Läänemere tripp II

 
by W

Kui kõht oli täis ja esimesed toiduga seotud etteheited (ehk seenesalati puudumine) menetletud, läksime laeva avastama. 11 korrust peadpööritavat luksust. No okei, veidi vähem, auto- ja magalatekid jätsime läbi käimata. Aga ikkagi. Sööklad, baarid, poed, labürindid, liftid ja uhked trepid. Tundsime end nagu Titanic'u esimese klassi reisijad, ainult et odavamalt ja maitsetumalt riides ja oravakott kaenlas. 

Esimene eksimine juhtus praktiliselt kohe. Alustasime ühes suunas liikumist, aga peagi avastasime, et olime täpselt samas kohas tagasi, ainult et teiselt poolt. Kuigi olime koguaeg samas suunas läinud ja laev ei olnud ümmargune. Seda ei anna seletada. 

Peale mitut ringi kolmel korrusel, veendumist, et õues on endiselt külm ja udune ning korduvat eksimist jõudsime lõpuks poodi, kust otsustame soetada normaalsuurusega pudeli rummi 15.95€ ja Cocat 2€ tk. Toonikut laevapoes ei olnud. Laimi ka mitte. Minialkopudelid on küll toredad, aga me ei olnud siia lasteaia peole tulnud. 

Täitunud oravakott kaenlas alustasime jahipidamisele sarnanevat eksperimenti ehk asusime läbi käima söögikohtade menüüsid. Mitte, et meil veel nälg oleks olnud, aga minu elu käibki söögist söögini ja ma pean olema teadlik, kust ja milline see järgmine kõhutäis tuleb. 

Menüüde sirvimine oli omamoodi kultuurišokk. Kui arvasime, et leiame sealt midagi mõistlikku, siis pidime kiiresti ümber mõtlema, sest neil oli vist mingi Imelike Söökide Festival käsil. Kärsatatud porgandid kadakamoosiga, margerita e poolpaljas pitsa, burks ja friikad, udupeened sushid stiilis piparkook, peet ja maksapasteet, singi-juustu-oliivivaagnad. Viimane on muidugi klassika, aga ma ei ole neid kunagi sallinud, sest tekib tunne, et hakklihasoust ja kartul ja muu normaalne söök sai otsa ja siis tuli külmkapist kokku kraapida ja taldrikule panna kõik see, mis veel järel oli.  

Aga kalasupp? Tallinn-Stockholmi liinil Baltic Queeni peal saab Alexandras kolme kala suppi. Siin ei paistnud kalasuppi kusagil ning järsku sai see roog mu kinnisideeks. 

Kuna ekslemine ja menüüde sirvimine võttis lõpuks võhmale, käisime vahepeal kajutis oma emotsioone alla loputamas, telekat vaatamas ja õhtu suursündmuseks ehk bingoõhtuks häälestumas. Sest kui kuskil on võimalik midagi võita, siis oleks lihtsalt viga see võimalus raisku lasta.

Bingo

Bingoks valmistumine algas Maakale omaselt. Suurejooneliselt ja kaootiliselt. Ta otsustas, et teksad pole piisavalt pidulikud ja üritas endale selga tõmmata pika pisikeste lilledega seeliku. See osutus staatilist elektrit täis õudusunenäoks. Keris end talle ümber jalgade, keeldus vabalt ja elegantselt langemast nagu see teoorias ju olema peaks. Maaka vehkis, sikutas ja loopis oma jalgu, kuid miski ei aidanud. Ta nägi välja nagu puudega merineitsi. Lõpuks andis ta alla ja otsustas, paari ropu sõna saatel, et jääb teksade juurde. 

Enne uksest välja minekut heitis ta veel pilgu peeglisse ja nentis sügava elutarkusega: „Siin ei lähe ka enam midagi paremaks.“

Ütlesin, et peeglisse vaatamisega pole küll mõtet oma õhtut ja tuju rikkuda ning riputasin oma musta jope peegli ette. Kohe tundus olemine hulga parem.

Suundusime läbi kolme korruse ulatuvasse ööklubisse, mille esimesel korrusel müüdi bingo pileteid. Maaka ostis piletid, 5€ tk, mina võtsin õlled, 5.9€ tk. Nisuõlut ma ei julgenud tellida ja jäin kindlaks Lapin Kultale.

Bingoga läks nagu alati. Me ei võitnud. Maakas oli küll endale parema pileti võtnud, mis nagu isegi lubas, ehk siis tal puudus pidevalt ainult üks ruut. Aga ega ta ainus olnud. Tundus, et keegi on O-tähega pallid bingomasinasse lisamata jätnud. 

