Lehed

Esmaspäev, 21. september 2020

Tuulekellad





Õhtu oli vaikseks jäänud, tuulekellad aias helisesid vaikselt. Kord üks, siis teine Hele kristalne heli, seejärel savi tuhm kõlksumine, vahepeal bambustorude tuhm klõbin. Kindel, et ka täieliku tuulevaikuse ajal kostnuks aiast mõned kellahelid. Linnu lendamisest, isegi nöörile maandunud liblikast piisas.
Eluaeg oli nii olnud. Peedu oli aina meisterdanud tuulekellasid juurde, kui mõni neist lõpuks katki läks, parandas ta kohe purunenu, ta teadis oma kõlisejaid häältpidi ning pani kohe tähele kui mõni vaikis. 
Peedut ei olnud enam ammu. Niina oli Peedu hoole kõlisejate suhtes üle võtnud, et ta ise ei ulatunud ega mõnikord ka ei osanud nendega midagi teha oli pojapoeg Niina käepikendus. Uus kellasid jurde ei tulnud, kuid vanade eest kanti hästi hoolt. 
Kõlisev-helisev-klirisev aed muudkui kõlises, helises ja klirises. 
Vanaema istus akna all ja vaatas oma häälekat aeda, luges Peedust jäänud päevikuid ja oli kurb nagu õige lesk olema pidi. Hea vähemalt, et päevikud olid vanu häid aegu meelde tuletamas. Just oli läbi saanud esimese kuue abieluaasta mahedad meenutused, mõne koha lugemise peale Niina suisa punastas, enamik aega läks küll ohkamise peale. Vanaemal oli vahepeal isegi kohatult hea meel, et Peedu nii ootamatult suri, oli taat ju eluajal keelanud oma lukustatud kapis olevaid vihikuid sirvida ja lubas, et „enne surma tuleb need ahju anna!". Surm tuli nii kärmesti, et aega enne surma veel ahju kütta ei jäänudki. See-eest sai Niina noorusesse tagasi vaadata ja siani oli see väga ilus. 
Tuulekellad ja päevikud. 
Kaheksas abieluaasta. 
Vihikud olid aastanumbrite järgi reas, nüüd oli järg jõudnud aastanumbrini, mil Niina ja Peedu abelus lõi ette kaheksas aasta. 
Niina mäletas seda aastat hästi, lapsed olid just kaela kandma hakanud, tööd oli üle pea ja üle õue, Peedust sai ühtäkki tõsine tööd rügav maamees, romantika aeg sai läbi. Kellele seda romantikat ja õhkamist ikka nii palju vaja oli, peaasi, et hoolimist ja toetust oli, nagu Niina ämm ja emagi omal ajal kinnitasid. Peedu hoolis ja toetas ja romantikat, seda oli tuulekellades, mis just sel aastal nende aeda üle võtma hakkasid. 
Vihik algas natuke ootamatult, ei olnud märkigi sellest süngepoolsest mehemürakast, keda Niina sellest ajast mäletas.
„Ma olen vist jälle armunud" 
Heldene aeg, oskas Peedu ikka sõnu seada, mahekeelne ja meelitav...Niina ohkas jälle.
 „Millised puusad!" 
Oh.... 
„Millised rinnad!" 
Ohjah... 
„Need pruunid silmad!" 
Ohhjahhoo—ooot, mis pruunid silmad? Vanaema silmad olid elupäevad hallid olnud nagu taevas vihma eel.
 „Ma olen kohe kindlasti armund ja Velda ei ole vist ka ükskõikne"
Vanaema ei ohanud enam. Vanaema luges nagu oleks ta elu lugemisest sõltuv. 
Luges, kuidas Peedule Velda meeldis ja kuidas Peedu Veldale ka meeldis ja kuidas nad teineteise kätt puudutasid ja kuidas silma vaatasid ja kuidas.. kuidas Velda Peedule ei ütles, sest abielumees ei ole talle hea küllalt. Ja Niina luges, kuidas Peedu selle peale hakkas kevadet vihkama, kuidas ta ei kannatanud enam lindude elujanust laulu, sest see talle muudkui Veldat meelde tuletas ning kuidas Peedu aeda esimese tuulekella tõi, 
