Just selline küsimus.
Ja et ei tekiks mingeid kaksipidimõtlemisi: ma olen seda kirjutades võrdlemisi vintis.
Kuna mu maks on mind juba titepõlvest saadik reetnud, siis piisab kahest õllest, et mu koordinatsioon kaoks täielikult ja näitlejat vääriv diktsioon muutub lapse lalinaks. Seega õukonnajoodikuks ma ei kõlba. Kaks õlut, nina täis ja magama, olgu, et peas on mõtted selged ja kummaliselt külmunud.
Ma olen näinud purjus inimest, kelle diktsioon on olematu, kuid üldine kehaline koordinatsioon selline, mida ma ei suuda ka oma parimail päevil saavutada.
Ma olen näinud süldiloiguna lamavat filosoofi, kes tsiteeris David Hume' , leidmata kahjuks kaasväitlejaid.
Ma olen näinud kuulsaid "A tõ menja uvažaješ?"- jorsse, kes on sel hetkel enda meelest maailmanabad.
Mina pole kindlasti joodik, kuid ma elasin 36 aastat koos alkohoolikuga, ilmselgelt kaassõltlasena, õnneks ei olnud ma eriti raske juhus.
Kord elus alkohoolik, igavesti alkohoolik.
Kord elus kaasssõtlane, igavesti kaassõltlane.
Normaalset suhtumist alkoholi ei taasta iial. Aga milline on normaalne suhtumine?
Hiljem pähe karanud küsimus: miks te end üldse pisut sassi kammite? Väsimusrigiidsus (minu põhjus)?
Kindlasti on teie põhjus teistsugune. Võibolla olete nii korralikud, et teil ei juhtugi.....
Postitused
Need harvad korrad, mil ma olen purjus olnud, olen rääkinud natuke liiga palju ja kakerdanud kaugeltki liiga palju (koordinatsioon kaob väga kiiresti). Mälukasse pole iial joonud, sest mul tuleb üsna ruttu alkoholimürgitus - lihtsalt halb hakkab ja vastu hakkab. Ja enesekontroll säilib ning mõnikord (olenevalt seltskonnast) isegi tugevneb.
VastaKustutaAusalt öelda ei tunne alkoholi vastu enam mingit huvi - mida vanemaks, seda enam väldin, sest ma tean, et mul hakkab alkoholist ainult halb.
Kakerdamise koht on tuttav, ehk pole teised tähelegi pannud,kuid endal on paha.
VastaKustutaAlkoholist halb ei hakka, kuid enesetsensuur keerab kruvid nii pingule, et lust kaob. No ja pole lusti, pole ka isu.
Ma olen suht vastupidava sisikonna ja peaga õnnistatud või neetud. Palju raha kulub kaifi saavutamiseks. Lolliks (nii et süda paha ja hommikul vastik olla) sai end viimati rohkem kui 30 aasta eest ülikooli ajal joodud.
VastaKustutaMõne pudeli õlut sõprdega võtan, et mõnus sumin tuleks. Arvuti taga pudel kaks aitavad mängimisele kaasa. Aiatööl kuumaga hea kesvamärjukesest kosutust leida. Saunast ma ei räägigi. Kanget alkot tarbin vaid mäesuusatamise ajal hirmust üle saamiseks - ok see hirmu osa oli nali :P
Eks õllesena jutt hakkab jooksma ja lollid naljad kipuvad keelele. Kordinatsiooni kaotuseni pole pikka aega tinutanud, mäest alla kihutades ikka vaja kontrolli. Samas mõne aasta eest käisime ratastega Tallinnast Keila-Vääna ringil väisates kõiki teele jäävaid pisipoode. Koju jõudes enda arust suht kainena kukkusin ümber kui rattalt maha tulin :) Hooga sõita oli palju stabiilsem kui väravast ratas käekõrval sisse komberdada. Samas hommikul oli täitsa ergas olemine.
Unustasin niinimetatud all-inclusive puhkused, kus ihnsa inimesena saab hommikust õhtuni kergeid jooke libistada. Seda küll mõistuse piires nii et kogu aeg lõbus ja mitte kunagi paha ;)
KustutaNoh, sõna võttis mees, kes teab oma piiri ja peab sellest kinni.
