Kreeta reis XIII

 

by W

11. päev (10.09.24)

Viimane päev, teisipäev.

Lend väljus alles peale üheksat õhtul, nii et üritasime siis teha väikese diili, et äkki saaksime oma koobast nii kaheni päeval kasutada. Kaheni põhjusel, et meil oli Heraklioni lähistel veel üks asi ajamata. Vastuseks saime kindla keeldumise. Keegi juba sügelevat, kohver näpus, et meie “koju” sisse kolida. Lohutuseks saime baarist paar tasuta keeksilõiku. Millega me midagi tarka peale hakata ei osanud, sest enesegi toidujäägid oli vaja pintsli pista. Ja üleüldse, kes, krt, sööb keeksi? Peale Maaka ja sipelgate?

Seal lehtede vahel on keegi

Pakkimine oli omaette teema: kõik suveniirid ja kohalikud tooted, mida tegelikult ei olnudki ju üüratult palju, oli vaja kusagile toppida.
Kuni mina terrassil toidujääkidega maadlesin, kadus Maakas tuppa, oma Kreeta eksistentsi jälgi likvideerima. Ja siis järsku - toast kostab kolin, selline kahtlane, nagu keegi prooviks mööblit lahti võtta või midagi muud väga elutähtsat teha. No see mööbel seal ei olnud küll kaasavõtmist väärt.
Hõikasin: “Mida sa seal teed?”
Vastuseks tuli mingi arusaamatu nohisev repliik.
Küsisin veel korra, sest noh, mis asja – mina selle sini-oranži mööbliga küll kusagile ei lähe, Santorini kitšmaalist rääkimata.
Seekordseks vastuseks kostis röögatus: „Alukaid panen jalga.“

Mulle lõi nagu kohale, et see ongi siis see lõpp. Sest sel kellaajal peaks ta ujumistrikood selga panema, et ranna poole kapata. Kui alukad on Kreetal kell 9 jalas, siis ei ole siin enam midagi arutada. Tundsin, kuidas kogu puhkus mu silme eest läbi jooksis.
Läksin pakkisin selle peale ka oma asjad, ja mõned Maaka omad, mis ripakil olid, ja seejärel tõmbasimegi kotirihmad õlgadele ja suundusime, peale võtme ja kallihinnalise konditsioneeripuldi tagastamist, liinibussi peatusesse.

Malias oli palju igat masti romusõidukeid, täiesti liikuvaid

Veel Väga Kuulsaid Varemeid - Knossos

Bussisõit Heraklioni? No see oli liiga lihtne, sest bussiga saab otse lennujaama ja lennujaamadesse saab oma kola hoiule jätta. Et seda põrgukuumuses Knossose varemetesse, ühte Kreeta suurimasse turismimagnetisse, mitte kaasa tassida. Otsustasime usaldavad olla ja jätsimegi seljakotid hoidu, lootuses need õhtul tagasi saada.

Keskjaama ringristmik

Lennujaamast hüppasime järgmisse bussi, neid käib seal palju ja tihti, ja sõitsime nn keskjaama, mis oli otsustanud paikneda ümber puu, ringristmikuna. Kus valitses täielik anarhia. Eestis lõppeks selline liiklemine massikakluste, kiirabi, politsei, eripuhastusbrigaadide, ohtrate sotsmeedia videote ja poliitilise skandaaliga. Püüdsime leida õiget bussipeatust. Igal ringtee neljal suunal oli vähemalt üks peatuse märk. Käisime need peatused läbi, nõrgudes lisaks higile nüüd ka igast poorist voolavast adrenaliinist kõikide nende busside, autode ja mopeedide vahel tuiates. Viimaks rahuldusime ühe peatusetablooga, mis Knossosele vihjas. Kreeka tähtedega muidugi.

Vähem kui poole tunni pärast leidsime end juba Knossose väravatest.

Seal nad siis olid. Labürindid, kus kunagi jalutas härgmees ja terve hulk segaseid preestreid. Sambad vaevu püsti, ülerahvastatud, iga nööriga piiramata müürijupi peal turist, kõik telefonikaameratega ja napakas eufoorias. Theseus kaevaks end hauast välja, kui teaks, et tema uhked sambad on nüüd tuhandete selfie-hullude Instagrami taustaks.

