Läänemere tripp VII

by W 

... mhh, Maakas hakkas eile õiendama, et miks tema Soome kalasuppi pole ürikutesse üles tähendatud. Nii et mulle tuli ka meelde, et ega me sinna kruiisilaevale jäänud. 

Viimane kruiisiöö.
Meelelahutus? Ei viitsi vist. Bingo? Mängitud. Karaoke? Pigem traumaatiline kogemus kui meelelahutus. 

 Laeva plaan oli peas. Kui keegi oleks mu suvaliselt koridori visanud ja silmad kinni sidunud, oleksin ma lõhna järgi duty-free poe mõne minutiga üles leidnud. Nagu ka pudrupuhveti, bingosaali ja muud strateegilised kohad. 

Nii et mida teha viimasel õhtul end pisut ammendanud paadis? 

Korraldada mingi kajutipidustus. Ilmselgelt!
Nimelt oli meil jälle kogunenud igast toidu- ja joogijääke, millega me koju minna küll ei kavatsenud. Ära visata muidugi ka mitte.
Kõik algab alati süütult. “Ah, võtame veel veidi tomatit ja ühe kurgi, midagi värsket kulub ära ja ega need rasked tassida ole ja mul on tagataskus pakk kuivatatud tilli ning McD-st võtsin neid 2g soola- ja piprapakikesi...” ja “liha ka, sest... no... liha.” 

Ja järsku on mul oravakotis, kajutis, toas, külmkapis või kus iganes rohkem toitu kui keskmisel matkagrupil Everesti vallutamiseks. 

Ja mis juhtub? Kõht on kogu aeg täis. Või kogu aeg on veel midagil mille peab ära sööma. Ja kõik meie plaanid kusagil uhkes sööklas või restoranis maha istuda ning lisaks steigile ka see kalligraafiline pastinaagikreemimaaling sisse ajada, lendavad kuradile. 

Aga kuidas sa lähed restoranis 37.99-eurost medium raw steiki tellima, kui su sisemus on juba täis kolme kurki, hunnikut kotette ja soolapähkleid, mida ma „äkki läheb vaja” olukorra puhuks soetasin?

Liigne söök ... ja jah, mul oli kuivatatud till päriselt tagataskus

Siiani meil muude inimeste ja aktiivse meelelahutuseta igav ei hakanud ei ole.
Eriti kui Maakas teatab, et on tarbinud parajalt nii palju promille, et hakkab endale juba meeldima. Mina küll nii palju juua ei jõua. Noh, et iseendale meeldida, Maakas on OK.
Korraks kaalusime isegi laeval patseerimist, aga teised inimesed vist ei olnud Maakale ikka veel väga meeldima hakanud, nii et plaan jäi katki. 

Sündis järgmine grandioosne idee: viimane tripipäev - Soome kalasupp. Rootsi kalasupp oli meeliülendav. Nüüd oli vaja teada, kas Soome suudab vastu panna. 

28. veebruar 2025. Helsingi-Tallinn

Hommikuse pudruringi jätsime ketserlikult vahele. Meil olid veel need Maaka Stockholmist soetatud kaneelisaiad, millest me eile jagu ei saanud. Nii et lohistasime omale lihtsalt paar topsi kohvi kajutisse ja jätkasime oma eraklikkust. 

Kuna otsustasime, et läheme Eestisse tagasi ka Vikinguga, ei jäänud meil Helsingi jaoks just palju aega. Viskasime pagasi terminalis hoiukappi ega seadnudki omale kõrgeid kultuurilisi eesmärke. Mis, nagunii, on rohkem Maaka teema. 

Kui su päevaplaan on pühendatud kalasupile, siis võtad seda tõsiselt. Meie Maakaga seadsime Helsingis sammud vana kaubahalli poole, sest kus mujal ikka see päris ja õige kalasupp võiks olla? 

Teel kaubahalli

Esmalt tiirutasime halli ja kõrval asuva avaturu vahel nagu eksinud varesed, tiirutasime ja piilusime igasse supikatlasse ja -kaussi. Võrdlesime hindu, uurisime menüüd ja jälgisime külastajaid nagu detektiivid. 

... keegi oli unustanud paadi garaaži viia, loksus kaubahalli taga

Menüü? Sama. Igal pool. Lohikeitto. Koorene lõhesupp. Kui just põhjapõdrasuppi ei tahtnud... aga põhjapõder pole ju kala, vist. 

