Tuulekellad

Õhtu oli vaikseks jäänud, tuulekellad aias helisesid vaikselt. Kord üks, siis teine Hele kristalne heli, seejärel savi tuhm kõlksumine, vahepeal bambustorude tuhm klõbin. Kindel, et ka täieliku tuulevaikuse ajal kostnuks aiast mõned kellahelid. Linnu lendamisest, isegi nöörile maandunud liblikast piisas.

Eluaeg oli nii olnud. Peedu oli aina meisterdanud tuulekellasid juurde, kui mõni neist lõpuks katki läks, parandas ta kohe purunenu, ta teadis oma kõlisejaid häältpidi ning pani kohe tähele kui mõni vaikis. 

Peedut ei olnud enam ammu. Niina oli Peedu hoole kõlisejate suhtes üle võtnud, et ta ise ei ulatunud ega mõnikord ka ei osanud nendega midagi teha oli pojapoeg Niina käepikendus. Uus kellasid jurde ei tulnud, kuid vanade eest kanti hästi hoolt. 

Kõlisev-helisev-klirisev aed muudkui kõlises, helises ja klirises. 

Vanaema istus akna all ja vaatas oma häälekat aeda, luges Peedust jäänud päevikuid ja oli kurb nagu õige lesk olema pidi. Hea vähemalt, et päevikud olid vanu häid aegu meelde tuletamas. Just oli läbi saanud esimese kuue abieluaasta mahedad meenutused, mõne koha lugemise peale Niina suisa punastas, enamik aega läks küll ohkamise peale. Vanaemal oli vahepeal isegi kohatult hea meel, et Peedu nii ootamatult suri, oli taat ju eluajal keelanud oma lukustatud kapis olevaid vihikuid sirvida ja lubas, et „enne surma tuleb need ahju anna!". Surm tuli nii kärmesti, et aega enne surma veel ahju kütta ei jäänudki. See-eest sai Niina noorusesse tagasi vaadata ja siani oli see väga ilus. 

Tuulekellad ja päevikud. 

Kaheksas abieluaasta. 

Vihikud olid aastanumbrite järgi reas, nüüd oli järg jõudnud aastanumbrini, mil Niina ja Peedu abelus lõi ette kaheksas aasta. 

Niina mäletas seda aastat hästi, lapsed olid just kaela kandma hakanud, tööd oli üle pea ja üle õue, Peedust sai ühtäkki tõsine tööd rügav maamees, romantika aeg sai läbi. Kellele seda romantikat ja õhkamist ikka nii palju vaja oli, peaasi, et hoolimist ja toetust oli, nagu Niina ämm ja emagi omal ajal kinnitasid. Peedu hoolis ja toetas ja romantikat, seda oli tuulekellades, mis just sel aastal nende aeda üle võtma hakkasid. 

Vihik algas natuke ootamatult, ei olnud märkigi sellest süngepoolsest mehemürakast, keda Niina sellest ajast mäletas.

„Ma olen vist jälle armunud" 

Heldene aeg, oskas Peedu ikka sõnu seada, mahekeelne ja meelitav...Niina ohkas jälle.

 „Millised puusad!" 

Oh.... 

„Millised rinnad!" 

Ohjah... 

„Need pruunid silmad!" 

Ohhjahhoo—ooot, mis pruunid silmad? Vanaema silmad olid elupäevad hallid olnud nagu taevas vihma eel.

 „Ma olen kohe kindlasti armund ja Velda ei ole vist ka ükskõikne"

Vanaema ei ohanud enam. Vanaema luges nagu oleks ta elu lugemisest sõltuv. 

Luges, kuidas Peedule Velda meeldis ja kuidas Peedu Veldale ka meeldis ja kuidas nad teineteise kätt puudutasid ja kuidas silma vaatasid ja kuidas.. kuidas Velda Peedule ei ütles, sest abielumees ei ole talle hea küllalt. Ja Niina luges, kuidas Peedu selle peale hakkas kevadet vihkama, kuidas ta ei kannatanud enam lindude elujanust laulu, sest see talle muudkui Veldat meelde tuletas ning kuidas Peedu aeda esimese tuulekella tõi, 

Vanaema teadis seda tuulekella, see oli suur ja valjuhäälne vasktorude ja klaaskuuliga kell, siiani veel aias alles. 