VastaKustutaSelgitav märkus kaassöltuvuse asjus: kaassõltlasest abikaas oleks ka sellise mehe puhul meeleheitel ja püüaks tema käitumist kas teiste eest varjata ("Eiei, üks õlu nädalas on ta norm ja sedagi joob vastumeelselt!") või püüaks meest muuta. Ise sealjuures käitudes nagu "ma joon ta eest alkoholi ära, siis on mu mees kainem!" (Nasbrinna, kellest sai lõpuks sahtlijoodik) Või "ma ei joo ise tilkagi, et ta näeks mu tublidust ja teeks järele!" (Mina, absoluutselt kasutult). Mõlemal juhul on kaassõltlase peas päevast päeva domineeriv mõte alkohol ja selle manustamise tagajärjed.
Mind ärritab ka eelnenud elu tulemusel kaaslase joomine, kuigi tema peab ka 99% ajast piiri (ning see piir ületamine ei juhtu kunagi nö kogemata olukorras, kus järgmisel päeval töötama peab, vaid ikka olukorras, kus on ok järgmisel päeval pohmakat ravida) ja ei saa aru, miks ma närvi lähen, kui ta kolmandat õhtut järjest teleka ees ühe õlle võtab. Õnneks on ta valmis omalt poolt kompromissile minema ka lihtsalt minu meelerahu huvides ja mina teiselt poolt tuletan endale meelde, et täiskasvanud usaldusväärne inimene teab ise, mis ta teeb.
VastaKustutaMina ise joon harva, otseselt ei väldi, aga ei isuta. Või vahel isutab, aga trenn võtab selle isu ära - tihti mõtlen töölt tulles, et tahaks ühte siidrit, aga enne käin trennis vms. Ja pärast trenni lihtsalt ei mäleta enam, et tahtsin. Nii et vahel võib ka kuu mööda minna ühegi joogita. Kui satub ühe siidri asemel kolm, siis kakerdan veits ja olen eriti lõbus, aga üldiselt pean piiri juba selle pärast, et mul on madal taluvus - kolme siidriga kakerdan ja olen lõbus, aga neljaga juba oksendan. Nii et ma igaks juhuks ei testi seda piiri, sest mulle ei meeldi oksendada. Üleeile jõin ÜHE siidri ja juba tundsin, et lalisen veits. 🤣
Ma sõltuvusest saan aru, aga kaassõltuvus on täiesti tume maa mu jaoks.
VastaKustutaVastus küsimusele "mida sa teed"?
Tuttavalt (siis veel) tütarlapselt küsiti ülikooli rebaste retsil "mida teeb eesti mees pärast seksi?".
Õige vastus oli "läheb koju".
Ma teen veidi purjus olles täpselt sama - lähen koju. Kõrtsist, külast, kustahes ma siis olen...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
VastaKustutaKauri kommentaar läks mu uniste näppude roaks.
VastaKustutaKordan seda, kopeerisin postkastist:
Kaur lisas uue kommentaari teie postitusele „Mida te teete, kui te olete purjus?”:
Pisut sassi kammime end selleks, et sotsiaalseid piire ajutiselt pehmendada. Julged rohkem möliseda. Töö-peol ütled kolleegile midagi, mida oleks pidanud ammu ütlema, aga kaine peaga ei söanda. (Tihemini juhtub muidugi, et ütled midagi, mida ei peaks iial ütlema.) Ja nii edasi. Ujeda inimese jaoks on alko vabastus. Selleks ei pea päriselt purjus olemaga.
Miks niigi julged inimesed end sassi kammivad? -- pole aimugi.
Põhjuseid on kindlasti veel - kes uputab muresid, kellele lihtsalt maitseb konkreetne jook. Ma võin iga õhtu pudeli õlut juua lihtsalt seepärast, et hea on. Ilma mingi purjus-oleku taotluseta, mu sajale kilole ei tee pudel midagi. (Pudel igal õhtul muidugi teeb, kasvatab kilosid juurde nimelt.)
Kilod, mhm, seda kindlasti.
VastaKustutaRents, sa oled nii õbluke, et neli siidrit on sulle tõenäoliselt sama kogus iga raku peale nagu kümnepuudasel mehel liiter ..nomaitia...viina näiteks. Sinult, et see sajakilone omab samuti ühtainukest maksa ja kui sinu rupsikud on oma neli siidrit ammu unustanud ja müttavad palehigis juba šokulaaditahvlit ümber töötada, siis priske poisi maks pole seapraeni veel jõudnudki, sõelub alles promille.
Muide, täitsa nõus: kui "isutab, võtsks ühe...?"- hetkel hakata millegi meeldivaga tegelema, siis pärast enam ei tahagi.
Ärritumine teise inimese käitumise peale kõlab natuke kaassõltlaslikult küll. Mul väljendub see süütundena, kui ise mõnikord tarbin - on tunne, et teen midagi sotsiaalselt väga väära ja piinlikustunne, et äkki teised saavad teada tekitab tahtmise varjata. Tean, et nii ei tohi, niimoodi need salasõltlased tekivadki (pinge leevendamiseks läheb alko, tarbimine tekitab pingeid juurde, sest süütunne jne, pinget tuleb maandada - kõike salaja!).
Kaur, ma olen näinud lõvisid, kes just peale kerget naputamist muutuvad hiirteks, sest nad tunnevad end siis ebakindlalt. Äkki keel veab alt, kõne on lalisev? Äkki koperdan käies?
VastaKustutaSümptomid pole veel kohal, aga pidurid juba jooksevad kinni.
Kuigi, loomulikult, on sinu poolt kirjeldatu tõenäolisem tegevus ja ka põhjused on igati nagu raamatust võetud. Ilmselt niikaua, kui jutt pole padujoodikutest ongi need põhjused ainsad võimalikud.
Veelkord vabandust, et sodinäpp kommentaari kustutas!
Ma pole peenike, nagu Rents, aga samamoodi ühest siidrist või kokteilist juba tuju laes. Purupurjus pole ma kunagi olnud, sest ei salli seda, lapsepõlves piisavalt näinud, ja teiseks pole ma kunagi aru saanud, miks juua rohkem kui üks jook: mõnus sumin ja pingelangus tuleb peale esimest drinki, aga järgmine olemist veel kraadi võrra paremaks ei tee, minul vähemalt.
VastaKustutaMaitse mõttes meeldib mulle õnneks ainult dzinn, isegi longero kujul. Ja meeldib ka kergelt vintis olla, aga rohkem kindlasti mitte, sest suguvõsas alkoholisõltlasi piisavalt, tean oma geneetilist ja psühholoogilist riski hästi.
Ritsik, sa oled ilmselt väga head väärtushinnangud osanud paika panna, leidnud hoolimata halvast kogemusest selle osa, mis on hea. Usu, see on harvem õnn kui lotovõit.
VastaKustutaMiks ma eile üldse kirjutasin, oli mõistmine, et näiteks pärast võrdlemisi rabelevat ja emotsionaalselt kruvisid pingule keeravat päeva joodud õlu võttis maha päeva pinged ja tekitas kohe uued, mis olid otseselt seotud õllega. Tasakaal puudub täielikult.
Päeva jooksul kogunenud tundeid oleks aidanud lahustada ka ujumine, aga kui lähim ujula on neljakümne kilomeetri taga, siis katsetad ju ikka millegi kättesaadavamaga. Midagi muud füüsilist peale ujumise mul praegu käsilolev liigesepõletiku läbivalutamine ei luba.
Ühte peab küll ütlema: eile oli paha enne õlut ja paha peale õlut, aga täna on päris hea vaba vaimu tunne. Võibolla mingi kasu sest ikkagi oli...mis ei tähenda kahtlemata taolise meetodi rutiiniks muutmist.
Miks siis pärast paha oli?
VastaKustuta"Ma poleks pidanud jooma / see on patt / teisedpahandavad?"
Ka siis, kui sa saad aru, et see on tegelikult su meelele hea?
Täpselt nii, Kaur.
VastaKustuta"Ma poleks pidanud jooma / see on patt / teisedpahandavad"
Sest kunagi olin mina see, kes pahandas (see sõna on liiga pehme, iseloomustamaks, milline tunne mind tollal valdas), nüüd ootan alateadlikult teistelt sama, ükskõik kui siluvalt see hetkel millelegi mõjub.
Mina naeratan. Või vaidlen.
VastaKustutaMulle meeldib vein. Ei näe põhjust seda mitte juua, samas päris purjus ei ole pea kunagi. Kergelt vintis räägin ilmselt (veel) rohkem ja olen oma seisukohtades kindlam (muidu olen suht paindlik). Pool pudelit veini veel liiga purju ei tee. Lisaks meeldib õhtusööki lõpüetada pitsikese calvadosiga. Arvan, et normaalne alkohioli tarbimine on normaalne osa täiskasvanud inimese elust. Jah, mul suguvõsas geneetilist eelsoodumust ka ei ole.
