Lehed

Reede, 13. november 2020

Nii kuum on tunne

Hästi elame, ikka kohutavalt hästi elame -  riigi elukorralduse kuumimaks teemaks on tõusmas küsimus, mis puudutab inimeste eraelu selle intiimseimas osas. Ei näi olevat probleeme võlgadesse uppumisega, ei ole muret maailma sulgeva taudi levikuga, riigi ääremaade tühjaksjooksmine inimestest ja teenustest on pisiasi.

Aga vaat' see, kes kellega abielluda võib, see on võtmeküsimus.

Küsitlus ise on nutikalt paika pandud – kui vastus on initsiaatorite jaoks sobiv elik siis „jah“, on tagajärjed kohesed, nii etteulatuvad:

 „“jah” lubab siis põhiseaduse muutmist algatada, nagu meil on ka koalitsioonileppes kokku lepitud, aga veelgi laiemalt ta keelab muuta perekonnaseadust, sisuliselt keelab kohtutel rakendada kooseluseadust, nii et tal on tegelik tagajärg kohe.“ 

 Kui ka tahasirutuvad: 

Ja need paarid, kes on abielu välismaal registreerinud, samast soost paarid, kas nende abielu siis Eestis ei tunnistata?“—„Kui nad on mõlemad Eesti kodanikud ja läinud Soome või Rootsi, seal abielu sõlminud ja siis tagasi tulnud, siis see on Eestis kehtetu.“ 

 Kui vastus on ei, siis: 

Õiguslikku kohustust sellele ei järgne... praegune koalitsioon kindlasti midagi muutma ei lähe.“ 

***

Ah, lõpetuseks, kuigi öelda oleks veel palju: kui juba praegu on riigielu olulisim küsimus nii intiimse teemaga seotud, siis mis saab edasi? Küsime õige abordiõiguste kohta ka midagi? Keelustame rasestumisvastased vahendid? Selle saavutamiseks on hiljuti proovitud hääli koguda...Kui mitme küsimuse kaugusel on „Keelame punapeadel osaleda ühiskonnaelus!", sest ajalooliselt on selline keeld kunagi ju toiminud?

Väike geitemaatika igas päevas (Ma ei tea, kas Rents mäletab, kust ma selle lause võtsin): ma olen roheliste rahvaalgatusele alla kirjutanud ja kui tuleb see Tähtis Rahvaküsitlus, on mul oma vastus selgeks mõeldud.

Ükskõiksus on see, mis lootuse hukutab.

 

Lisatud erootiline foto erisooliste juhuslikust  omavahelisest sobimatusest, tuleb ka seda ette – no ei lähe, kui üks on meeter- ja teine tollimõõdus...

7 kommentaari:

  1. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  2. Mul pole midagi kommenteerida peale selle, et ma olen sinuga nõus ja arvan-mõtlen-tunnen nagu sina.

    VastaKustuta
  3. Aitäh.
    Ega seal polegi midagi kommenteerida.
    Natuke on seda tunnet, nagu leinaks midagi, sest sellised asjad ei saa ju päriselt olla, nagu nõukaaeg tuleks oma inimeste stigmatiseerimise ja vaenlase otsingutega tagasi.

    VastaKustuta
  4. Õige. Kauri idee - öelda, et olen nõus - on hea.
    Olen nõus!
    Ma alati olen (eriti kui keegi idioot on esimesena kommenteerinud) kahtlustav, et äkki inimesed ei olegi minuga ühte meelt, kui räägin ja vastab ainult keegi, kes tõesti EI ole muga sarnast suunda mõttes leidnud.
    Kohe ÜLDSE.

    VastaKustuta
  5. See on tähtis.
    Teada, et on inimesi, kes mõtlevad samuti või kui ei mõtlgi, siis saavad aru, miks keegi mõtleb nagi mõtleb. Ma elan "ekre kantsis" ja näen asju, mis mulle ei meeldi, aga mida ma teha saan? Tülitseda? Tuleb ette. Ära kuulata, miks keegi arvab nagu arvab ja selgitada,miks mina arvan nagu arvan? Samuti tuleb ette.
    Mõlemad on väsitavad.

    VastaKustuta
  6. Jah. Kirjutamine on vajalik kasvõi selleks, et kilulinlased taipaks, et "ekre kants" on päriselt olemas. Siin mere ja kõrvitsa-latte vahel võib see teadmine väga ära unuda.

    Kirjutamine... Ma üldiselt teen netis noka lahti ainult siis, kui mul on midagi uut või vastuolulist või ootamatut öelda. "Ei ole nii!!" on põhiline emotsioon, mida ma jagada viitsin, kaasa noogutamine või üldse kellegagi milleski nõus olemine tundub kuidagi igav ja väljendamist mittevajav. Aga siin ja seekord tundsin, et noogutus kuluks ära.

    VastaKustuta