Unejutt nr 9

 

Ispaanias on irmsad vihmahooda

Ja tigudel on käimas perepidu.

Ses unejutus tigudelt on lood,

kus aednik muud ei tee kui ainult vigu.

See aed, millest lugulaul tuleb, oli imesid täis. Hiiglaslikud lõunamaised puud, mis mitte kuidagi ei oleks tohtinud kohalikke talvesid vastu pidada, noogutasid tuules oma lopsakaid võrasid. Põõsad õitsesid aasta läbi, sametisest murust ei pääsenud läbi ükski matslik võilill ega tülikas tulikas. Viljad neil puudel ja põõsastel olid eksootilised ja siidise maitsega. Isegi sidrunid maitsesid kui mesi, rääkimata melonitest ning viinapuu rasketest kobaratest, millest võis magusa maitse suhu saada pelga pealevaatamisega. Aed asus kõrgel mäe otsas, keset kõledaid kaljusid ja viljatut kivikõrbe.

Aia peremees oli rikas kui Kröösus ja vana kui Metuusala, tark nagu Saalomon ja kuulus kui Taylor Swift.
Aiatagune oli kogu aeg täis uudishimulikke. Bussid peatusid hulgakaupa, isegi lennukid tiirutasid mõnikord mägede vahel, aga aeda sisse peremees inimesi ei lubanud. Las pööbel kiikab läbi aia – ei ole neid tallama vaja. Kohutavalt tüütu oli tema jaoks seegi; alati oli keegi vaatamas. Sumisev inimhulk oli väsitav ja omaette olla sai ainult toas paksude kardinate taga. Niipea kui keegi aia taga olevale massile silma jäi, kostsid hõiked ja küsimused: „Kuidas see rohi nii kena on?“, „Millega te kurke väetate?“, „Mis selle punase lille nimi on?“.

Peremees oli ta küll ja aed oli tema uhkuseasi, millega eputada, kuid hoolitsesid aia eest töökad Hispaania aednikud. Nad niitsid muru ja nuumasid kõrvitsaid, kastsid lilli ja pügasid puid. Nagu mesilasparv käisid nad igal päeval kaks korda aiast üle, küünekääridega põõsaid trimmides ja pipetiga lilli kastmas. Oh seda õnnetust, kui murus lible pool sentimeetrit liiga kõrgele upitas! Kohe oli kohal vuntsikas Pedro või kõhukas Jesus ja parandas vea.

Peremees ei olnud mitte kunagi rahul. Ta teadis, et tahab ideaalset aeda, sellist, mis täidaks ta unistused, kuid mitte kuidagi ei suutnud ta oma soove nii täpselt kirjeldada, et aednikud saavutaksid täiuse. Kõigi teiste jaoks oli aia näol tegu imega, aga peremees unistas enamast.
Kui aednikud kodumaal käisid, rääkisid nad ka oma aia taimedele põhjamaisest imest. Aias kuulasid neid lilled ja puud ja linnud ja teod. Lõunamaised aiad olid kohati kuivad, tigudel oli tegemist, et end ning oma neljasadat last hinges hoida.

Aednike jutt viljakast põhjamaast leidis viljaka pinna. Sõna levis, aina enam tigusid pakkisid oma munapere kokku ja sättisid end puhkusel oleva aedniku kohvrite rataste vahele reisiks valmis. Mõni sai sel ristiretkel hukka. Mõnest perest jõudsid vaid munad kohale. Neistki osa kuivasid aednike majade põrandatele liistakateks. Vaid vähesed jõudsid läbi Punase mere tõotatud maale. Ja see oli paradiis, kuhu nad saabusid.

Alguses elasid teod hekkide all ja aia tagaservade varjudes. Neid sai aina enam – hekk sai seestpoolt juba õõnsaks söödud, aia tagumises ääres mustas riba mulda, tigusid sai leegion. Leegion tegi, mida leegionid teevad.

Sel hommikul ärkas aia peremees ja astus nagu igal teisel hommikul maja viimase korruse rõdule, et hommikukohvi värskes õhus juua. Ta saatis oma unise pilgu üle aia ja ei näinud midagi. Kohe mitte midagi ei näinud. Puid polnud enam – olid koorestki paljaks söödud sirged tüved. Põõsad olid kadunud, mõni õnnetu vits kõikus tuules. Lilled, muru – nende asemel oli must muld.

Tass, peen portselantass, kukkus üle rõduääre teerajale kildudeks. Hea, et peremees ise sellele järele ei kukkunud. Aed oli läinud! Läinud olid ka inimesed aia tagant. Polnud ju enam midagi vaadata – mis sellest mudaplatsist uurida? Suvaline külaväljak kõlbas samamoodi ja sinna oli palju odavam minna.

Käed tihedalt rõdupiirdele surutud, seisis vanamees tükk aega paigal. Majas oli alanud teenijarahva, kes samuti juhtunut märkas, sebimine ja sagimine. Paar julgemat toatüdrukut jooksid rõduuksele, teadmata, kas nad peaksid peremeest lohutama või toibutama. Seisid nad seal ja nahistasid vaikselt, üksteist ettepoole lükates. Kes julgeb esimene olla?

Kõik oli vaikne. Keegi ei teinud häält – ei majas ega, uskumatu!, õues. Vaikus.

Teenijad nägid peremeest ümber pööramas. Kaastundlikumad kaevasid taskutest pitsservaga palakaid, et tema pisaraid pühkima hakata, kuid ootamatult vaatas neile vastu särav naeratus.

„Kuulete, kui vaikne?“ Parema käe nimetissõrm oli püsti kui küünal.
„Milline ime, mu kallid tüdrukud, milline ime! Aednikele preemiat – kuus kuupalka! Mu aed on nüüd täiuslik!“

---

Tigude teepidu lõppes sealsamas.

Otsa said lilled ja põõsad ja puud

Õnnelik peremees üldse ei haland,

vaikusest värskest ta rõõm oli suur.

---

Kuula kui vaikne kõik on. Parim aeg magamiseks, kas pole?