Lugu andekast vaeslapsest, pooleverelisest printsist ja incelist. Mõni võõrasemalaadne toode ja tõusik ka sekka.
Noh, et alguses võtab võõrasemaliku ja pirtsaka ooperiprimadonna koha sisse vaeslaps, kes lõõritab kõigi üllatuseks nagu lõoke. Tema lauluoskuse taga on moondunud välimusega piinatud geeniusest õpetaja, too osutub ootamatult täiesti tänapäevaseks inceliks ("Tule mulle, Manni! Ah ei tule? Lits sihuke, ole sa neetud!"), sest orvukese lapsepõlvepeika on tüdrukule südamelähedasem.
Peikakandidaatide vaheline pinge kasvab, neiu päästab pikema staažiga kuti inceli käest tollele prantsuse suudlust annetades ära, noorpaar sõuab vasakule. Õnnelik lõpp.
Teate, millest ma pool esimest vaatust tegelikult mõtlesin?
Edgar Degas baleriinide peale.
Kõik need tüdrukud kelle printsi ju ei tulnudki.
Ah, et kuidas etendus oli? Imeline. Suurejooneline. Meeldejääv. Rusuv. Särav.
Kes saab - minge!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar