Meemiüleskutse: no ei ole enam 18

by W

Pikas ja pimedas sügises on aega aususeks.

Millal tabas sind see hetk, et vanus vist koputab uksele? Heal juhul oli see muidugi Wolti kuller, mingi hullupööra hästi lõhnava ja aurava hõrgutisega, aga ega see nii ei jää(nud).

https://pixabay.com/photos/flowers-twigs-dry-dried-3876195/

No mina, muidugi, ei ole veel üldse vana, eksole, aga kui ma väidaks, et olen 18, siis võib ilmuda keegi, kes ütleb, et luges mu kunagist blogi juba need krdi 18-aastat tagasi. (WP blogiplatform sündis AD 2003). Nii et ma ei julge siin väga valetama hakata. 

Pane oma parimad pajatused kirja ja jaga seda hetke, mil mõistsid, et midagi on lõplikult muutunud ning mis selle taipamise tingis. 

Alustame:

* Vikerraadio oli kunagi õudse muusika ja igava jutuga vanainimeste raadio. Nüüd on see ainus, mida ma kuulan ja mu enda "nooruspõlve hitid" tunduvad pea raadio kuldvaras olevat; need kunagised õuduspalad, nii harva, kui neid veel! kostab, tunduvad lausa nauditavad.
Mis jõuab järgmise teemani.

* Ma ei tunne enam tänapäevaseid noori kuulsusi, ei kodu- ega välismaiseid, sots meedia omadest rääkimata. A kto eti ljudi?
Ja liiga suur hulk neist, keda ma teadsin, on lusika nurka visanud. 

* Kui ma noorem olin, võisin hommikul voodist tõusta ja tööle (või kuhu iganes) minna. Isegi poole öö pealt koju jõudes. Nüüd tõusen, kuulatan ja tunnetan raginaid ja mõtlen, mis see täna katki või valus on. Kand enamasti. Vahel ka alaselg. Või õlavöötme lihased. 
/Ei, minu puhul ei ole see endiselt vananemine - elustiilimuutus ja kaalulangus ju kaotaks sellest enamuse, nagu ka kõrge vererõhu.../
Mis jõuab järgmise teemani.

* Metalltuubide lahtikruvimine - see ei ole enam Kosmose joogikonsentraat või Põltsamaa marmelaad. Pigem Voltaren või Diclac. 

* Kui kunagi oli energiatase nagu radiatsioonikiirgus peale Tšornobõli reaktori plahvatust, siis nüüd on nagu Estonian Airi ja Nordicasse maetud riigi raha - pehmelt öeldes igaveseks kadunud. Ja ma pean mõtlema, kuhu ja miks ma seda olemasolevat suunata tahan.
Mis jõuab järgmise teemani. 

* Kvaliteet üle kvantiteedi. Töö, inimeste, iseenda (aktsepteerimise) osas. Less IS more. 

* Üle lompide hüppamine, sest ringiga ei viitsi minna, võib lõppeda neisse plartsatamisega.
/Endiselt on see kaalu, mitte vanuse, teema, onju./

* Internetis ankeetide (pangakontod, reisibroneeringud, mis tahes regamine) täitmine kui on vaja sünniaastani kerida.
"Jah, ma juba scrollin sinna kiviaega, oodake veidi" - aastad jooksevad kui kui TikToki feed, lõppu ei paista ja kui sa pead lisama kellegi veel endast vanema, siis rullimise kaolrikulu on selline, et hakkan end fitnessi jumalana tundma. 

* Keegi blogijatest, andke andeks, et ei mäleta, kes, kirjutas, et noored ei oska lauaarvutiga midagi teha.
Nojah. Jah. Olid aastad, kus äsja tööturule paiskunud isikud olid arvutis pädevamad kui mina, aga täna - osaliselt neti- ja nutisõltlased, kes ehmunud imiku pilguga Windowsi jõllitavad. 

* Maakas siin hiljuti kirjutas midagi stiilis, et "gravitatsioon ja raskusjõud võidavad alati".
Ja Maakal on alati õigus...

... muidu on ka kõik hästi, elu, teate, algabki seal kusagil keskeas, eelnev ja kõik, mis iganes seal juhtus, on tegelikult vaid eelsoojendus ja mingite järeldusteni jõudmise paratamatus. Mingi väike ragin siin-seal või paindumuse asendanud paistetus - äh, igal asjal on oma hind.