Vanaema teadis seda tuulekella, see oli suur ja valjuhäälne vasktorude ja klaaskuuliga kell, siiani veel aias alles. 
„Ma kuulan nüüd öösiti seda kella ja meenutan Velda huuli, kuidas ta neid mossitades prunditas ja pea ära pööras, kui ma ütlesin, et oodaku mind kuni lapsed suured, siis ma olen vaba... Ma ei suuda ilma temale mõtlemata elada.." 
Et mitte kogu aeg iga kõlina ajal Veldale mõelda tõi Peedu järgmise tuulekella, mis pidi eelmise häält summutama nagu esimene pidi linnulaulu vakka sundima. Teise tuulekella, mile heli Velda pihta meelde tuletas kõrvale tõi Peedu kolmanda ja kui see Velda painduvaid pahkluid meelde kippus tuletama tuli aeda neljas, viie, kuues ja iga järgmine tuulekell. Vanaema murdis kaustikut lahtisemaks, ta randmetes oli äkki ootamatult palju jõudu ja kiirust. 
Iga kella kohta oli mainitud, miks seda just vaja läks, terves kaustikus oli vast paaril korrals Niinast juttu, aina Velda,Velda Velda...
Niina tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee jääb ta seda kogu oma ülejäänud elu kahetsema. 
Juba praegu oli tal tunne, et ta kahetseb oma eelnevat elu. 
Niina astus õue, oma õhtuses vaikses tuules õrnalt kõlisedes häälitsevasse aeda, Kui ilus oli see varem tundunud, kui pikki õhtuid oli ta pärast Peedu surma kinnisilmi aiapingil istudes kuulanud tuule kõlistatud laule. 
Ja ometi kui kole tundus see nüüd. 
Kõll. 
„haa, või see tuletas sulle ta sihvakaid sõrmi meelde!" Vanaema kiskus äsja häält teinud kella puuoksalt maha, viskas muru sisse ja astus peale. Pikad peened savitorud prõksatasid pooleks. „Säh sulle sõrmi!"
 Klirr.. 
„Või ümar pepu oli selle kella taga!" Säuh. Prõks. 
Tok-tok-tok.. 
„Säh sulle siredaid sääri!" 
Ammu enam ei olnud Niinas sellist kirge ja kiirust. Kuhu maast ei ulatunud, võttis ta reha appi ja kui riputusnöör sattus liiga tugev olema läks seatapupuss käiku. Kellasid muudkui langes, paljud läksid katki juba kukkudes, mõni ei purunenud ka rehavarrega tagudes, aga puust maha ta sai. 
Lõpuks saabus vaikus. Niina põsed õhetasid , juustepiiril sirasid mõned higipiisadki, kätel jooksid paar marrastust verd. 
Süda oli kerge. Tühi, aga kerge, nii kerge et tõuse või tükkis oma tühja südamega lendu, tundis Niina.
 Keha, see oli väsinud ja raske, hõljuvale südamele ankruks. 
Niina istus aiapingile, kus ta varem aeda kuulamas käis ja lasi vaikusel endast üle voolata. Vaikusel ja mälestustel. Mälestustesse tuli Peedu, tuli, järjekordne tuulekell käes ja silmad otsimas tühjemat kohta.
 Nutt tuli ka. Lörisev inetu silmi paiste ja punaseks ajav vanainimesenutt. 
Vanaema ei armastanud nutta, kes seda ikka armastaks. Murinal ninaga üles vedades ja näpuga silmanurki rookides tõusis ta pingilt, vaatas natuke oma laastamistööd ja tõstis ühe maha rebitud tuulekella maast. 
„Velda ütles mulle, et ta ei on lõplik. Homme on Velda pulmad..." 
Niina pistis selle kella tasku. Pisike heleda häälega vidin oli. 