VastaKustutaNojah.
VastaKustutaJa mitte keegi ei kirjuta, et ta tunneb end süüdi, sedasi ei tohiks ja nii edasi.
Seltskond meeldivalt normaalseid inimesi.
Kuhu see kõlbab, kuhu jääb nine-tail-of-cat'iga rooskamine ja roguskist rüü?
Kui mul oleks joodik mees, oleksin vist ka päris hea kaassõltlane. Sest - naine on kodu süda ja vastutab normaalse pereelu toimimise eest. Kui mees liialt palju joob, siis on naine järelikult midagi valesti teinud. Tegelikult ma päriselt muidugi nii ei arva, aga ju on esivanemate kunagised tõekspidamised kuhugi alateadvusse sööbinud.
VastaKustutaJah, Kaamos, see et sa ühe manustatud õlle peale närvi lähed, on ainult sinu enese sees olev probleem. Teistel sellega probleemi pole.
VastaKustutaSeda ma tean, et tegemist on minu probleemiga. Mõtlesin, et äkki saan siit ideid, kuidas sellest üle olla.
VastaKustutaVeel ei tea, kas ideid sain, mõtlemisainet sain kindlasti.
Hea küsimus: mida ma teen, kui olen purjus? Vastus: püüan ruttu kaineks saada :) Tegelikult ka. Kannan alkoholi hästi palju (ma igaks juhuks ei ütle kui palju) Eile näiteks pidasime kohvikus peale balletigalat branne sünnipäeva. Nelja peale pudel punaveini hea söögi kõrvale ja pitsike calvadosi. Tean, et kui oleksime seda teinud branne juures kodus, poleks ühe veiniga piirdunud. Hinnatundlikud, nagu oleme. Minu lemmik on õlu, aga piiran õlle joomist, sest olen sellest sõltuvuses. Mitte, et ma rohkem jaksaksin juua kui ühe purgi. Lihtsalt tahaksin seda teha igal õhtul. Nii tuleb maksale sundpuhkust anda. Ja kaalu jälgida. Ilmselt on organismis midagi puudu. Praegune lemmik on 3,5 protsendine Humalaõlu. Veini on kurb üksi manustada, haletsus tuleb peale. Aga hea sõbrannaga küll. Kangetest markides Ukraina viin või Jägermeister, kui on külm. Vot selline joodiknaine.
VastaKustutaMäletan, et lugejaga veini pruukides sa küll alkohooliku muljet ei jätnud:-) Aga toetan igati mõõdukat parajuslust - pisike kangemat või paar klaasi veini on organismile pigem kasulikud, isegi mu perekas ütles nii!
VastaKustutaLõdvestumiseks. Kuna elu ja inimesed ajavad pidevalt närvi, siis üsna sageli on lõdvestusabi vaja. Kui uskuda väidet, et alkohol toob su iseloomu esile – mölakas on veel mölakam, rõõmus veel rõõmsam –, siis tundub, et ma olen kapioptimist. Argielus olen küüniline ja irooniline, joobes aga pigem tšillin. Joobespäi laiamist ja räuskamist pole kunagi mõistnud.
VastaKustutaKunagi noorena ma leidsin, et ikka nõme, kui purjus peaga keel pehmeks läheb ja harjutasin, et suudaks igas olukorras perfektse diktsiooni säilitada. Tasus ära, oskan.
VastaKustutaMul mõni aasta tagasi oli enda kohta ütlemine, et peale 4 õlut ma saan alati seksi. Ehk mul on liiga joogisena keerulisem "ei" öelda. No ma olen selline heas tujus, aga ma ei flirdi rohkem kui kainena, lihtsalt ei ütlemine on raskem. Üritan vältida, et ma üle kolme õlle ei jooks, sest tegelikult on ühe-õllesena ka lõbus, pohmelli mul tavaliselt üldse pole, seega võiks vabalt rohkem juua, aga pole ju mõtet.
oh hr. Konn oleksid sa nii vana, kui Õnne tn. Johannes, siis ütleksin: küll sina ikka jaksad! ja sina vastaksid: surmani!
VastaKustutaEmmeliina, see "püüan ruttu kaineks saada!" on nii lühike ja täpne! :D
VastaKustutaKonn, et kurg sind...kus ma kirjutasin, et ma ise alkohoolik olen, ah? Nüüd olen tembeldatud mutt igaveseks, oioi...
