Mitte see vaikus, mis täiesti tühjas toas on.
Tühja toa vaikus on nagu kleit, mida kunagi pole kantud. Midagi nagu oleks, aga iial ei tea kas sealt on oodata peokuningannat või aknapesukaltsu.
Ka mitte see vaikus, kus keegi on juba voodis, aga uni ei tule ja voodislamaja ei suuda otsustada kas minna kööki koristama või iga hinna eest silmi kinni pigistades und loota.
Toas oli magava inimese vaikus. Hingamist oli vaevalt kuulda, võibolla võpatas läbi une õlg või otsis käsi paremat asendit.
Sellises vaikuses idaneb jutuajamise seeme.
"Hei, lõpuks ometi!"
"Jah, ma mõtlesin, et täna ei saagi rahu."
Mõlemad ohkasid sügavalt.
Sussid, vanad lambanahksed kaksikud, hakkasid ära väsima. Enam ei kerkinud voodri vill hommikuks kohevaks, juba oli sussininadel eri värvi plekid.
"Sulle ajas ta hommikul jälle kohvi peale?"
"Jah, kohe pärast seda kui ta sind kassil kraapida lasi.
Ei olnud nende elu meelakkumine. No sellest oli küll ainult heameel, mesi oleks neid hullupööra määrinud.
"Aga päeval õmbles ta mul tallaseva kinni, tead, sealt kus niit oli katki kulunud!"
"Tõsi, jah? Mul pesi talla alt tüki šokolaadi maha, millesse ta eile astus,"
Häid asju juhtus ikka ka.
"Kas ta sind ka suure varba küünega seestpoolt torgib?"
"Ei tunne küll..."
Ah, siis ei lõika ta oma küüsi niipea, peab välja kannatama.
"Unine on olla"
"Tule siis lähemale, paneme küljed kokku,"
Tuba jäi vaikseks nagu oleks magajaid mitu. Keegi nohises, keegi kohendas talda, kellelgi sügeles uus õmblus natuke.
Hästi vähe, aga teate küll, uus niit ja puha.
Head ööd!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar