... kes kirjutas viimase blogipostituse ja millal ta suri?
Veidi vara veel küsida, aga...
Tolmune ja miskipärast pisut rasvane läpaka klaviatuur laual. Just käisin kõrvatikuga klahvivahed läbi. Väkk.
Paberid ja pastakas arvuti kõrval.
Blogimine, sõbrad, on suremas. 10+ aastat tagasi - mäletate, onju? Meid oli palju.
Aastake tagasi oli siin poll praeguste lugejate vanuse kohta. Vastanud osaliselt ka blogivad. See ongi gerontide pärusmaa. Isegi polli ei olnud selleks teadmiseks ju tegelikult vaja.
Mõni vana kirjahunt ripub ikka veel blogide sõnaniite kududes nagu käsitööseltsis viimaseid sokipaare kuduv proua Salme. Väga tore. Päriselt.
Aga kuhu on kadunud uued, noored, uljad kirjatõprad?
Kus on alla 20-aastased tulevikutähed, kes peaksid meid oma nutikate mõttevöönditega vallutama?
Ahjaa.
Nad on instas, tokis, tuubis ja jumal teab kus veel, vorpides kolme sekundi pikkuseid videosid, kus vaheldumisi tantsitakse, süüakse ühes juustuga mikrosse virutatud tšilliseid Cheetoseid ja jagatakse elumuutvaid tõdesid: "Joo vett! Maga rohkem, aga ärka juba kell 4. Ole sina ise!“
Jep, ma olen kogu elu valesti elanud!
Ja nii ma küsin teilt, kes te veel siin olete, säilitades lootust nagu katkine ja katmata roosipõõsas novembris:
- Mitu alla 20-aastast blogijat te teate?
- Mitu alla 30-aastast blogijat te teate?
- Mitu alla 40-aastast blogijat te teate?
- Mitu alla 50-aastast blogijat te teate?
Ja kui te suudate nimetada alla 40-aastase blogija - kas ta on ikka tegelikult veel blogija või on ta lihtsalt Instagrami ja muude platvormide caption'i venitaja, kes ühtlasi on migreerunud blogima mõnele moodsale ja sageli tasulisele platvormile (või oma blogi tasuliseks teinud)?
Varsti jääb blogindusest vaid TikToki lööklausetest koosnev tuhk.
Samas ei ole ma eriti kurb, et vihikute kaane vahelt kuivatuspaberid kadusid, ühes sellega, mille pärast need sinna juba vabrikus pisteti. Kettaga lauatelefone samuti ei igatse.
Piiparid. Telegramid. Paberkaarid autodes. Telefoniraamatud. Telefoniputkad (oot, mingi lühinumbriga sai isegi kellaaega küsida...).
Noh, jah, nii lihtsalt on.
Nagu meiegi veel oleme.
Postitused
Jõhkard. Noortel on välimust, nad saavad endale lubada videoblogisid.
VastaKustutaOeh.
Lähen vaatan, kas leian mõne blogiva lapsukese. Kui leian panen ta ka oma blogirulli üles.
Mõned edukaimad YT ja TT kanalid on ilma igasuguse välimuseta e kordagi autorit presenteerimata.
KustutaLihtsalt kirjutamine ja lugemine on kuidagi moest välja läinud.
ja ära neid lapsukesi liiga lähedalt uurima hakka onju, see võib tänapäeval mõne AI radarile jääda ja ...
KustutaGerontide kokkutulekul saame teemat jätkukäsitleda. Muidugi need, kes kohale tulla suudavad. Muidugi need, kes ilma kuulmisaparaadita kuulevad. Muidugi need, kes jaksavad paarist lonksust enam veini/õlut manustada. Muidugi need, kel eelnimetatud joogid suunurgast välja ei nirise. Mul on nooremad lapsed tiktokkerid:)
VastaKustutaA milleks kuulmisaparaat üldse oluline on?
KustutaJahhh - vaikus on kuldne!
