Kodutu märkmed

 Kui me ära tulime oli tegelikult alles öö. 

"Kiiresti-kiiresti!" 

Ema oli justkui pahas tujus või nii, Eliasele ta lausa käratas korraks peale kui too virisema hakkas. 

Noh, et "ole vakka, sa ajad terve maja üles, liiguta natuke kiiremini!"

Elias hakkas seepeale muidugi veel kõvemini kaeblema ja kui me trepist alla läksime kajas trepikoda justkui oleks keegi torusse karjunud. Ma tean, ükskord oli meil õues pikk toru maas, ma hõikasin sinna ja täpselt sama kole hääl oli.

Ema oli seljakotid kangesti punni toppinud,  kui ma ütlesin, et ma ei jaksa seda kanda sain ka tõreleda.

"sinu asjad on seal kõik, tassi aga tassi, kes su kola muidu vedama peab!"

Ema oli tõesti kuri.

Autos olid mingid suured kotid juba ees, me mahtusime Eliasega vaevalt autosse ära. Meie endi seljakotid läksid üldse esiistmele, ema pidi need veel turvavööga kinni tõmbama, sest muidu hakkas auto piiksuma.

Õues oli pime, isegi üks täht oli veel näha.

Oleks ma teadnud, et oma kallist sooja kodu viimast korda näen oleksin ma nutma hakanud, Elias igatahes nuttis küll. Ei tea, kas tema teadis või mis?

Nüüd oleme me siin, kus inimesi üldse ei ela. Niimoodi ema ütles: "Nii kaugel majadest, et siin pole võibolla ükski inimene käinud!"

Elias on loll, temale tegi see jutt nalja. 

Mina sain aru: me olemegi nüüd need, keda ema kodututeks kutsub. 

Ikka, et: "Ole õnnelik, et sul on katus pea kohal, kodututel ei ole midagi!"

Või siis "Kui oma asjadega nii lohakas oled, lõpetad kodutuna!" 

Ma arvan, et me oleme siin nüüd seepärast, et ma eelmisel nädalal oma kampsuni bussi unustasin.

Nutt tuleb peale. Ma ju ei tahtnud kampsunit ära kaotada!

Ema küpsetas lõkkes kartuleid. Kartulid olid tahmased, aga ta sundis meid neid sööma, viinerid õnneks ei olnud nii räpased aga kogu aeg oli mingi praht suus ja... kas kodutute on söök alati nii hirmus? Arvan, et on, pliiti ju pole. Isegi rösterit pole. Me sõime toorest saia. 

Pärast söömist olid ema ja Eliase näod täitsa tahmased. Peeglit ei ole, aga arvan, et mina nii must küll ei ole. Ema ütles, et me oleme kõik ühtemoodi räpased, aga ma ei usu seda. 

Käisime jõe ääres pesemas. Vesi oli külm. Ema ja Elias küll päris puhtaks ei saanud.

Öösel oli hirmus.

Keegi krõbistas metsas ja kui ema pimedas pissile läks ta korraks karjus ehmatusest. Pärast ütles küll, et talle tuli märg oks vastu kaela, aga ma väga ei usus seda. Mis seal metsas ikkagi krõbises? Ma ise ei julgenud pissile minna enne kui päris valge oli ja ema lõkke jälle põlema pani. Ma olen kuulnud, et metsikud loomad lõket kardavad.

Ema ütles, et me peame metsa marju korjama minema. 

See tähendab ju, et meil ei ole isegi süüa!

Me kindlasti sureme nälga. Ma juba tunnen, et kõht hakkab tühjaks minema, veel paar tundi ja surnud me oleme. 

Mul on endast nii kahju. Teistest on ka kahju, aga ei ema ega Elias ei näi väga mures olevat. Neid tabab näljasurm ootamatult, nad lihtsalt kukuvad maha ja valmis. Naabritädi ükskord ütles, et "kukud jala pealt maha ja surnud, nii ilus surm!"  

Mina kindlasti piinlen kaua, sama naabritädi ütles, et "aga õnnetud piinlevad kaua"

Ma olen nii õnnetu.

Järgmine öö metsas. 

Süüa õhtul õnneks ikkagi oli, purgisuppi ja leiba, hea, et emal oli poekott autos. 

Aga homses pole ma nii kindel.

Mu dressipuus on täitsa must. Ma olen filmis kodutuid näinud, ma olen nüüd ise ka selline.

Pesemata ja peaaegu näljas ja kui talv oleks, oleks ma ära külmunud ka kindlasti.

Hommikul küpsetas ema mingid taiganarihmasid ümber pulga, jälle üks tahma järele maitsev söök. Liha oli ka pulga otsas, Elias nägi välja nagu ürginimene ühest multifilmist, mida ma väikesena nägin.

Siin ei ole telekat ka. Ema ütles, et telefonilevi ka pole. Ta ei andnud isegi telefoni minu kätte. 

"Siin levi ei ole, pead ilma telefonita hakkama saama!"

Ma oleks vähemalt proovinud kellelegi helistada. Politseisse ma ei oleks helistanud, kodutud viiakse vist vangi. Vangi ma ikka minna ei taha. 

Parem olen kodutu. Niikaua olen kui nälga suren.

Või kui talv tuleb.

Ema hakkas äkki telki kokku panema. 

Me jääme vist täiesti lageda taeva alla. Ma olen filmis näinud. et mõnikord on kodutud pappkastist maja ehitanud, aga meil ei ole pappkarpi. Küpsisekarp on, me sõime Elisasega küpsised ära, aga sinna ei mahu isegi tema mitte.

Ema toppis telgi autosse ja käskis meil oma asjad ka kõik kokku panna. Muidugi peab asjad kokku korjama, muidu viib karu need öösel minema. Või hunt. Rebane kõike ära viia ei jaksa.

Nutt tuli peale.

Ma ennist mõtlesin, et kui meist viimane veel elus on saab see autos elada. Kui ema telgi sinna toppis ei olnud seal elamiseks üldse ruumi. 

Kui kole elu.

Millegipärast käsis ema meil autosse ronida. 

Elias jäi kohe magama kui me sõitma hakkasime.

Mina ärkasin kui me kodumaja ees seisma jäime.

"No ja kus siis naabripere ka käis?"

Nii ammu ei olnud naabritädi näinud, ta ei olnud peaaegu üldse palju vanem kui üleeile.

"Lubasin ammu juba lastele, et sel suvel käime ühel nädalavahetusel looduses telkimas Väga tore oli!"

Ma ei kaota enam mitte kunagi mitte midagi ära, kampsunist hoian kogu aeg kinni, ausõna!