Kõik oli kuum ja tolm täitis ninasõõrmed. Nagu oleks igapäeva tööle sattunud. Peale tööd ma nuuskan tolmu ja mulda. Päike küttis nii, et uitasime seal nagu läbi udu. Maakale need kiviväljad ja renoveeritud värvilised sambad vist isegi imponeerisid, aga mina vaatasin juba peale tundi kolamist silmanurgast, kust kõige kiiremini väravateni tagasi saaks. Ajalugu või mitte, aga kõiki neid Kreeta suursuguseid tähtsaid kive ei jõua nagunii ükshaaval läbi katsuda ega üle lugeda.
Bussipeatuse vee- ja piletimüüja otsustas meiega soome keeles suhelda.

Heraklionis

Knossose tolmuväljad ja vanakivide virrvarr selja taha jäetud, põrutasime tagasi Heraklioni suunas. Ikka samane „keskjaam”. Aega lennuni veel oli.

Viisakuse mõttes andsime reisiesindajale teada, et meid ei ole mõtet seal Malias oodata ega otsida, sest me veel mäletame, kuidas me siia Kreetale sattusime ja oskame sinna alguspunkti ise tagasi minna.

Hulkusime siis mööda Heraklioni tänavaid, kõikudes antiigi ja tänapäeva vahel, kuni sattusime taas täisturistikasse. Tränimüügitänavasse, noh.
Ja siis… Maakas! Ta sihtis kohe varsti mingit käekotti. Ja tegi kiire otsuse - temal on just seda ja just kohe vaja! Muidugi olin ma esimese hooga kohutavalt kriitiline, sest ta on liiga impulsiivne ja no kui palju mutikraami võib üks inimene kokku osta?! Aga, oh imet, seekord Maakas üllatas – oli silma peale pannud täitsa normaalsele inimese kotile. Sinakas, kergelt robustne ja mitte ükski vihje pitsidele või kitšidele. Kiitsin üle pika aja ühe tema valiku kohe heaks.

Peale seda erilist sündmust, ehk maitsemeelte kompromissi avastamist, leidsime end süüa otsimast. Mitte, et kõht oleks tühi olnud, aga oli teadmine, et täna enam süüa ei saa. Kui lennukitoitlustuse võimalused, mida parem väldiks, kõrvale jätta.

Heraklionis ringi tatsates on rahuliku söögikoha leidmine sama lihtne kui pokkerimängus royal flushi kokkusaamine. Alguses, süütult tänaval väljas olevatesse menüüdesse süvenedes, vaatasime neid kirjeid nagu oleksime vabade valikutega inimesed.
Aga ei.
Kohe kui silm oli ühel menüül peatunud, kui sedagi jõudis, lendas sisseviskaja ligi nagu kiskja, kes su verd - ei, raha - juba kaugelt haistis. Terve pataljon viisakaid, kuid veidi liiga lähedale trügivaid tegelasi hakkas „meie majahitti” pähe määrima.
Igale roale käis juurde nende silmis justkui lühiloeng, täis ülivõrdeid: „See kalmaar on otse kaluri paadist! Salat on päikesest ja Kreetast läbi imbunud! Kui sa meie kööki ei proovi, siis sa ei tea Kreeta hingest midagi! ”
... ja sa tunned, kuidas sulle üritatakse müüa kui mingile välissaatkonna esindajale, kes on sajapealise delegatsiooni külastust kokku leppimas. Košmaar kui sa lihtsalt mingit pisikest ampsu tahad. Ja seda veel ise rahus valida.

Ühel hetkel, pärast umbes viit sellist diplomaatilist kohtumist, maandusime kusagil eemal, tagasihoidlikus nurgakohas, kus kedagi ega midagi lisaks menüüle õues ei olnud. Paradiis!
Pidime ise sisse minema, olles otsustanud, et peale friikate ja külma õlle me nagunii midagi ses kuumuses manustada ei suuda.
4.- € friikate portsjonid, erinevate kastmelisanditega, osutusid taas pehmelt öeldes monumentaalseteks. Vabalt oleks võinud selle kuhja ühes taldrikuga merre pista, lipu sinna otsa susata ja siis selle kupatuse iseseisvaks riigiks nimetada.
Mina pistsin oma taldrikutäie rahumeeli nahka ega pidanudki see kord Maaka taldrikut kuigi kaua üle prillide jõllitama ega rahutult nihelema hakkama. Et noh, miks mitte kõike head ikka endale saada kui see tundub kuidagi ripakile jäävat... Maakas oli minu toiduutiili funktsiooniga juba harjunud ning lükkas kolmveerand oma portsjonit mulle mõistvalt nina alla. Aga isegi minust jäi paar armetut friikartuliriba sinna taldrikule vedelema.