Ah, et iseloomu toob esile. Olen kuulnud, olen näinud, olen nõus. Ise olen seega kapihiir, kui tunnen, et mingi piirini mõjunud on, poen peitu, kuniks peas ei sumise enam.
Manjana, mul vist on teinekod pohmell, sest kuidas muidu seletada kehvavõitu järgmist päeva :) Maks on ilma alkoholismitagi seisundis, kus ta pärast millegi ebatervisliku manustamist (šokolaad, grilliha, vein jms) korraldab järgmisel hommikul korraliku vendeta. Täiuslik neim - hoidke oma toit endale ja pea käib kohati ringi.
Emmeliinale, kes arvab, et organismis on midagi puudu: eelmisel suvel avastasime mehega enda jaoks ühe väga hea alkoholivaba õlle. Filtreerimata Clausthaler on täitsa nagu päris, puudub see alkovabadele õlledele iseloomulik läila mekk. Nüüd püüame kogu aeg mõnd pudelit kapis hoida, hea pärast jooksu või sauna võtta.
VastaKustutaPärisõlut ma viimastel aastatel enam eriti ei tahagi. Eelistan veini või siidrit. Enesekontroll on üsna tugev, kuigi muutun jutukamaks ja vahel ka kirjutavamaks. Muide, esimest korda olin purjus 22-aastaselt. Enne seda lihtsalt ei julgenud proovidagi - nähtud alkohoolikud olid igasuguse tahtmise peletanud.
Jaaa, filtreerimata Clausthaler on korraliku humalaga.
VastaKustutaArgisemaks puhuks sobib mulle ka Saku Go alkovaba pilsner (rohelise purgiga), see on vähem humalane, aga tavalise alkovaba õlle magusust ei ole.
Nende kahe õlle oleomasolu on mu alkotarbimist kõvasti vähendanud, sest tänu neile saan õlut juua, maksa koormamata.
*
Aga muidu on mul alkoholiga üsna hea läbisaamine: jään väga kiiresti natuke švipsi, nii et väga mõnus on (kui ma olen end mingis järjekordses hüpomaniakaalses olekus liiga üle erutanud, siis võtab elult liigse teravuse maha ja kõik pisiasjad ei tundu enam Maailma Tähtsaimad Asjad), aga päris purju naljalt ei jäägi ja õiget pohmelli, millest teised räägivad, pole vist olnudki - paar korda elus on järgmisel hommikul pea valutanud, aga ma ei tea, kas see tuli alkoholist - vahel valutab pea ärgates ju niisama ka.
Ja mõnikord aitab mõni konkreetne alkohoolne jook mingit toitu seedida. Mul oli eile korraks isu süüa poekotletiga võileiba, pärast oli kuidagi raske tunne. Valasin klaasi põhja sentimeetri jagu valget veini ja jõin ära. Aitas.
Päris purju ma üldiselt ei jää, sest juba enne selle promilli saavutamist hakkab alkoholi lõhn mulle vastu, ma tunnen seda järsku väga kergesti ja hakkan hirmsasti vett, mahla või morssi tahtma, mida ma kaanin siis mingi liitri jagu sisse.
Ainult üks kord jäin nii, et koridori seinad tulid kordamõõda väga lähedale ja ma pidin käega nende vastu toetama ja heli hakkis - see tuli Vanast Tallinnast kefiiriga, sest see maitses umbes nagu küpsisetort ja ma ei saanud aru, kui kange see on.
Aga seda heli hakkimist on mul esinenud mitu korda ka kõva magamatuse peale. Üldse tundub, et põhiasi, millega ma endale kahju teen, on hoopis magamatus, aga mõnikord ei oska ma seda ise vähendada, sest lihtsalt uni ei tule (ja kui selle põhjus on jälle see hüpomaniakaalne seisund, kus kõik on Kohutavalt Tähtis, võib väike viskilonks hoopis aidata).
Minuga on täitsa halvad lood. Piisab vähesest ja enne kui puju jään läheb mul süda pahaks. Seda on juhtunud üks kord elus ja mäletan läbi udu, kuidas mees ütles, et mine voodisse, ma koristan ise laua ja pesen nõud.:D Järgmised korrad olen kõik ise koristanud ja pesnud, sest seda tunnet, mis mind siis valdas, ei tahaks ma uuesti kogeda. Tean täpselt oma piire ja usun, et kui purju jääksin, siis ilmselt kobiksin ma jälle oma voodisse ja laseksin lainetusel ennast kanda.Ilmselt peaksin siis ikkagi veel harjutama, sest mõtle kui ühel päeval saab elu otsa ja ma ei teagi mida ma purjus peaga teeksin.