KustutaTisskriminant! Kui ma kuuldeaparaadiga kuulen, siis miks see ei kvalifitseeru kuulmisvõime kui sellise alla? Sa ilma prillideta muidu ekraanilt lugeda näed ve? Kiilkirja oskad ve? Mis blogija sa siuke enda arust oled! Prillid nurka, ise teise ja häbene!
KustutaKristallkuul on alla 40. Lizzy ka.
VastaKustutaKesse Lizzy on? Ja Kristallkuul - kumb on lähemal, 31 v39?
KustutaKristallkuuli ma kahtlustasin, kangesti krapsakas ja müttab muudkui mägedes matkata!
KustutaLizzy lisasin. Lubatud, tehtud!
Eksole, ma ple ka Kristallkuuli pensionieelikuks pidanud, aga kas 34, 44, 54 v... Ei oskaks öelda.
Kustutahttps://minasiinolen.wordpress.com/
KustutaLizzy
Kristallkuul on alla 40 küll, aga ainult loetud kuud veel. 2. juunil liigun järgmisse alajaotusse.
KustutaMurca on mu teada 10 aastat noorem kui mina. Ehk umbes 35 hetkel.
VastaKustutaRents võib ka alla 40 jääda, aga mitte kauaks.
VastaKustutaMa vaatan, et mõni ikka tõsiselt norib kolakat.
KustutaJah. Palun mulle ka Lizzi. Noori on. Ritsik, Marju, Kk, Manjana, Klari..
VastaKustutaAga just ükspäev mõtlesin, kes ei kirjuta kas üldse enam või järjest harvem. Marca, Murca, Tavainimene... Lõputu rida.
Te olete kahekesi, katsuge vähemalt teie hakkama saada...
Defineeri noor nüüd, mõni nimetatuist minu jaoks küll enam noor ei ole.
KustutaAs of 2024, the average age of the global human population is approximately 31 years.
KustutaLihtne.
Eesti elanikul 42,x.
Kustuta"te olete kahekesi" on vähemalt siin ses mõttes põnev, et ega me teineteist väga just ei hoiata, kui midagi kirjutame, omalgi väga huvitav blogi avada.
KustutaManjana on üle 50.
KustutaNoori blogikirjutajaid selle sõna otseses tähenduses tõepoolest ette ei tule. Aga äkki on see meie enda piiratud ringkond, kust ei oska välja vaadata? Samas nooruslikke keskealisi ja vanureid enamus blogijaist, fakt et klaviatuuri jaksad toksida kinnitab seda ;)
VastaKustutaNoorematest tulevad lisaks eelnimetatuile ette Maarja ja Anu.
Ma lugesin su enda lapse pikka kirjutist ühe ürituse kostüümi valmistamisest. Kas eksin? Kas see ei ole blogi...?
KustutaOot, ta vist jah katsetas aga mul kuri kahtlus, et järjepidevust vist väga pole, ehkki kirjutamist väärt sündmusi pigem liiga palju :D
KustutaSee on õudselt hea postitus!! (Rõhuga sõnal "õudselt".)
VastaKustutaJa see on koomiliselt jõhker tähelepanek (rõhuga sõnal "koomiliselt"): "Rents võib ka alla 40 jääda, aga mitte kauaks."
Last but not least, küsimus: miks peaks kahekümneseid blogijaid tikutulega taga otsima? Las meie teeme oma asja, las nemad teevad oma. “The only constant in life is change.”- Heraclitus
Ei-ei-ei, me ei otsi neid.
KustutaEga see mingi geezerite grooming clubi asutamise üleskutse olnud.
Pardon, minu ebatäpne sõnastus. Proovin uuesti: miks peaks kurb või kahju olema, et kahekümnesed ei blogi? Muutused, noh. Neist ju ei pääse?
KustutaPealegi, see lubab meiesugustel end eliitklubi liikmetena identifitseerida =)
Muutused näitavadki, et … noorus on selja taga.