„Ma kuulan nüüd öösiti seda kella ja meenutan Velda huuli, kuidas ta neid mossitades prunditas ja pea ära pööras, kui ma ütlesin, et oodaku mind kuni lapsed suured, siis ma olen vaba... Ma ei suuda ilma temale mõtlemata elada.." 

Et mitte kogu aeg iga kõlina ajal Veldale mõelda tõi Peedu järgmise tuulekella, mis pidi eelmise häält summutama nagu esimene pidi linnulaulu vakka sundima. Teise tuulekella, mile heli Velda pihta meelde tuletas kõrvale tõi Peedu kolmanda ja kui see Velda painduvaid pahkluid meelde kippus tuletama tuli aeda neljas, viie, kuues ja iga järgmine tuulekell. Vanaema murdis kaustikut lahtisemaks, ta randmetes oli äkki ootamatult palju jõudu ja kiirust. 

Iga kella kohta oli mainitud, miks seda just vaja läks, terves kaustikus oli vast paaril korrals Niinast juttu, aina Velda,Velda Velda...

Niina tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee jääb ta seda kogu oma ülejäänud elu kahetsema. 

Juba praegu oli tal tunne, et ta kahetseb oma eelnevat elu. 

Niina astus õue, oma õhtuses vaikses tuules õrnalt kõlisedes häälitsevasse aeda, Kui ilus oli see varem tundunud, kui pikki õhtuid oli ta pärast Peedu surma kinnisilmi aiapingil istudes kuulanud tuule kõlistatud laule. 

Ja ometi kui kole tundus see nüüd. 

Kõll. 

„haa, või see tuletas sulle ta sihvakaid sõrmi meelde!" Vanaema kiskus äsja häält teinud kella puuoksalt maha, viskas muru sisse ja astus peale. Pikad peened savitorud prõksatasid pooleks. „Säh sulle sõrmi!"

 Klirr.. 

„Või ümar pepu oli selle kella taga!" Säuh. Prõks. 

Tok-tok-tok.. 

„Säh sulle siredaid sääri!" 

Ammu enam ei olnud Niinas sellist kirge ja kiirust. Kuhu maast ei ulatunud, võttis ta reha appi ja kui riputusnöör sattus liiga tugev olema läks seatapupuss käiku. Kellasid muudkui langes, paljud läksid katki juba kukkudes, mõni ei purunenud ka rehavarrega tagudes, aga puust maha ta sai. 

Lõpuks saabus vaikus. Niina põsed õhetasid , juustepiiril sirasid mõned higipiisadki, kätel jooksid paar marrastust verd. 

Süda oli kerge. Tühi, aga kerge, nii kerge et tõuse või tükkis oma tühja südamega lendu, tundis Niina.

 Keha, see oli väsinud ja raske, hõljuvale südamele ankruks. 

Niina istus aiapingile, kus ta varem aeda kuulamas käis ja lasi vaikusel endast üle voolata. Vaikusel ja mälestustel. Mälestustesse tuli Peedu, tuli, järjekordne tuulekell käes ja silmad otsimas tühjemat kohta.

 Nutt tuli ka. Lörisev inetu silmi paiste ja punaseks ajav vanainimesenutt. 

Vanaema ei armastanud nutta, kes seda ikka armastaks. Murinal ninaga üles vedades ja näpuga silmanurki rookides tõusis ta pingilt, vaatas natuke oma laastamistööd ja tõstis ühe maha rebitud tuulekella maast. 

„Velda ütles mulle, et ta ei on lõplik. Homme on Velda pulmad..." 

Niina pistis selle kella tasku. Pisike heleda häälega vidin oli. 

 Järgmisel hommikul astus Niina bussile nagu ikka laupäeviti. Taskus oli tal tuulekell, too viimane, see oli vaja muu toimetamise lisaks Velda hauale viia. Kuus aastat juba, kui too seal oma mehe kõrval puhkas. Kell oli niikuinii talle mõeldud.

Eks vanaisa haud sai ka üksiti üle käidud. Harjumus ja üldse...mis seal ikka... 

Tagasi tules oli mõnus sooja majja astuda. Vihikutega sai toa soojaks küll, lihtsalt aega ja vaeva läks pisut rohkem. 

Tuba oli tõesti mõnus, võis suisa akna lahti teha. 

Vaikne. 

Mingi lind siutsatas ainult, justkui ei oleks tohtinud. 

Tohtis ikka, muidugi tohtis.