Lõpp

Läksime pisut enne kuute lennujaama, sest juba 18:01 oleks pidanud pagasi hoiustamise eest topelt maksma. Ja siis istusime paar tundi pinkidel nagu mannetud kaktused. Vahepeal ka õues, et ikka veel viimast Kreeta tulist õhku sisse ahmida.

Kui viimaks midagi juhtuma hakkas, ehk sai ootealale edasi liigutud, oli kell selline, et päikegi hakkas kusagile ära kukkuma.
Väljuvate lendude pool, võrreldes saabuvatega, oli täitsa aktsepteeritav. Isegi WC-s sai käia nii et jalad kuivaks jäid ja ihukarvad särki seljast ära kergitada ei ähvardanud.
Aga pool liitrit mullivett maksis 3.50, tavaline endiselt 0.50, nii et läksime kompromissidele.

Jõudsime siis viimaks ka lennukisse ja vajusime sügavale istmetesse, reisi vintsutustest täiesti räsitud.
Järsku pööras meie ees istuv naisteravas pead kui kassikakk ja vahtis mind. Taipasin, et kogu see tore jutt, millega me lisaks üksteisele ka ülejäänud reisiseltskonda kostitanud olime, ei ole enam meie kahe omavaheline lõbustus. Ei, inimesed kuulevad, ja õudusega taipasin, et saavad ka aru!
Lülitasime endeid ühes telefonidega lennurežiimile.

Väsimus oli tõepoolest ropp. Silmad lahti ei püsinud; mootorimüra ja siblivate kaasreisjate hääled torkasid kõrvu 3D helivormis, mis võpatama pani ning sundasend muutus iga minutiga piinarikkamaks. See krdi lennukiiste on ilmselt spetsiaalselt disainitud, et imeda inimesest viimane energiaraas, tahtejõud ja panna teda end tundma kui vaal, keda üritatakse plekist sardiinikarpi suruda.
Oletasin, et lihtsalt püsti tõusta ja vahekäiku seista, nagu trammis, oleks äkki pisut kummaline, nii et läksin seisin siis veidi WC ukse taga. Tühja WC ukse taga.

Kui Tallinna lõpuks maandusime, tuigerdasime välja nagu 10 ööpäeva kestnud festivalilt lahkujad ja uberdasime hotelli, millele eelmine nädal meedias lutikahoiatus anti. Noh, meie lutikaid ega ka kedagi teist oma toas ei kohanud. Võib-olla seetõttu, et pea vaevu patja puutumas, kustusime mõlemad nagu maapiirkondade majapidamiste tuled sügistormis.

Varahommik oli jahe ja vihmane.
Uberdasime Balti jaama ja läksime laiali. Maakas tormas rongi justkui oleks see Valge Laev ja mina samas stiilis R-kioskisse. Sest... päris oakohv, millest olin viimased 12 päeva ainult und näinud. Hankisin selle musta võlujoogi ja see esimene kõrvetav lonks ... tõeline gurmee! Läksin oma kohvitopsiga perroonile ja lihtsalt seisin ja lonksasin seal, taustaks kõige ehtsam jahe kodumaine vihmasabin, niiskus ja hommikuselt mornid jopedes kaasmaalased, kes silmanurgast mu sandaale kõõritasid.  

Kaamose lisa:

Knossosega seoses tuli meelde, et kui paar päeva enne nägime värskelt korjatud kübarate müügilette, päev enne Knossose külastamist värske viljaga kübarapuud, siis Knossoses oli võimalik vaadelda kübarate istutamise peent kunsti.

  W lisa:

... järgmisel reisil või enne seda hangime ise ka normaalsed peakatted. Sest Maaka oma on liiga raske ja mutikübar ja minu oma on ... arvake ära - must. Ja sobib pigem Eestis seenel ja kalal käimiseks. 

See, millal me kalale läheme, oleneb rohkem Kaamosest.