KustutaMis teeb blogijate seltskonnast eliitklubi?
Geezerit groominguclubi! Imeline!
Kustutama olen vahel loetud raamatu või nähtud filmi/etenduse tuules teiste arvustusi otsides komistanud postitustele, mille oleks nagu kirjutanud kooliõpilane. Viidata ei oska, tagasiteed ei tea.
VastaKustutaVõimalik, et tegemist oli lausa koolitööga, et õpetaja lasi loetust-nähtust blogida.
Aga äkki on tegu vanuriga? (Viitan uduõrnalt enda kogetud kognitiivse võimekuse ja õppimisvõime vähenemisele)
Kustutalihtsalt vähemalt ühes neist mainiti ka õpetajat ja palju vanurid ikka koolis käivad.
KustutaEt tu, Brute! Mu eksistentsi ei tunnustata! Mu elustiili ei valideerita! Ma olen fucking 50+ kuuldeaparaadi ja tabletikarbiga KOOLIS KÄIV blogija ja te eirate, ma rõhutan, EIRATE mu olemasolu absoluutselt totaalselt täielikult ja siis julgete veel väita, et blogimine on surnud!
KustutaMuidugi sureb blogimine maha, kui viimastele vapratele blogijatele niimoodi diskriminantselt peisega näkku istutakse! Koolis käimine sureb ka maha! Me kõik sureme hirmsat surma!
/trambib minema/
/trambib tagasi/
Kustutaa muidu ma olen ise veel alla 50 ("aga mitte kauaks") ja tean kindlalt, et VVN, Murca, Rents on minust nooremad, ja vist ka Marca ja Klari.
VastaKustutaSama siin, veel alla 50.
KustutaAga W, mis mõttes on paberkaart autos asi, mida taga ei igatse?! Igas hästikomplekteeritud autos tekitab turvatunnet korralik atlas, nagu ka sapöörilabidas, kirves, nuga, lusikas...
Sekundeerin Lendavale!! Paberkaart autos on elementaarne, kulla inimesed.
KustutaMa eelistan wc-paberi rulli.
KustutaPaberkaart on hea. Nagu tikud või telk, kuigi on ju tulenasin ja hotell.
KustutaAinult, et kas praegu on kaarte mis poleks hullult vananenud? Telefonikaardid on mind ära hellitanud lihtsalt.
Meil siinmail siiani toodetakse paberkaarte. Prepperi-ühiskond, noh =)
KustutaMuide, mul ja mu mehel on vinge paberkaardikogu, ja majapidamises vastav sein, kus kaarte niisama ilu ja lõbu pärast eksponeerime. Ekspositsioon vahetub aeg-ajalt.
Mnjaa. Mul kunagi seinal suuuuur Eesti kaart, kus ma käidud kohad märkisin.
KustutaPaberkaardiga ei oska midagi peale hakata, kuigi olen geront. Ma ei saa üldse aru, kuidas ilma GPSta autot juhiti. (Eestis tähendab saab, välja arvatud Tallinnas). Meil oli põlvkondade erinevus isaga. Kui kuskile sõitsime ja juhiseid oli vaja, uuris tema kaarti samal ajal, kui ma gpsi jälgisin :-). Sinna juurde kommenteerides "ega see gps ka alati ei tea". Alla neljakümneseid blogijaid on ikka, enamasti pere ja titeblogid, aga nad kuidagi pole meie sinsesse elitklubisse sattunud, ma vahel lugesin, aga, no offence, ei ole eriti minu teetass :-). Ja Eesti juhtblogija, kuulus Mallukas, JU OMETI, 35 sai vist hiljuti, nagu uudistest võis näha.
