 „564kardinapuu664. Ei. 564diivan664. Ei. Kurat, ma olen seda juba proovinud…“ 
Järg hakkas käest kaduma. Aleks kirjutas küll katsetatud paroolid üles, kuid tabel oli kohati vigane ja mõnikord katsetas ta sama kombinatsiooni mitmendat korda. 
Viimane võimalus täna, viimane võimalus…. 
Keegi kolkis vastu ust. 
Aleks ei reageerinud sellele, tal oli õigus võõrastele ust mitte avada ja seda õigust ta ka kasutas. Koputaja oli jonnakas. Nagu Aleksgi. 
„Tehke uks lahti, palun. Kui te ei ava, lõhume luku ära!“ 
Sellist ähvardust pole varem olnud, aga ega nad siis esimesel korral kohe lammutama hakka, ähvardavad niisama kindlasti! 
Uks prahvatas lahti pärast kolmandat lööki. 
 Majaperemees ahmis õhku. Väga polnudki midagi ahmida, vee kinnikeeramisel olid oma tagajärjed ja pizzakarpide ning burgeripaberite lasu ei aidanud ka kuidagi haisu hajutamisele kaasa. 
 „Tagatoas, ma usun, et ta on tagatoas!“ 
Politseinike paar kahlas läbi rämpsu tahapoole, kiirabiarst kohendas maski ja vaatas kaela sirutades toas ringi. 
„Ei, ärge palun tehke, mul pole midagi viga, palun…!“
 Aleks oli meeleheitel. Ta ei saanud siit ära minna, mõistatuse lahendus oli siinsamas, selles toas, kusagil käeulatuses, ta leiab selle kohe ja kõik mured saavad otsa! Ta lihtsalt ei lase ennast ära viia, eieiei! 
 Tool kukkus ümber.
 Puruneva tassi tuhm klirin ei kostnud karjumisest üle, politsei hoidis Aleksit õrnalt, kuid kindlalt kuni arsti tehtud rahustav süst mõjuma hakkas ja Aleks kanderaamil välja viidi. 
„Mis mees ta enne oli?“ 
 Isegi politseinike jaoks ei olnud selline pilt kerge taluda. 
„Enne? No täiesti korralik mees oli, õpetas mullegi kuidas aktsiaid osta. Ma pole sellega küll veel midagi teeninud, aga siiski, eksole. Siis äkki läks segi, jumala päevapealt. Alguses, kui temaga veel rääkida sai, naeris, et tal läks mingi parool meelest ning kui see meelde tuleb, on tal raha nagu putru. Oleks kohe taibanud, et ta nii sassis on…“ 
Majaperemees kummardas ja võttis maast katkise tassi. 
„Näe, kiri peal ja puha. „geenius“. Ta kunagi ütles, et see tass on tema tuleviku võti. Just enne seda, kui hakkas oma paroolist sonima…“ 
Majaperemees viskas tassi tagasi maha. 
„Siit tuleb jubedalt pahna välja vedada. Kapitaalremont. Õudne!“