 Järgmisel hommikul astus Niina bussile nagu ikka laupäeviti. Taskus oli tal tuulekell, too viimane, see oli vaja muu toimetamise lisaks Velda hauale viia. Kuus aastat juba, kui too seal oma mehe kõrval puhkas. Kell oli niikuinii talle mõeldud.
Eks vanaisa haud sai ka üksiti üle käidud. Harjumus ja üldse...mis seal ikka... 

Tagasi tules oli mõnus sooja majja astuda. Vihikutega sai toa soojaks küll, lihtsalt aega ja vaeva läks pisut rohkem. 
Tuba oli tõesti mõnus, võis suisa akna lahti teha. 
Vaikne. 
Mingi lind siutsatas ainult, justkui ei oleks tohtinud. 
Tohtis ikka, muidugi tohtis.

8 kommentaari:

  1. Ma ei ole eluaeg tuulekelli sallinud. Nad teevad mul olemise kõhedaks, olgu mis kõlaga tahes.

    VastaKustuta
  2. Tuulekellad on nagu padi tuule näo peal. Puhub, aga häält pole, mingi plärin matab kõik ära.

    VastaKustuta
  3. Nii tabav võrdlus - padi tuule näo peal.

    VastaKustuta
  4. Mul emal oli terve virn päevikuid. Millalgi jäi ta haigeks, kartis, et on minekul ja põletas kõik päevikud ära, et võõrad ei loeks. Sellest on 20 aastat möödas ja nüüd ta kahetseb, et päevikuid alles pole.
    Mina tõmbasin oma noorespõlve päevikutest seksistseenid välja - seda nagu ei tahtnud, et keegi loeks. Muust on suva, Valdasid mul seal pole 🙂.

    VastaKustuta
  5. Hmm. Ritsiku kommentaarile vastuseks: mina jälle mõtlen, et kui ma kunagi raamatu kirjutan, oma elust, algab 45ndast eluaastast, siis panen siukse klausli, et avaldatagu terviseks, aga alles peale mu surma. Sest siis on mul endal ju täitsa ükskõik, millised inimesed loevad, võõrad või omad, ja mis nad minust peale lugemist arvavad.

    VastaKustuta
  6. Tuulekellad on ju tordad, kui neid kuuleb korra aastas lühidalt kellegi teise aias. Endale ei soovi. Sellega seoses meenuvad ammused traditsioonid, et naisterahval pidid ikka kõlisevad ehted küljes olema (setu sõlg ja rahakeed sellel, Hiiu rõhud jne). Ning kõpsuvad kingad on siiamaani moes. Veel sada aastat tagasi olid hinnatud ka kriuksuga kingad (selleks oli omaette nipp, kuidas kingsepp kingad ilusti kriuksuma sai). Jesver, kuidas ma häälistevaid jalanõusid ei salli. Vaiksed kummitallaga kingad on parimad. Miks peaks enda ümber tekitama pideva mürafooni tuulekellade, kolisevate ehete ja jalanõude abil? Ei talu vaikust või?

    Tegelikult olen ma ise ka ühe tuulekella oma aeda teinud. Aluseks oli kõver oks, millel rippusid kümned ilma lukuta pronksvõtmed. Helin oli üsna vaikne. Terve aasta see püüdis tasakesi tuult. Siis tuli kolimine ning oli täiesti selge, et see vidin on oma elu lõpuni elanud ning läks lõplikule lammutamisele.

    Päevikuid on peetud küll, kuid pikka iga pole neil olnud. Ikka on alustatud mingil emotsionaalselt keerulisel perioodil, et mõtteid selgitada ja kesse neid armumise lugusid ikka pärast lugeda tahab?! Jube piinlik on ju, nii et ahjus on need vihikud otsa saanud. Blogi on hoopis teist tüüpi päevik, juba algusest peale tsenseeritud, nii et see võib jääda ahju ajamata. Endalgi huvitav vaadata-lugeda, mida millal tehtud on.

    VastaKustuta
  7. Kingsepp pani saabastele "kolme kopka eest präuksu" juurde, mhm. Kasetohuga.
    Mul on ühed turvakingad, mis märja tallaga lutsutavad põrandat. Üldse pole tore, lurts ja lurts imevad ennast kinni. Betoonpõranda peal käituvad normaalsekt, nii kui ivake siledam pind ees, nii keeravad huuled prunti ja mopsud käivad.

    I'tea, kes tänapäeval esimesena hakkab pakkuma teenust "puhastame teie surma järgselt nutiseadmete brauseri ajaloo ja kustutame sotsiaalmeedia piinlikud kontod"?

    VastaKustuta
  8. Kui hirmus lugu. Uhh, lõdisema võttis.

    VastaKustuta