KustutaGps-põhine orienteerumine on õigustatud linnatingimustes. Aga niisama matkates ja vabalt kulgedes on paberkaart oluliselt mugavam, rikkalikum, luksuslikum. Autos ei ole lihtsalt alati võtta suurt ekraani, pealegi võib tekkida mure laadimisega, võrguühendusega jne. Mulle meeldib suur detailne pilt, mida telefoni ekraan kuidagi ei suuda pakkuda. Siis mul on ikka tõeliselt võimalik valida, kuhu edasi minna, leida tundmatuid kohti ja valida ise enda marsruuti.
Kustutama ise ei juhi autot, aga teistega sõites olen gepsude ja muude sarnaste vahendite kasutamisest näinud, kuidas nad mõnikord juhatavad liiga hilja, nii et õigesse teeotsa ei saa enam välja keerata ja siis tuleb pikk auring teha.
Kustutanotsu
Telefoni saab ka võrguühenduseta kaarte laadida.
KustutaGoogle ja Wase mu meelest autoga toimivad hästi, ei mäleta, et oleks hiljaks jäänud.
Aga need TomTomid ja Garminid nutitelefoni eelsest ajast olid kohati küll sellised, et olen istunud Laagri ja Männiku vahel metsas auto põhjapidi mudas kinni (nõuka sõjaväeosa territoorium, ju siis vene ajal oli seal tõesti tee) ning Riias tagasipööret teha ei saanud ja lõpetasin sisuliselt Jelgavas.
Ma maakana Tallinnas autoga sõitma õppisingi, Tallinna kaart rooli peal. Helsingis on küll kohati tänavanimed nii pikad, et kui gps on oma häälitsuse lõpetanud, on ka teeots ammu möödas.
KustutaHelve
Nojah, ma ka õppisin Tallinna ära paberkaartidega... mis olid telefoniraamatute viimane osa e see paks "teos" oli küljesahtlis või istme all.
KustutaA pikad tänavanimed ... on ju kaardinool, mis palju varem ilmub kui häälinfo e saab end reastada ja sättida.
KustutaEt noh, takso-, uberi- ja bolti juhid ... enamasti kaart üle raadio ja sõitjate ei mölise, kui üldse mingit häält teeb, visuaalinfo on varajane.
KustutaTol ajal kui Helsingis liiklesin, kaardinoolt veel polnud.
KustutaA kui juhtub zombierünnak, ja te nutiseadmed töötamast lakkavad, mis te siis peale hakkate, mh, ah?
KustutaSamas, ma (me) muidugi kasutame moodsaid vahendeid kah. Naishääl. Panime Rachel nimeks. Olen ausalt öelde Racheli peale armukade, kuna mu mees tihtipeale eelistab R. juhiseid minu omadele. Väga ärritav.
Sombirünnaku puhul oleks jah paberkaart kasulik, saaks sombid kenasti sisse pakkida ja pipramaale saata. Jaa.. nüüd kui sm Musk on võrguühenduse maailmas liiga suureks tegijaks paisunud nagu peldikusse visatud pagaripärm, tuleks tõesti madaltehniliste lahenduste näol endale varulahendusi soetada.
KustutaMinu jaoks on paberkaart pea sama kauge minevik kui traadiga telefon. Hobi pärast matkates kasutan ise lamineeritud paberkaarti - suuremal lehel parem ülevaade. Enne pikemale matkale minekut alati vaatan piirkonna kaardi üle ja "laadin" üldpildi ajusse. Mobla võib rikki minna, karu võib kaardi nahka panna aga kui pea lõhki siis pole niikuinii vahet.
KustutaLevi pole oluline normaalse mobla korral, allalaetud kaardil näitab sisseehitatud GPS vastuvõtja (mis moblalevist ei sõltu) asukoha paari meetri täpsusega. Paberkaardi ja looduse järgi orienteerumise olen lastelegi ära õpetanud, juhuks kui asi nii peesse läheb, et satid ka "alla kukuvad".
Levi on sellepärast oluline, et tsivileeritud riigis, nagu Eesti, ajab enamike inimeste jaoks ka telefoni navirakendus asja ära ja see tarvitab küll levi, kui pole just meeles olnud kohalikke kaarte alla laadida.
