Minu Ulysses

 

Võib ka haiku olla, kõik sõltub taburetist, mille otsast seda vaadata. Noh, et kas see taburet on kapi ees, et ülemiselt riiulilt kommikotti alla sikutada või...mitmeid võimalusi on.

Tomi idee. Hoiatus: igav lugu!

Hommikud algavad viimasel ajal kõik ühtemoodi. Üliharva ärkan telefoniäratuse peale, neid on korraga ootel kolm: 6.01, 6.13 ja 6.27. Ma ei salli ümmargusi kellaaegu, kuna neid siiski kasutatakse lohutan end ebasümmeetriliste äratustega. Nojah, neid ma ei kuule. Mitte, et sisse magaksin, ei, ma ärkan tavaliselt poole viie ja viie vahel ning panen äratused ennetavalt kinni, sellele eelnevalt, kella kolmest viieni on parim magamisaeg. Unetus. 

Ärkan peavalu peale. Mõnikord valutab midagi muud ka, aga peavalu on alati kohal. Süda on paha ja peavalu teeb kõigele toas roosad ja kollased ringid ümber. Sel hetkel olen ma plahvatusohtlik ja mu iseloomu kõige hullemad küljed turritavad nagu purjus siil. Inimkonnal veab, et ma üksi elan.

Kuum vesi aitab enamasti. Tulikuum vesi ja absoluutselt ühesugune hommikumuster. Pestud, riidesse, laua taha kerget meiki tegema. Peitekreem silma alla, näokarvad sirgeks kammida - tegelikult piisab sellest. Või, et aus olla, ei piisa juba ammu, aga ega selle näoga enam imet ei tee. 

Telefonid kotti, auto võti, majavõtmed, saapad jalga ja välja. Tööle on ligi 15 kilomeetrit, ma võiksin sinna kinnisilmi sõita. Mõnikord on tunne, et olengi kinnisilmi sõitnud, liiga automaatne on see juba.

Kontorisse oma tuppa jõuan esimesena, see on taotluslik. Kohv - nii kange kui võimalik, mullivesi, öösel tulnud kirjade lugemine ja neile vastamine, kalendri üle vaatamine... Peavalu muutub tasapisi hägusaks taustaks. Veidi töövälist suhtlemist, enamasti ma ainult hädaldan.

Kolleegid laekuvad ja tööpäev algab. Töö on igav. Mitte minu jaoks igav, aga teile kindlasti. Kuidas mu tööpäeva kirjeldada? Eee ...see kestab kaheksa tundi ja minu tööks on välja uurida miks lähevad asjad katki. Numbrid, mida ma meeles pidada ei suuda (on kordi kus ma liigun tehases, ranne punase markeriga kirjutatud arve täis) ja jooniseid, mis mõnikord näivad olevat joonestatud kanepit tõmmanud ahvi poolt. (Ohe) Inimesed, kes on õnneks aru saanud, et ma ei otsi süüdlast, vaid võimalust vigu tulevikus vältida. Mälu, mis leiab failidest alati just selle õige viisteist aastat vana juhendi mille olemasolu enam keegi ei mäletanud. Veab mul.

Kojusõit viib mööda kahest poest. Täna tahtsin lausa poodi minna ja puha, aga kui hakkasin mõtlema kas mul on poest midagi vaja või ma lihtsalt tahan poest midagi leidsin, et ei ole mul vaja midagi. Kas saab koju, kõtt! 

Peaegu on õudne aeg. Lumevalgust veel pole, päevavalgust enam pole. Kodus lähen viin kanadele nosimist ja korjan munad ära, kui mune liiga vähe on, etlen neile pisut. Ma tean peast vähemalt seitset head kanasupi retsepti, neid deklameeringi. Enamasti tuleb sellest järgmise päeva munajõudluses hüpe üles.

Toas kassidele ma ei esine. Mul on kaks hääletut kassi, nurruvad ainult mõnikord. Aa, valetan, nad ei ole täiesti hääletud, nende esivanemate seas peab mõni hobune olema, sest on näugumisega kuidas on, aga jalgu trambivad nad nagu ratsarügement. 

Praegu on see aeg aastast, mil ma õhtuti looderdan, lõikan nurki ka lihtsaimates asjades, isegi söömises. Mitte midagi ei viitsi, ei jaksa, ei taha. Mida kiiremini voodisse lugema või netis skrollima saab, seda parem. Hea küll, tuba natuke kütan, koristan vast niipalju, et kui peaksin kodus jala murdma ei saaks kiirabibrigaad trauma põhjuseks kirjutada "komistas põrandat katvad prügis" ja korra nädalas teen vist süüagi, aga see kõik on ikka miinimumi alumine serv. Võimalik, et alla selle juba. Kõigest on kama, see sügis ei saagi otsa, teate. 

Loen, vaatan juutuubi, suhtlen netis pireke,  kassid üritavad koha pärast kakeldes end minu džomolungmana püstiste põlvede otsa magama sättida ja tunnen äkki, et jee, nüüd tuleb uni! 

Jee ta tuleb. Kümneks minutiks tuleb, kui veab, siis tunniks või poolteiseks ja siis on kas täitsa kadunud kella kolmeni või hõre nagu looreha. Pole mõtet viriseda, nagu jäneski rahvajutus ütles: parem looreha kui tühi koor.  Või midagi sellist, eks ole.

Ma ghostin tuttavaid, oma lähedasigi, ma ootan kevadet, praegu pole minu aeg. Kui kevad läheneb kaob ka peavalu ja siis on jälle kõik kirsid ja vahukoor. 

Siis kirjutan uue päevakirjelduse. See saab olema ...oeh.