Unejutt nr12

 Kas sa tead, et öösiti harutavad kaltsuvaibad end üles? Nad poevad lõimede vahelt välja, raputavad end natuke ja iga koepael sätib end tagasi kokku selleks kes ta enne vaibaribaks lõikamist oli. 

Kaltsuvaip on rõivaste vaestemaja, viimane koht enne prügikasti. Vaiba sees elab palju erineva minevikuga olendeid.

Siin laperdab ringi lapse pisike punane mantel. Oh, tal on iga öö natuke ebamugav, sest üks hõlm on puudu, see läks ahju pesemisel kaltsuna käiku ja otsustas vaiba sisse mitte tulla. Kõrval edvistab peen kašmiirsall, unustades selleks hetkeks oma pleekinud mustri ja vanunud servad. Nurgas proovivad vanad aluspüksid auklikku peput peita, ta näib kuidagi nukker välja. Mis parata, ruuduline piduseelik, kes vaibas tema kõrvale koha oli saanud võdistas värvlit ja susises läbi nööpaugu pahaselt "igasuguseid siia ka lubatakse, ma ei oleks seda küll uskunud.."

Punane mantel lehvitas rõõmsalt käiseid: "siin pole päritolul tähtsust, me oleme siin kõik ühesugused räbalad!" ja läks trussikuid kallistama. Natuke ettevaatlikult muidugi, trussikud ikkagi. Lilleline meestesärk, kes enne oli vaiba keskel, lotendas ka trussikutele külje alla. Varrukaga roosat rõivaeset kallistades küsis ta läbi rinnatasku õmbluse, kas püksikud on meeste-või naistepüksid olnud. "Mina olen meestesärk, ärge vaadake midagi, et lilleline!", "Vabandust, mind kandis naine,"

Pluusil oli pisut kurb, ta ikka lootis leida sugulashinge, kes oleks sama sobimatu värvi ja mustriga kui tema. 

Kašmiirsall liugles paari allesjäänud narma lipendades särgi poole. 

"Oo milline kaunis muster, milline peen maitse!" Ilusad sõnad, aga nii siirupised, et särk võdistas ehmunult passeosa ja keeras nööpaugud seina poole. 

"Hea küll, hakkame nüüd pihta!" kostis selge käskiv hääl. Kaitsevärvi trikoosärk silus sabast viimased kortsud ja ajas end kenasti sirgeks,. "Tänane plaan on liikuda tallatud rajalt vasakule, me kulume muidu väga ebaühtlaselt! Mantel, sul on hea pikk varrukas, võta lõimede otsast kinni, pluus, sina ka! Sall, sina heida lõimede alla, sa oled mõnus libe, lõimed ei lähe sassi! üks-kaks-üks-kaks! Trussikud, sina ka tõmbama, seelik, mis sa ootad!"

Oh, ei olnud see esimene kord, hopp ja hopp ja juba said lõimed teise toa otsa. Raske see oli, piduseelik higistas isegi ühe vana ketšupipleki veidi väiksemaks ja kašmiirsall kaotas südantlõhestavate karjete saatel üle-eelviimase narma, kuid uus asukoht oli tallamisteest kaugel. Vaibalõimedel oli lootust kauemaks alles jääda, pika elu nimel selline raske madin ju ette võetud sai.

"Ja nüüd tagasi, äratuskell kohe heliseb, marss, marss õiges järjekorras tagasi, seelik, sina ootad, sinu koht ei ole pluusi ja salli vahel, sina lähed pärast püksikuid! Mantel, sinu kord! Kiiresti!"

Kes torssis olekuga, kes harjunult nohisedes lipsasid paelad oma kohtadele. Veel viimane lipendus kaitsevärvi hõlmaga ja kõik jäi vaikseks.

***

Näeh, jälle on vaip paigast ära, iga hommik sama. 

Plauh! tõmmati põrandariie tagasi kus ta koht pidi olema. Paljas jalg vedas veel nurga sirgeks.

Seda kuidas vaip ohkas oli kuulda vaid hästi lähedalt.

***

Head und sullegi, loodan, et su vaibad on vaiksed ja mööbel ei trambi.