Unejutt nr5

 Õhtul hilja, kui kummipardipood on kinni pandud, on kõik vaikne. Kohe nii vaikne, et kui lillepotis kasvav havisaba oma õhtused pool millimeetrit kasvada võtab kõlab see nagu äike. 

Poes oli havisabasid ikka mitu...kümmend.  Palju, tunduvalt enam kui sinu kodus näiteks. Kui sa muidugi eriline havisabalemb pole, seda ei saa kunagi välistada. Mitu havisaba sul on? 

No ma ju ütlesin.

Kuna lillepotte oli palju kõlas ka kasvamise mürinat tihti, nii, et eks ma natuke ikka luiskasin ka kui ütlesin, et poes oli pärast sulgemist vaikne. Taimed kasvavad öösel kui keegi ei näe. Nagu lapsed, teate küll.

Kui poe sulgemisest on mööda saanud paar tundi, hakkas poes kostma veel hääli. Sahin ja nahin ja jutuvada. Hiired? Oh ei, pardid, kummipardid.  Te ilmselt ei tea, aga ka kummipartidel on jalad, pisikese lestakesed otsas ja puha. Meile nad oma jalgu ei näita, see on nende saladus. Mõtle kui kõik teaksid kummipiilude jalgade olemasolust? Kummiparte hakataks burlakkidena laevade ette rakendama, neid sunnitaks lestakestega tuulegeneraatoritele tuult tegema, nad peaksid teetöödel asfalti kinni tatsama... Võibolla ka mitte, aga võimalus on alati olemas! 

Sellepärast me ei teagi, et neil on jalad. 

Kui pood oli juba tunnike kinni olnud, hakkasid kummipartide jalakeste pladin pihta.

Roosad pardid tõttasid vasakule.

Sinised pardid hüppasid niisama üles-alla.

Mustad pardid hakkasid jenkat tantsima ja kutsusid neoonpunased pardid ka kaasa.

Rohelised pardid, kelle koht oli peaaegu kõige ülemisel riiulil,  vaatasid sagimist pealt ja arutasid oma kummipardikeeles kas nad peaksid ehk ka midagi ette võtma. Kasvatama tiritamme või avama heegeldamise kursused või...oh, igasuguseid mõtteid oli. 

Üks part, kõige rohelisem, arvas, et peaks söökla avama. Supirestorani või midagi sellist. 

Eduka restorani avamise kõige olulisem osa oli menüü. 

Kas pakkuda kotletisaia või keedumakarone?

Või trükkida peenele paberile nimekiri hamburgeritest ja pastaroogadest?

Kõik sõltub toorainest, see sai ruttu selgeks.

Hmm, mida neil oli?

Parte, kummiparte oli kõige rohkem. Pardipraad?

Õevatult kole mõte, imelik, et see üldse pähe tuli.

Teeme uhhaad! Me teeme haugiuhhaad!

Mõeldud, tehtud. 

Supitegu ei võtnud just kaua aega, peenekshakitud supimaterjal suurde tühja lillepotialusesse, kus vesi juba ees ootas ja valmis oligi. Kõige rohkem võttis aega triibuliste partide veenmine, et nad peavad lillepotialuselt välja ronima, sest see pole enam ujula, vaid supipott.

No ütleme, et rohelisi parte oli lihtsalt rohkem,  nad mõjusid veenvalt.

Supp sai valmis.

Sööma! Sööööömaaaaaa! Supileeeeee!!! Uhaa on valmis! Kalasuppi sööma!

Parte tuli igast nurgast. 

Sinised pardid tulid hüpeldes.

Neoonpunased piilud kepsutasid riburada pidi koos mustadega söögilauda.

Roosad pardid kihutasid vasakult.

Ainult havisabade seas laiutas väike kurbuseudu. 

Uhaasse oli hakitud pirakas havisabaleht, kalasuppi ju keedetakse kalast ja havisaba on ju havi saba?

Või pole?

Ikka on?

Paneme nüüd silmad kinni ja mõtleme selle üle hommikuni - milline on üks õige uhaa...