Esmaspäev, 9. august 2021

Need ka mõned mured



Kui ma laps olin, siis oli autosid vähem. 
Täpselt sajand tagasi, 1921, oli Eestis 110 autot. 
 Mitte, et see oleks aeg, mida ma mäletan, NII vana ma ka veel pole. 
No võimalik, et oli natuke teine arv, aga palju see ikka pakutust erines. 111? 109? Mõni ime, et küla vahel autot nähes lehmad kuuselatva ronisid ja teenijatüdrukud rasedaks jäid. 
Praegu võiksime kõik Eestimaa inimesed korraga autodesse toppida ja ruumi jääks ohtralt ülegi. 
 Kui ma laps olin, siis oli autoroolis naisi palju vähem. 
 „Tal on juhiload!“ oli naisterahva kohta antud hinnangus selline kaheldava väärtusega lause. Miks tal on load, kas meest pole või, kes sõidaks? Ta on ju naine, naised ei oska sõita, seda teadsid ometigi kõik. Kui auto laguneb – ja nad lagunesid - siis kes auto jälle korda teeb, ega ometi („hahahaahaaa!“) naine ise? Magda Vitisman parandas küll ise, aga ega siis kõik naised ometi …naiste pea pole sedasi ehitatudki! 
Küsimused, küsimused. 
Siis hakati maakoolides autojuhikursusi läbi viima. 
Ma olin linnatüdruk, linnas sõitsid naised bussiga ja olid maatüdrukute peale kadedad. 
Mul olid prillid -6, pimedatele juhilube (muide, meelega järjepidevalt mitmuses, siis olidki „juhiload“) ei olnud ette nähtud, mis siis, et prillid kompenseerisid puudujäägi. Aga ma andsin silmaarstile altkäemaksu ja sain autojuhi arstitõendi ka lõpuks kätte.
Kursusele siiski ei pääsenud, sest „rasedad ei tohi autot juhtida“. (Kui ise ei oleks seda tsirkust läbi teinud, ei usuks!) Siis ma olin muudkui rase ja väikelapse ema ja jälle rase ja jälle väikelapse ema ja jälle… aastad läksid. 
No ja kui ma enam rase ei olnud ja lapsed ka kaela kandsid, siis olin ma nii loll, et kukkusin sõidueksamil läbi. 
Jumal tänatud, et kukkusin, ma oleks kellegi kindlasti lömmi sõitnud, sõiduõpetaja tüdines minust lihtsalt ära ja ausalt – ta oli nüüd tagantjärele mõeldes ikka jube vilets õpetaja. Jube vilets. See, mida tema rahuldavaks pidas oli pehmelt öeldes õudne. 
Neljakümneseks pidin enne saama kui juhiloa sain. 
 Paar nädalat tagasi vahetasin autot. 
Pole enam need ajad, kus vanaisa jättis oma maantemuhu pojale, kes seda siis hoolega hoidis, sest millega muidu ta poeg tulevikus sõitma hakkab? 
Nüüd on uus probleem - seisan teinekord tee ääres ja googeldan: kuidas kasutada püsikiirushoidjat, kuidas avada bensiinipaagi luuki, kuidas panna kella õigeks, kuidas…. Aga „Judas Priesti“ plaate pole selles autos kusagilt kuulata. 
Osta või Walkman… 
Ja kui ma saan üheksakümmend, siis sõidan teiste omasuguste vahel laveerides poodi peti ja silkude järele autoga, mis on koksitud ja kraabitud nagu koerale loobitav kaigas, sest „kes neid isesõitvaid autosid ikka usaldab, näe, naabri-Milda alles aja eile ühe oma kõnniraamiga müksates kraavi!“




Neljapäev, 5. august 2021

Fotojaht: lilleilu

 


Lilledes on midagi...no on midagi, mis ei lase lahti. Olgu need lilled suured päevalilled (mis näivad olevat ainsad rohket saaki andvad olendid mu selle aasta kasvuhooneasukate seas):




Või siis tibatilluke viimane lillesilm keset kõrbenud põõsast:

Esmaspäev, 2. august 2021

Ilus õhtu



„Ma ei saa aru, kas te teete tööd või sügate mune siin? Minu arust see töötegemise moodi küll välja ei näe, kurat, inimesed ootavad väljas juba veerand tundi ja saba ainult kasvab! Liigutage ennast, kuradi paksmaod, näpp ninast välja ja käed käima! Kui nüüd poole tunniga pole saba ära teenindatud, vaatame teie palganumbri üle, seda te kindlasti ootate, jah? Liigutage, liigutage juba!" 
Vahetuse vanema motivatsioonikõne lõpetas viimase lause ajal kostvad energilised käteplaksud. Hanesid aetakse sedasi laudast välja, mõtles Reeli. 
 „Sa näed, et mul pole siin ühtegi vaba grilli ka enam, lagi on käes, tule appi, ära karju!" Kokal on mune, peab mainima. 
 „Sina ära mulise, kui grillid on täis, siis järelikult ei liiguta sa ennast piisavalt kiiresti. Selle asemel, et vinguda, pane oma õrnad käekesed liikuma! Täna jääb lisatasu ära, see pole teenindus, mida ma näen!" 
 Vanem pani bravuurika žestiga sigareti ette ja süütas selle enne põlema kui uksest poole astus. 
 „Sees ei suitsetata" jõudis kokk veel läbi hammaste sisistada. 
 „Sina ole üldse vait, möla asemel tee tööd, hädavares!" 
 Uks langes kinni. 
 „Teie burger, palun! Kohe saavad teie omad ka valmis proua, üks hetk! Ja teile mida, palun?" 
 „Koka ja viinerid friikatega." Kliendid akna taga olid pisut kohmetunud, vanema kisa oli selgelt välja kostnud. Reeli kujutles ennast kliendiks…vastik, temal oleks olnud tunne, et tema pärast see röök see käis. Mõni klient näis just sedasi end tundvat. 
 „Teie burgerid, palun! Külastage meid jälle!" 
 Naeratada ta veel jaksas, ega siis inimesed süüdi polnud. 
 „Mida teile? Ei, vabandust, salatit meil pole, kas soovite wrappi kanaga? Jaa, kolm eurot palun. Juua mida...?" 
 Kokk hõikas, burgerid said valmis. 
 „Teie burgerid, palun! Ja teil?" 
 „Kotletisai. Friikad" 
 Issand, see saba ei kahanenud raasugi. Vabaõhunäidend oli tunnike tagasi läbi saanud, oli ju arvata, et täna tuleb tihe päev. Kolmele paras teenindada, aga.. 
 …hundist mõtled, hunt toas… 
 „Praegu just sõitis auto parklast minema, meil olevat liiga pikk saba, ütlesid!" 
 Ülemuse hääl oli sisisev. 
 „Ma hoiatasin teid! Tänase teete heategevusena, näib, et te olete mingid puudega sandid, kes ei saa kõige lihtsama tööga hakkama, ega siin mingi hoolekandeasutus pole, toetusi siin ei maksta. Kes oma tööga hakkama ei saa, ei pea ka palka saama! Käed püksist välja ja tehke ometi midagi kasulikku!" Peldikuuks langes ülema järel kinni. 
 Koka pea oli norgus. Nuttis niikuinii ja mitte esimest korda, Reeli oli seda ennegi näinud. Palga kallale oli ka varem lubatud minna, korra oli seda isegi tehtud, ega nüüdki teisiti jää.
 „Vabandage, kas mu viinerid…?" 
 „Vabandust, kohe tulevad!"
 „Kas KLIENDID peavad oma tellimusi küsima? KAS KLIENDID PEAVAD KÜSIMA?"
 „Ole inimene, pane ka käsi külge, sellest pole abi, et sa praegu---„ 
 „Tehke oma tööd, kiiremini, hakka pihta!" Jälle need nõmedad käteplaksud. Kurat, nagu lasteaias töötaks. 
 „Teie tellimus, palun! Proua, teie burger on ka valmis! Ja teile palun mida?" 
 „Bataadifriikad ja kanatiivad, palun!" 
 „Bataadifriikad on otsas, vabandust!" 
 „Sa ei tohi nii kliendile öelda!" Issand, ta polegi veel ära läinud.
