Õnnetus

"Ema, isa...ma pean teile midagi üles tunnistama..." 

 Pfillosti vanemad teadsid, et varem või hiljem midagi sellist tuleb. Naabrite poju, näiteks, oli just kaks kuud tagasi samasuguse sissejuhatusega teatanud, et ta armastab päeval verd imemas käia, emanahkhiire nõbu oli oma vanematele pihtinud, et ta kavatseb hobusega, kelle kannast ta öösel verd imemas käis, abielluda. 

Viimasel ajal oli nahkhiirte asurkonda tabanud kummaliste ülestunnistuste laine. 

Pfillosti vanemad aimasid, et ei pääse nemadki, et aus olla, olid nad mõnel varasel hommikutunnil kui muremõtted unel tulla ei lubanud isegi harjutanud lauseid nagu 

 "Me armastame sind ikkagi!" 

 ja 

 "Sellest ei ole midagi, me juba teadsime!" 

 või 

 "Pole midagi, see on ainult faas!" 

 Seega tõmbasid Pfillosti vanemad sügavalt hinge ja tundsid end ettevalmistununa. 

"Isa, ema, veri ei ole enam minu toit. Ma lähen taimetoidu peale üle!" 

 "Me arm..." 

alustas ema, 

 "Pole midagi, see..." 

Oli isal lause valmis, 

 "Midaaaaaa???" 

 "Taimemahl? TAIMEMAHL? Sa ei häbista meid niimoodi! Kes sulle selliseid roppusi õpetas? Mida meie sugulased sellest arvavad?" 

 Pfillosti vanemad ei olnud selleks valmis. 

 "No ma ei mõtle küll päris taimemahla," ütles Pfillosti. 

Vanemad tundsid, kuidas kivi, mis nende poole lendas muutis äkitselt suunda, see oli hea tunne, 

"Ma mõtlesin rohkem nagu mannaputru ja piimasuppi," jätkas vampiirinooruk unistava häälega.

Vahepeal kõvasti kaalus juurde võtnud kivi tuli kaarega tagasi ja lajatas otse lagipähe. 

 "Manna...", ema hääl värises. 

 "Piima!", isa tiivad vajusid jõuetult rippu. 

 "Putru?"..."Suppi???" 

 Ennekuulmatu. 

Sõnulseletamatu õõv haaras Pfillosti vanemaid. Mitte keegi kogukonnast ei olnud veel piimatoitudest mõelnudki, rääkimata nende maitsmisest. See oli kõlvatu, nilbe ja lubamatu. Midagi sosistati piimaga seoses kärnkonnade kohta, kuid isegi nemad raiusid kindlalt, et pole olnud ega tule ka, laim ja kuulujutud. 

Ja nüüd siis selline õudus otse nende peres. 

 "Jah. Piimasupp. Võrratu maitse! Ja mannaputru proovisin ma just äsja hobusepidaja köögis, uskumatu elamus!" Pfillosti röhatas kergelt, ta ninast kerkis kaks kena kumerat beeži mulli. 

 "Mis see oli? Ninast, mis see oli, räägi, kallis poeg?", emanahkhiire häälest kostis meeleheide. 

 "Ema, see on mannapuder, imeline maitse. Tahad, toon sulle ka proovida?" 

 "Meie poeg. Minu poeg. Vampiir vampiiride perekonnast, kohalike hobuste hirm, üles kasvatatud parimate ratsude vere peal sööb mingit piimaga keedetud roppust!" 

 Pfillosti vanemate südamed pekslesid nii kõvasti, et naabrite poolt oli kosta üllatuspiiksatusi - "Keegi on radarile segaja peale pannud? Mis trummeldamine?" 

 "Ärge olge nii kitsarinnalised, kallid vanemad! Ise rääkisite kuidas meie esiesiesiesi...esiesivanemad esimest korda lehma nähes ehmatasid! Aga nüüd? Tavaline toit! Miks me ei või siis nüüd midagi muud proovida?" 

 Ei, sellest ei olnud abi. Seda enam, et poja ninast kerkis järjekordne mannamull. Sillerdav, suur, kleepuv. 

 "Ema, isa... ma armastan teid ikkagi..." 

 Õudne, millised ajad olid kätte jõudnud. Õudne. Pfillosti vanemad embasid teineteist tiibadega, ema tihkus nutta, isa hoidis tagasi hingepõhjast tulevaid ohkeid. Mis järgmiseks? Vee joomine otse jõest? Praetud liha ja pesade ehitamine? 

 Oo aegu, oo kombeid...