Läänemere tripp III

by W

Stockholm tervitas meid ilmaga, millest oleks päikesepatareidele veidi väheks jäänud, kuid üldiselt oli meeldivalt soe, pisut vähem hall ja hägune kui Helsingis. Ei mingit põhjamaist talvist luuni tungivat külma. Jopet eest kinni panna ei olnud vaja. 

Otsustasime, et terminalist nii veerand tunni kaugusel asuvasse Fotografiskasse läheme jalgsi. Liikumine pidi kasulik olema. Ja kultuursetel inimestel on hommikuse pudru kõrvale natuke vaimutoitu vaja. Või õigemini Maakal on, sest mina ei ole mingi kunstilemb. 

Aga isegi minusugune suutis Fotografiskast üht-teist nauditavat leida. 

Ütlesin Maakale mitu korda "oh, äge pilt" või "täitsa huvitav" või "see on päris lahe ju". Õnneks ei hakanud ka Maakas kunsti üle analüütiliselt arutlema ega mingit valguse ja kompositsiooni sügavmõttelisuse jura ajama ning jättis enese teada, millise dialoogi tema hinge sügavustega see kõik seal esile kutsus. Aga on fakt, et kutsus, kui isegi minusugune mingi krimbliga hoomas, et fotograafia elab, hingab ja kõneleb. Isegi siis kui iga pildi kõrvalt seda lugu lugeda ei viitsinud.  

Seal olid ka toredalt kõikuvad põrandad, mis andsid kogu kunstielamusele kerge meresõidu hõngu. A ilmselt oli see allesjäänud laineefekt öisest laevasõidust.

SpaceX raketitükk ja üks lillepilt on asjad, mis tagantjärele esimesena meenuvad. Tükist tuli veel halvem foto kui nad mul tavaliselt tulevad, metall peegeldas oma klaasboksis, nii et ma ei saa teile pilti panna. Panen hoopis kosmosekiivri. Seal oligi mingi kosmoseteemaline näitus käsil. 

Aga lill - olge lahked, imetlege. 

Fotografiska pilet 180SEK, 16.2€

Kunstielamus käes, oli aeg minna midagi tõeliselt rootsipärast nautima nagu päevakava ette nägi. Ainult et see eeldas kusagil vanalinna taga asuvasse IKEAsse sõitmist. Mugav valik tundus bussiga minek, aga esimene probleem tekkis kohe. Bussipeatust polnud. Või noh, oli, aga mitte sellist, kust mõni meile sobiv buss väljunud oleks. Nii et kõndisime edasi ja siis veel edasi ja veidi veel edasi, enne kui sobiv peatus lõpuks välja ilmus.

Ja siis tuli teine probleem. Kui juba peatus käes oli ja me kaardil suunda vaatasime, avastasime, et IKEA on ootamatult lähedale nihkunud. Mitte päris kõrval, aga piisavalt, et see tunduks juba mõistlik jalgsi lõpuni tampida.

Maakas kehitas õlgu, mina kehitasin õlgu, sammusime edasi. Kuigi mina olin juba Rootsi kuumusest higine.

Aga mis siis. Vähemalt sai sillalt ujuvat linnuelu imetleda. Seal olid luiged, pardid ja mingid kahtlased kuklatutiga minipingviinid, kes meie jaoks tuvastamatutena ringi siblisid. Andsime pakkumistega kiirelt alla ja kasutasime Google abi, mis teatas, et need on tuttvardid. Lihtsalt veidra soenguga pardi sugulased. 

Maaka pilt - minu omad olid lihtsalt veel hullemad

Kesklinna IKEA City oli grandioosne pettumus. Kui üldiselt kujutame IKEAt ette hiiglasliku hallina, kus võib päevi ekselda, siis see siin oli miniatuurne nagu eee..., hmm..., see oli ettekääne söökla pidamiseks, sest toidukoht oli umbes viiendik sellest poest. 

Aga ega me mööblit tahtnudki, nii et tellisime omale suurimad kaheteistkümne lihapalliga portsjonid, 75 SEK e ca 6.7€ ja vett 15SEK e ca 1.35€ ning asusime oma kandikutega kitsa söökla ruutmeetrite ja istekohtade pärast võitlema. 

Minu õgardlikule isikule oli seda kõike juba peale vaadates natukene vähe ja kui ma esialgu olin lootnud, et Maakas jätab midagi järele ja ma saan kõhu täis, siis juhtus hoopis nii, et Maaka taldrik oli tühi ammu enne minu oma, nii et petersellioksagi ei jäänud järele. 

Endal suu putru ja lihapalle täis, hakkasin meeleheitlikult undama: "Aga süüa on ka vaja, mul on kõht tühi!". 

Asusin kaardilt toidupoodide ja McDonaldsi asukohti otsima. McD oligi kohe seal samas. Ühes imponeeriva kolme kotleti ja juustuviiluga burgeritega, mille osas lihtsalt ei saa piirduda vaid ühega. Igasugused tellimisekraanid mulle, äärmusintroverdile, muidu sobivad, aga seal on üks probleem - asju lisada on lihtne, aga hamburgerist saia eemaldamise kohta ma küll ei leidnud.

Ja ma ei olnud ikka veel rahul, tundsin, et pean tasakaalustatud toitumist järgima. Mul tekkis kinnisidee, et lisaks toonikule ja laimile on meil absoluutselt, kindlasti, kohe vaja midagi värsket poe puu- ja juurvilja osakonnast. Selliseid asju ka laeval, ilma kaasneva saia või soustita, ei müüdud. 

Kuna Lidl paistis olevat meie järgmine sihtkoht, otsustasime, et jalutame sinna. Kuni ma taipasin, et me pole üldse oma 180SEK e 16.2€ päevapileteid kasutanud! Ei jäänud üle muud, kui bussi ronida ja paar peatust sõita. Et siis edasi jalgsi seigelda sinna, kuhu bussiga otse ukse ette oleks saanud. Ja siis seisiski meie ees värskete puuviljade ja juurviljade täiuslik väljapanek. Võtsime kirsstomateid, neid oksaga, mis natuke kasvuhoone lõhna levitavad. 

Toonikut, va väikestes klaaspudelites, ei olnudki. Laimid saime üle tee asuvast Rimist. 

Pärast poodide külastamist, kus ma oma laetud oravakoti jälle kaenlasse surusin, tundsime, et peame ikka bussipiletit maksimaalselt ära kasutama. Sõitsime veel mõned peatused. Sadamale lähemale. 

Ja siis, kui me sadama läheduses maha hüppasime ja mere suunas läksime, avastasime järsku lummavalt kauni ja salapärase koha – vana, puidust rootsi punaste majade tänavarägastiku. Hästi varjatud pärl. Lotsgatan. Me lihtsalt vahtisime, pildistasime, kõndisime ja imetlesime. Need majakesed olid otse ajaloost võluvalt välja astunud, väga rootsipärased pealegi.

Södermalmis peaks tegelikult selliseid aardeid vaat et peoga külvatud olema. Sellega me tegeleme ka. Tulevikus. On, kuhu tagasi tulla. 

Aga aeg jooksis ja nentisime, et sinna me vist kinnisvara osta ei jõua, nii et imetlesime viimaseid hetki ja suundusime paati. Nagu vana jutt ütleb, kõik teed viivad lõpuks sadamasse.