KustutaMuide. Ega ikka ei ole küll Google võrgukaardid need kõige uuenduslikumad/uuemad. Kliinikumi parkimismaja ilmus Google kaardile alles hiljuti, kuigi on olemas olnud aastaid.
Kaur ka räägib, et põhjalikumaid matkaplaane tehes on maa-ameti kaartidest palju rohkem kasu kui guugli omast.
KustutaVähemalt minu kasutuses olnud vahendil.
VastaKustutaVastused kõigile postis olnud kysimustele: ei uvita. Mul on oma kindlad kauaaegsed nunnud, keda vahepeal lugemas käin, ja oleme eriti aus, eluviisi tõttu ma kyll beebiblogisid ja munakarpidest lillede tegemist vaadata ei taha, sest ei tunne tundeid selliste asjade vasta. Antagu tumedaid suppe, keerukaid mõlgutlusi ja syngeid tulevikuvaateid!
VastaKustutaMind ka üldiselt ei huvita, see oli lihtsalt kõrvaltähelepanek.
KustutaTööl mind ka ei huvita, kui vana, millise hariduse, töökogemuse või taustaga inimene on - ta kas on mõistlik ja sobib mulle või ei.
Aga tume supp - puht kokandusalaselt jään ma nüüd mõtlema, mis oleks üks tõsiselt tume ürgsupp.
1. soojalt tume: oasupp
Kustuta2. kõhedalt tume: punakapsast tehtud supp
mustad oad võivad ka päris kõheda tulemuse anda, kui supivedelik ise on enam-vähem värvitu. Tomatisupi sees näevad nad soojemad ja sõbralikumad välja.
KustutaAga kõige ürgsupisema mulje jätab mulle hoopis leivasupp.
1. ma ei kavatse veel niipeagi surra
VastaKustuta2. kuniks elab veel kasvõi põlvepikukegi mutike klaviatuuri taga, seni on ka blogimine eluss!
3. fuihh, võta klaviatuur, keera tagurpidi ja raputa
Einoh, koos kogu läpakaga on raske raputada, ma jään rutiinsete vatitikkude ja 1-2x aastas õhksurve juurde.
KustutaTööl olen küll erinevatest klaviatuuridest saiapurust ja näritud küüntest jumal teab milleni välja raputanud.
Mingi nõrk oled ve, et ei jaksa läpakat õhku tõsta ja tagurpidi keerata? Mine taastusravisse! (Päriselt ka, soovitan. Viimati oli seal gerontide ees väga kaunilt pügatud täishabemega muskulatuurne noormees, silm kohe puhkas peal)
KustutaKui me nüüd juba sinna triivisime, siis minu tööpäevad, mitu korda kuus, sisaldavad enam kui tonni käsitsi teisaldamist päevas, sageli 20+kg ühik korraga, päriselt ka. Ja enamus päevi 0.5-0.75.
KustutaVõimalik, et kunagi maksab see kätte ja mul on tõesti taastusravi vaja.
Ahjaa; ma olen täheldanud, et ka Sinu töö on füüsiliselt kohati väha nõudlik. E me mõlemad jõuaks läpakast kõik, sh op-süsteemi ja üldse igast elumärgid välja raputada.
KustutaSeda küll, läpakat peab vääga ettevaatlikult raputama. Minu teisaldatavad eluskilod kipuvad olema ka üsna haprad, ma pean toorest jõudu alati hoolega tempereerima.
KustutaJa lõpetuseks: Blogimine suri välja juba 14 aastat tagasi: https://marcamaa.blogspot.com/2010/12/blogimise-surma-meem-by-marca.html
VastaKustutaVäga vitaalne zombieland, tundub, et lisaks Sinule ei kavatse ka need teised veel lusikat ja räpast klaviatuuri nurka visata.
Kustuta