VastaKustutaSüütunnet on mul küll, lihtsalt mitte joomisega, sest ma ei taha iial mitu päeva järjest alkoholi - välja arvatud ehk puhkusel, aga siis on esiteks ju puhkus ja teiseks ei joo ma end puhkusel iial täis, sest esikohal on ometi ronisooritus.
VastaKustutaAga kui ma näiteks mitu päeva järjest kohukest või kooki söön, on süütunne kõpsti kohal ja näägutan enda kallal nagu mingi eit, et kas oli nüüd ikka vaja jne. Ehk siis sisemine kaalukontroll on üsna range ja üsna kähku tuleb näpuga näitama. Samas olen ma ka inimene, kellel stressisituatsioonis (sess jne) tekib meeletu magusaisu ja siis pean iseendale meelde tuletama, et lase nüüd olla, ega ma kuuga ei rasvu.
Autoriga alates mainitakse kommentaarides mitmel korral mingit müstilist süütunnet. Kellel on see enne, kellel "patustamise" ajal, kellel pärast. Süütundest saan aru, kui olen personaalselt mingi suure jama põhjustanud. Paari õlle, koogi, trennist puudumise, tööle hilinemise, ... jne ... pärast ei tule pähegi end süüdi tunda. Kui keegi arvab, et peaksin on see pigem nende probleem :P Võimalik muidugi, et minu suhtumine tuleneb asjaolust, et lähedalt pole kunagi mingi sõltuvusega kokku puutunud.
VastaKustutaKaasaga on ses suhtes vedanud, et tema võtab maksimaalselt tilga konjakit maitseks jäätise peale. Isegi sünnipäevade või aastavahetuse shampa pean tema eest ära jooma. Pole kunagi juhtunud, et oleks mind asjata hurjutanud - need paar korda kolmekümne aasta jooksul olen ära teeninud ja vaikselt nina norus peapesu vastu võtnud.
Seda ka veel, et erinevalt seksist on suhe alkoga platooniline. Esimene tikub kohe mõtetesse kui natuke aega ilma olla, teise puhul võib märkamatult tilkagi tarbimata kuu mööduda. Kodune baarikapp on triiki täis, sest reisul käies kombeks tollivabast poest midagi soodsalt kaasa haarata. Lihtsalt ei jaksa ära juua või kaasa kookidesse nii palju sortsutada.
Ma arvan et kaine pea mõtleb teistmoodi kui purjus pea, päris kaine peaga ei saa öelda mida ma teen kui olen purjus selleks peab jooma ja mida rohkem seda hägusemaks muutub küsimus mida ma teen, aga proovige ise järgi TARGAD :)))
VastaKustutaTT, no ma ei oskagi seda süütunde asja väga täpselt selgitada.
VastaKustutaAga kui proovin, siis on see nagu oleksid iseendale lubaduse andnud: "magusat minimaalset" või "alkohol toib ainult pahandusi, väldin!" ja siis tüssad ennast. Kui teisi alt vead, on kehv, kui ennast, siis on ka niru olla. Isegi kui midagi halba ei sünni, on süütunne kõpsti kohal ja urgitseb terava sõrmega ribides.
"Vastus: püüan ruttu kaineks saada :)"
VastaKustutaSee on lõime veidraim kommentaar.
MIKS sa siis üldse purju hakkasid, kui tahad kohe kaineks?
Peaks just vastupidi olema ju, et pingutad, et soovitud-saavutatud hetk pikemalt viibiks...
Mina saan küll aru.
VastaKustutaSee on sihuke skaala: kaine-sumin-purjus-sumin-kaine. Kõige parem on vist suminas, purjus on jama ja kaine pole kõnealusel juhul eesmärk 😀
Aha, ma "purjus" all mõtlesingi sinu teist astet.
VastaKustutaMida te teete, kui te olete purjus - küsimusele tuleb vastata loeteluga viisidest, kuidas me üldse ei joo tegelt ju eriti midagi üldse.
VastaKustutaMa joon jumala tihti ja jään ikka kergesti purju ka. Aga ma olen niisama ka piinlik vali joviaalne, niiet vist vahet pole. Hea kogus on 2-2,5 klaasi veini. Üle selle läheb, siis on juba huvitav. Ja pohmakad on mul ka ja laua jätan alati koristamata.