Pinged kerkisid, inimesed hingasid sisse ja hoidsid hinge kinni, kuni see viimaks juhtus. Orgastiline Oskar tuli masinast välja ja tegi kaks osalejat korraga õnnelikuks. Rahvas oigas, plaksutas ja ohkas korraga ning bingomäng läks edasi nagu ikka. Võitjad olid rõõmsad, ülejäänud tõid baarist omale jooki juurde ja keskendusid järgmistele ridadele. 

Lõpuks leppisime, et O-d pole meie jaoks ja otsustasime tuppa tagasi minna. 

Ikkagi sööks veel midagi...

Peale bingot patseerisime kajutisse tagasi tühjade käte ja pisut täis peaga. Väikse rummi peale teeb Lapin Kulta asju, mida ta muidu ei teeks. 

Lesisime, vahtisime mõnda aega telekast kokandussegust deidisaadet ja kaalusime juba isegi magama minemist, sest päev oli pikk olnud.

Aga siis tuli nälg.
Selline hästi pisikene, mis nõudis veidi kalasuppi või sada grammi. Liha. Ei mingit garneeringut, hernest, kärsanud porgandit, saia, kartulit ega kastmeid – lihtsalt tükikest ausat ja ehedat liha. Mingit suurt praadi lihtsalt ei oleks jaksanud ära süüa ning lasteportsjoneid meile ilmselt müüdud ei oleks. 

Otsustasime, et parim variant on poodi minna, kuigi me teadsime juba ette, et ega sealt süüa leia. See polnud Tallink, kus võid riiulist haarata viinamarju, lihapirukaid, pödrakonservi või kohukesi. Siin valitses teine elukorraldus. Pood oligi söögi mõttes täpselt nii kasutu, kui mäletasime - palju kaloreid ja täitematerjali, aga miski sellest ei olnud toit. Kõige söödavamad asjad, mida silm märkas, olid nahast püksirihmad ja Gucci käekotid.

Aga siis, kui lootus juba hääbus, märkasime peidetud riiulit, millel laiutasid vinnutatud lihad, 100€/kg, ja mingid suitsuvorstijupid, 40€/kg. Alternatiiv olnuks kuskil steik või burks tellida ja siis kuklid ja kartulid ühes kastmega üle parda heita, nii et vorst tundus igal juhul parem variant. Sest ilmselt oleks meid neile saiadele järele kalasöödaks visatud või mingisse veealusesse kartserisse viidud. 

Lõpuks, nelja vorstijupi ja paki soolapähklitega, naasesime oma koopasse, sõime, jõime lonksu vett peale ja tundsime, et peab päeva lõppenuks lugema. 

Ja siis oligi öö.

Teisipäev 25. veebruar 2025. Stockholm

Hommikul ärgates oli mul lootus, et ehk on paadi toiduvalik öö jooksul imetabasel moel paremaks läinud. Nii et asusin luurele. Ja siis ma leidsingi midagi imelist.

Ühes sööklas, nimega Melody, auras suur pott putru. Kaerapuder vist. Kõrval seisis suur purk maasikamoosiga ja korv väikeste võipakkidega. See oli tol hetkel maailma kõige ilusam vaatepilt.

Ma ei raisanud aega. Tormasin tagasi kajutisse, virutasin ukse lahti ja hõiskasin Maakale: "LEIDSIN PUDRUPUHVETI! Pane sussid jalga, lähme!" Maaka oli veel pooleldi unes ega jaganud esiti, mis toimub ja miks ma nii ärevil olen, aga sõna "puder" suutis teda päris hästi motiveerida. Suundusime söögitriumfi poole. Puder 2.50€. Võtsime ka kohvi, 2.80€, ja valisime aknaaluse istekoha, lootuses nautida ilusat merevaadet. Paraku olid aknad määrdunud ja ilm nii udune, et ainus, mida nägime, oli hägu ja mõni veepiisajälg. Aga see polnud oluline. Meil oli puder.

Väga hea, piisavalt soolane puder oli

Söögiga rahulolevalt asusime päevaplaani kinnitama. Otsustasime, et:

• Käime Fotografiskas, sest kultuur on kohustuslik ja ehk saab seal ka ilusaid pilte teha.
• Jalutame veidi, et linna, merd ja inimesi vaadelda. 
• Lõunaks sööme Ikoonilisi IKEA Lihapalle, mida mina polnud kunagi varem söönud. Ja kui neid üldse süüa, siis loomulikult Stockholmis.

Kõik tundus tore ja paigas, nii et ostsime omale ka ühistranspordi päevapileti, mis, nagu selgus hiljem, osutus täielikuks veaks.