Erinesid aga portsjonite suurused, hinnad ja see, kui palju inimesi parasjagu püüdlikult oma lusikatega kausipõhja kraapis. 

Väliturul oleks supi kümnekaga kätte saanud, aga seal oli rahvast hõredalt ja supipotid paistsid pigem leiged kui auravad. Supikausid tundusid paberist ja väikesed. 

Kaubahalli sees jäi meile silma üks ülikitsas putka nimega "Soup+More". Esimesel tiirutusringil oli see puupüsti täis. Me otsustasime, et kui mingi koht on nii täis, et isegi supikaussi pole kuhugi panna, siis järelikult on seal midagi head. 

Soup+ More - vabalt võib sisse astuda

Nii tegimegi veel ühe tiiru läbi turu, hingasime sisse kõikvõimalikke lõhnu alates värskest kaneelisaiast kuni kahtlaselt lõhnavate heeringateni, ja naasime Soup+More juurde. 

Õnneks oli rahvas veidi laiali hajunud ja me saime end ühte kitsasse nurka pressida. 

14 eurot kausitäie eest.  Väiksem kauss kui Stockis. Vett ja saia sai lisatasuta. 

Lohkeitto nagu ikka

Noh, mis ma ütlen- hea koorene supp oli, rohkete lõhetükkide, veel rohkema kartuli ja pisut vähese tilliga. Porgandit ja porrulauku? oli ka. Selle raha eest väga OK kõhutäis, aga kui kriitilisemaks tõmmata, siis minu jaoks oli pisut soolane ja liiga vedel. Nii et ma viskasin veits rebitud saiatükke supikaussi puljongilõpu kätte saamiseks ning Maaka kõõrdpilgu peale õigustasin end "no mis nad siis jätsid krutoonid mu supikaussi lisamata!". 

Iseloomu ega uut teistmoodi elamust see supp, võrreldes Rootsi omaga, ei pakkunud.

• Rootsi kalasupp 9,78p 10-st. 
• Soome kalasupp 7.23 p 10-st. 

Peale lõhesuppi ja reisi viimast 7.50 maksnud Lapin Kultat vahtisime veel veidi niisama ringi, enne kui otsustasime, et nüüd on aeg sadamasse tagasi loivata. Seekord Viking XPRS-i pardale. 

Igasugu toidutänavad ja -turud on mu nõrkus

Nagu ikka, oskasime end istuma sättida kõige külmemas tuuletõmbusega nurgas, kus isegi laual ja istme alt vilistas tuul. Seal me siis kügelesime, Maakas hambaid plagistades ja mina oma jope sisemust sättides, kuni jõudsime filosoofia lainele. 

Kuna mina olen meie matka jooksul demonstreerinud piinlikult põhjalikku toidukesksust, olgu see siis parima kalasupi jaht või koostisosade põhjalik inspektsioon, siis jõudsime järeldusele, et Maakas peaks tasakaaluks kirjutama, ühes piltidega, maailma WC-de kohta. 

Kujutle: maailmakaart ja täpsed ülevaated iga võimaliku avaliku tualeti kohta alates "õnnelikust leiust" kuni "põgene elu eest" tasemeni. Lõhnaskaalad, paberivarud, prill-laua temperatuuri hinnangud jm täispakett. 

Maakas tõrgub veidi, öelge talle ise, et see on hea idee. 

Lõpuks jõudsime Tallinnasse, kust trammiga Balti jaama vurasime. 

Seal juhtus ootamatu keerdkäik. Maakas lükkas mind kohe ja halastamatult Keila rongi peale, kuigi ma pakkusin lahkelt, et võin koos temaga Aegviidu rongi oodata. Ilmselt oli tal minust juba kõrini. 

Ma andsin alla, suskasin oma kalasupiga täidetud kere rongiistmele ja tundsin end täpselt nagu see viimase päeva tunne ikka. Väsinud ja natuke nukker, et üks seiklus jälle läbi sai. 

 * kodus on mul sellises koguses toitu, et ratsiooni alusel peaksin 2 kuud vastu. See ei ole koroona- või praeguse aja teema, mil kodanik peab „alati valmis” olema, see lihtsalt on eee... normaalne. 

** järgmise reisipaketi võtsime hommiku- ja õhtusöögiga, aga loomulikult on meil külmkapp, nii et ... ma loodan, et me sööklasse ikka ka jõuame ning manustame vähemasti ühe kalaprae või praekala kohalikus „peab käima” restoranis ühes majaveiniga.