 „Pole, otsas on, mida ma siis ütlen?" 
 Ülem naeratas magusalt luugist välja 
 „Andke andeks, ta on meil tasuta praktikant, õpib alles! Mida teile, palun?" 
 „Eee..bataadifiikad ja kanatiivad.." 
 „Kuulsite? Kiiresti!" Sigarett põles jälle enne uksest väljumist. 
 Reeli vaatas koka poole. 
 „Mismoodi?" 
 Kokk kehitas õlgu. Ta nina oli punane, aga silmad olid juba kuivad. Õige ka, iga lolli pärast ei saa ju nutta. 
 „Vabandust, aga meil pole bataati" 
 „Andke siis tavalisi" Pff. Seegi hea. Aga midagi oli üleliia saanud.
 „Teie tellimus, palun! Ja teile mida?"
 Saba kasvas. Ega need inimesed väga õnnelikud ei olnud, tõsi see, aga seespool luuki oli asi palju hullem. Reeli tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee, siis hakkab ka tema nutma. Suure häälega, nagu ülekohtuselt karistatud laps.
 Kassa juures oli pliiats. Salvrätikud, kõige odavamad ja plingimad – nende peale saab kirjutada küll. „Lahkun töölt omal soovil, sest vahetusevanem on türann. Reeli."
 Kaks paberit sama tekstiga. Teise andis ta koka kätte, vanem ei annaks seda avaldust niikuinii edasi. Käsi hoidis linki. Vanem on sealsamas, teisel pool ust. Ma ei taha temast mööda minna, mõtles Reeli. Luugist paistis uudishimulik nägu: 
„Kas mu tellimus..?" 
 „Jaa, palun, teie burger ja jook! Palun astuge natuke eemale!" 
 Natuke oli pusimist, aga tegelikult mahtus Reeli luugist hästi läbi. Maandumine oli veidi naljakas, korraks oli ta isegi nagi tiritammes otse luugi taga, aga keegi aitas tal jalad ohutult maha saada. Pihupesi puhtaks rapsides tänas ta abivalmis klienti ja astus pika sammuga kaugemale, puude varju, hämarasse. 
 Viimane hetk oli niikuinii. 
 „Kus Reeli on?" 
 Poleks arvanud, et sees toimuv välja nii hästi kosta oli. Koka vastus, tõsi küll, ei olnud kuulda. No ta rääkis päris normaalse häälega ka ju. 
 „Mis mõttes läks ära? Kuhu? Kest tööd, niimoodi läkski või? Misasi see on? AVALDUS? Mida ta endast mõtleb, raisk!" 
 Hääl tõusis iga sõnaga. Üks klient üritas oma tellimuse järgi küsida. Viga. 
 „Midagi ei saa, ise näete, milliste värdjatega ma töötama pean! Sina, raisk, liiguta ennast, inimesed ootavad!" 
 Hele röögatus hetkel kui kokk sõelkulbi fritüüri viskas – eks rasv lendas laiali – kostis juba lahtisest uksest, kokk lõi selle üle õla pauguga kinni.
 Õhk oli mõnus, bussini oli mitu tundi aega, aga sellise ilmaga võis jala koju minna küll. 
 Endise ülemuse kisa hääbus pärast sadakonda meetrit kuulmatuks.
 Hing oli uskumatult kerge.


Pühapäev, 1. august 2021

Fotojaht: udune

 


Udu on enamasti õrn ja arglik. Ta hiilib kikivarvul toanurkadest välja ja hoiab oma külmade higiste hätega kinni kõigest, mis tuge näib pakkuvat - olgu need siis pussakad mossitavad põõsad või nipsakad päid kuklasse ajavad elektripostid. 








Hiilib, hiilib ja siis hakkab mängima. Udu eriline lemmik on valgus.  Tavaliselt udu kardab valgust, aga mõnikord käitub ta nagu laps nende mängude ajal, mil keegi suur ja tugev teda väntsutab: "Ära tee, ära tee!... Tee veel, tee veel!". Mässib valguse endasse ja siis teeb näo, et tegelikult ta seda ei tahtnud ja üleüldse - valgus ise alustas!







Täiesti eileõhtused vaated, ei mingit udutamist, ehe naturaalne kodumaine udu.