Läänemere tripp IV

 
by W

Laeva tagasi jõudes otsustasime end veidi värskendada, sest terve päev vantsimist oli jätnud oma jälje. Eriti jalgadele. Jalanõude eemaldamine väikeses kajutis on potentsiaalne bioloogiline relv, nii et väike jalgade pesu ja sokkide vahetamine oli vältimatu.

Kui olime end ühiskonnakõlbulikuks tagasi loputanud, lesisime veidi, vaatasime telekat ja lõõgastusime. Kindlasti mingi joogi saatel, olenemata sellest, et mul ei õnnestu joodut meenutada. Vabalt võis ka sidrunivesi olla. 

Aga siis tuli lisaks merelainetele ka reaalsuslaine. Kui end laeva väljumise ajaks püsti ajasime, tabas meid karm tõde: kas tõesti vanadus? Jalad ja selg raporteerisid selgelt, et oleme oma päevased normsammud kaugelt ületanud. Siiski ei jäänud me voodisse vedelema, vaid suundusime laeva sadamast lahkumist vaatama. 

Lisaks oli meil täiesti kindel siht. Saksa riesling laeva poest, sest vein on vahel eluks vajalik. Mängukaarte Vikingil ei müüdud. Tallinkil müüakse. 

Poe ukse kõrvalt infoekraanilt uurisime ka õhtuks omale väärikat ajaviidet. 

Ja oh issand, valisime karaoke.

See osutus veaks. Raske veaks, mida ei pehmendanud isegi endiselt 5.90€ maksev Lapin Kulta (see tundus kõikides baarides ühe hinnaga olevat). Ma ei teadnud, millise riigi kultuuriminister selle helikunstile kuulutatud sõja eest vastutuse võtma ja tagasi astuma peaks.  

Aga siis, keset seda muusikalist katastroofi, avastasin ühe nokastanud soome tädi, kes imelikul kombel oskaski laulda. Ta esitas Beatlesi laulu ja see, võrreldes muude osalejatega, oli selline õnnistus, et ma lihtsalt tegin talle õlle välja. Ja tädi võttis selle kummaliselt hardunult vastu. "Keegi pole mulle peale laulmist jooki ostnud," sõnas ta nii tundeliselt, et ma tundsin, et olin midagi suurt korda saatnud ja mingigi õiglus on maailmas taastatud. 

Karaokeõhtu kui tervik jäi ikka kergelt traumeerivaks.

Peale karaoket, mis sundis meid talumise huvides liigselt õlut manustama, taandusime oma kajutisse, kus avasime teleka ja hakkasime kõiki maailma probleeme lahkama. Midagi olulist me ilmselt ära ei lahendanud, aga see ei seganud meid. 

Mingil hetkel tundsin, et vajan suitsuruumi õhkkonda, nii et kobisin sinna ja komistasin kohe Tuomase otsa. Too oli keeruline juhtum, sest ta ise ka ei teadnud, kas ta on rootslane või soomlane või kust tema pension täpselt tuleb. Üks oli kindel – ta sõitis selle laevaga oma Soome mökkisse, kus pidi olema lihtne ja kerge elu ilma igasugu inimesteta, odav pealegi. 

Ta arvas, et minul eestlasena on koguaeg odav elu, sest ta oli paarkümmend aastat tagasi Eestis käinud. Kui ma talle seletasin, et ei, enam ei ole see nii, nüüd käivad hoopis eestlased Soomes sinki, juustu ja pesukapsleid ostmas, ainult õlu on Soomes neetult kallis, siis vaatas ta mind nagu ma oleks rääkinud mingit ulmejuttu. Üritasin veel natuke tema maailmapilti avardada, aga see vana sokk keeldus uskumast. Nii et läksime lahkhelidega laiali. Tuomas leidis, et tüli on siiski vaja klaarida ja arvas, et selleks vaja vähemalt mu kajuti või telefoni numbrit. 

Suundusin tagasi koopasse ja rääkisin Maakale oma uutest tutvustest. Maakas oli nördinud, et ma tema peale ei mõelnudki ja Tuomast kaasa ei võtnud. 

Aga ma ütlesin, et võin tagasi minna, kikivarvule tõusta, tal hammastega peanahast kinni haarata ja ta kuhu tahes lohistada.

Maakas kiljatas: "Iuuuu, seda ma küll ei taha."

Ma jäin hetkeks mõtlema. Mida ta täpselt ei taha? Seda, et ma nii joogisena kikivarvule tõusen? Või Tuomase tõepoolet kaasa vean? Või seda, et ma pensionäre hammustan?

Ei saanudki aru, mis Maakale jälle ei sobinud. 

Läksime magama. 