Üksi joonud olen (mida ma samuti hea meelega teen), tegutsen niisuguse kõrge energia pealt, nagu peol oleks. Alkoholi maitse tekitab tunne, nagu oleks pidu. Niiet siis ma rõõmsalt koristan või mängin pilli või blogin või ajan netis kellegagi juttu või vaatan ägedaid asju või teen süüa. Üksi muidugi nii purju ei saa, kui peol, sest sotsiaalset survet ei ole.
Kui on seda laadi olukord, kus tohib ainult kergelt veetlevalt švipsis olla, järgin rangelt algoritmi:
Joo.
Oota, kuni mõjuma hakkab.
Hinda mõju.
Kui on hästi, jätka olukorda seirates mõju all olemist, kuni see üle hakkab minema ja siis alusta algusest.
Kui ei ole hästi, otsusta, kas peaks algusest alustama või kiiresti kainenemist tegema.
Kuna kiiresti kainenemine on vaevaline, tuleb selle algoritmi täitmiseks hästi. ette. vaatlikult. rüübata.
Sellepärast ma üritangi ennast justnimelt suminasse võtta ja seal ka vaikselt "peenhäälestades" end hoida. Pikaajalise harjutamise tulemusel muutud piisavalt osavaks tasemete ja piiride tunnetamisel ;)
VastaKustutama püüan ka nii!
VastaKustutaaga ikkagi tuleb pikapeale ka niiviisi kätte see moment, kus enam lihtsalt ei maitse ja veejanu jne.
Aga kõigi toredate asjade kõrval, mis mul alkoholisuminas on (et rahunen maha ja kõik pole enam kõigega seotud ja kohutavalt tähtis ja mina võin lipsu lõdvemaks lasta ja ma ei karda enam inimesi, isegi kui õhtul tuleb tänaval kamp teismelisi vastu), on üks tobe asi ka. Ammu enne, kui švipsisolek jutule või mõtlemisele mõju hakkab avaldama, lööb ta välja sellises motoorikas, et kui ma tähelepanelik ei ole, kallan rüübates suust mööda.
Ahjaa, üksi ma ei saaks selles mõttes juua, et ma joon megaaeglaselt. Näiteks "hommikukohvi", mille ma tööle jõudes kõrvale võtan, pole üldiselt lõunaks veel tühi. Kui ma võtan õhtul telekavaatamise kõrvale ühe siidri, kipub sellega ka kaks tundi minema, selle tempoga täis ei jää. Seltskonnas läheb jook ka kiiremini, nii kohv kui siider.
VastaKustutaJa enamasti väldin ma kodus joomist kuni kella üheksani või nii, sest kui võtan veiniklaasi mingi kodutöö kõrvale on okei ja saab see kodutöö tehtud, aga PÄRAST seda klaasikest olen ma laisk ja ei taha enam midagi teha. Nii et on palju põhjuseid, miks joomata jääb. :D
Ma teen erinevaid asju, viimasel ajal on juhtunud ka, et olen ülearu lõbus ja julge. Varem oli üsna sama, nagu Lendaval, et tõmbas enesekriitilisuse rihma rohkem pingule.
VastaKustutaAga kuna see lõbus olemine on täiesti saavutatav ka ilma napsita, siis ma üldiselt napsitanud oleku saavutamiseks väga ei pinguta, kui pakutakse, võtan, kui ei pakuta, ei mõtle ka selle variandi peale.
Lõviks võib mind ajada vihastades. Kui saan vihaseks, lähen endast kõvasti suurematega kaklema. Mjah.
Noh ja mulle aitab ka väga vähesest alkoholihulgast, et kuppel sõitma hakkaks, kuigi ma olen üsna kaalukas isik. Üle teatud piiri hakkab mul juba paha.
Täitsa huvitavad tulemused selle pisikese küsimuse kohta :D
VastaKustutaMuhedad tüübid olete, tõesõna!
Ja muide: ma ei tunnegi ennast enam nii ebanormaalsena....natuke olen niikuinii, aga kes ei oleks?
Normaalsed inimesed on õudselt igavad.
KustutaMul on alkoholiga peaaegu täpselt samamoodi kui Murcal. Lugege tema kommentaari, ei hakka kordama. Kaks väikest erinevust siiski – laua koristan alati, ja ma (enam) ei joo väga tihti.