Kolmapäev 25. veebruar 2025. Helsingi

Hommikul marssisime kohe tuttavasse pudrupuhvetisse, sest merel kehtib kuldreegel: kui on puder, siis seda süüakse. Seal ta jälle auraski, see suur pott kaerahelbeputru, kõrval maasikamoos ja võipakikesed, kõik kenasti nagu eelmiselgi hommikul. Kohv oli ka endiselt täiesti joodav. Stabiilsus on elus oluline. 

Sama oluline oli päevaplaan. 

Õigemini Maaka päevaplaan. "ME PEAME KIASMASSE MINEMA," on ta mulle korrutanud umbes sama kaua, kui mingid napakad maailmalõppu kuulutanud. Ja nii palju kordi mainitud asi hakkab lõpuks mõjutama ka kõige umbusklikumat ja kangekaelsemat inimest, ehk mind. Algne puhkuse sihtkoht Riia pühiti kaardilt ja Helsingi ühes Kiasmaga istus nüüd mu saatuses kui püha lehm.

Ma ei ole tüüp, kes annaks alla ilma võitluse ja kompromissideta. Kui Maakas ajab mind Kiasmasse, siis läheme ka sinna, kuhu mina tahan! Ma olen lihtne inimene. Kui valikus on muuseum või koht, kus elab midagi rohelist või karvast, siis mina valin zoo, botaanikaaia, akvaariumi, pargi või mis tahes koha, kus on vähemalt üks taim või tarakan.

Kõige loogilisem valik, Kiasmast jalutuskäigu kaugusel, tundus olevat botaanikaaed. Ma aimasin juba ette, et kunst mind sügavale eksistentsiaalsesse auku tõukab ja ma mingit lohutust vajan.

Aga enne, kui me selle suure kultuuri ja kurgirohu nautlemise retke ette võisime võtta, tuli kogu tavaar kajutist kokku kraapida ja Vikingu terminali hoiukappi visata.
Sest me ei olnud end ühe mannetu kruiisiga end narrima hakanud. Õhtuks tuli jälle paadis tagasi olla. Lihtsalt teises kajutis.

Oma eilse McD jäägi sõin ka ära, Maakas ei soovinud sellest poolt, vaid ütles, et see näeb välja jõle nagu oleks kodutu käest ära kistud. 

Maitse oli parem kui välimus ... kas te teate, et fööniga saab burgereid soojendada

Tramm number 5 ja Maakale sundmääratud GPS-i roll

Sadamast, kus võttis meid vastu endiselt hall ja jahe ilm, hüppasime tramm number 5 peale, sihiks Kiasma lähedus. 

Aga minevik, eriti eilne päev, oli mind õppetunniga kostitanud: mina enam kaardilugemist, liiklusohutust ja Maakale järelvalvet ÜHEAEGSELT ei tee. Ma ei ole multitaskingus hea.
Maakas lihtsalt tormab kuhugi suvalises suunas, ja statistiliselt vähemalt 80% ajast on see VALE suund. Kui ta lõpuks avastab, et ma ei jookse talle järgi, sest ma olen mingil tänavanurgal õiget suunda mõistatamas, tekib tal kerge paanikahoog, peale mida järgneb süüdistus nagu mina oleks kusagile kadunud. 

"Sina oled nüüd navigaator, kraabi oma Google Maps välja" kuulutasin ma resoluutselt. Ta pidi nüüd ise ütlema, kuhu me läheme. Maakale see muidugi ei meeldinud. Kohe üldse ei meeldinud, see paistis välja. Aga mida ta teha sai?

Ma vahepeal veidi vaatasin oma telefoni ka kui asi kahtlaseks läks ja lõppkokkuvõttes asi töötas. 

Kiasma

Astusime sisse, saime piletid kätte, joped ära antud ja ma tõotasin avatud meelega läheneda. 

Väljast on asi parem kui seest

Paraku juba esimese viie minutiga olid asjad selged. 

See pole päris muuseum. See on hüljatud kontorihoone, kuhu unustati suvalisi asju, eriti sodi maha, osaliselt laiali loobituna ning siis otsustati kogu see kaos kunsti nime all rahaks teha. 

Ruumi oli liiga palju. Terve saal ja paar televiisorit seinal? Ühes hingeldab keegi, teises on laama toidupoes ja topib pead krõpsupakkide vahele, kolmandas rüüstavad raisakotkad pulmalauda. Kus kunst on?

Läksime saalist saali, mina iga kord lootusega, et järgmisel korrusel või nurga taga on lõpuks see päris kunst – õlimaalid, graafika, fotod, skulptuurid, mingigi klassikaline meistriteos. Kasvõi üks kübaraga kaameli topis. 

Aga ei. Saalid said otsa ja mina olin segaduses ja solvunud.

"Miks sa seda minuga tegid?" küsisin Maakalt, kes pööritas silmi ja ütles, et esimesel korral käies oli see koht kuidagi parem olnud. 

Ainus kunst oli mitte just odava piletiraha, 18€, ära võtmine, see oli tõeline performance art.