VastaKustutaMa eriti ei joo, aga kui juba võtta, siis oleneb see ikka ajast ja kohast, kus-millal purjus olla. Talviti on sobivad siseruumid, suviti eelistan vabas õhus märjukese manustamist. Üksi pummeldamine... no ma ei tea, pole minu pits konjakit. Kellegagi koos on justkui seltskond, või nii, aga eks igaüks ise teab.
VastaKustutaKui toas juhtume olema, siis ajame juttu, vaatame filme, kolame youtubes; õues olles saab grillida, mere ääres käia, kuidas kunagi. Korda ei riku.
Aga ma võtan alkoholi mõnikord külmarohuna. Tass teed lonksu Jägermeistri, lusikatäie mee ning viilaka sidruniga on mitmeid kordi hoidnud ära mu soovimatuid haigusepuhanguid. Muidugi juhul, kui saab õigel ajal viirusel sabast kinni.
Ise loodan, et suuremad käpp-maha-pilt-tasku tsüklid on mul möödas. Kui mõni suvetuuri kontsert meie kanti sattus, siis oli ju imelik kainena kohale minna. Vahel sai koju mindud umbes nii, nagu kirjutas Heiti.
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah jah... Ma ise joon tõesti vähe ja mõnikord jätan vahele ka siis, kui pakutakse, aga ma saan alati järgmise päeva pohmeluse siis, kui mees õhtuse napsi võtab ja mina seal ööbin.
VastaKustutaMorgie, sul on libapohmelus nagu mõnel mehel on raseda naise kõrval libarasedus.
VastaKustutaIngvari külmarohu-jutt tuletas mulle meelde, kuidas sai Laulasmaal "Uljast neitsit" vaatamas käidud. Ilm oli rõvekülm, kõht täiesti tühi ja seltskonna peale kütsime ennast kohe pärast etenduse lõppu Strohiga (mitte kõige kangem variant). Pärast oli tükk tegu, et enam-vähem ontliku daamena autosse tatsata. See-eest soe hakkas küll, suuremalt jaolt vist piinlikkusest. Nii, et kes meist ikka ingel on. Või teistpidi:
inglid oleme me kõik, lihtsalt mõnel on tiivad veidi enam rapitud.
Ma saan aru miks inimesed üksi joovad, sest neile meeldib. Ma ei taha küll tööd teha kui ma joonud olen, see segab mõtlemist, aga niisama möliseda ja targutada ja palun, ja isegi seda saab ka kaine peaga. Niisiis ma ei joo eriti lihtsalt niisama, et näen pudelit ja kõrisõlm hakkab kohe liikuma. Inimesed kes ei kannata omastarust võtke veerand pitsi kaupa või veel vähem, selge et pitsi kogus võib olla mõnele liig, ise tuleb sellest aru saada mitte ohkida, et üldse ei kannata. Juua on tore sellises seltskonnas kus kõik võtavad ja ei kiunu ega, ei muutu agressiivseks ja pärast on aega rahulikult kaineks saada. Alko ei muudagi kõiki inimesi ühtemoodi rõõmsaks ja need kes magama kipuvad jääma proovige juua kohvi või energiajooki peake hammustada. :)
VastaKustutaMida ma teen, kui olen purjus? Tuigun vastavalt kraadidele - mida rohkem alkot, seda enam gravitatsioon mu peakolu himustab.
VastaKustutaSassi kammin end tollepärast, et oma arust põgeneda teise dimensiooni, kust naasmine on alati valus - tulemuseks on peakolu lõhkuv pohmell.
Kuskil oli (enne interneeduse-ajastut) tohtrite soovitus paar korda aastas pildituks juua, see pidi psüühikale hea olema. Mingite asjaolude kokkulangevusel aitas see mind tõesti. Sellepärast ma polegi seewaldi sattunud...
Enamasti olen kainet joont ajanud, aga tänu Lätist toodavale (veel!) odavale kraamile pakutakse igatsugu erinevaid joovastavaid jooke, mida lihtsalt peab mekkima.
See viimane kommentaar kõlab millegipärast kurvalt.
VastaKustutaMured ei upu, kui miski siin ilmas üldse ujuda oskab, on need mured....teine dimensioon on omamoodi mureuputusüritus...
Kuid kui see aitab, siis pole paha, inimesed on ju nii kurjavaimu etinevad, et vähe pole.
"erinevad" peab see uudissõna olema.
VastaKustuta