Esimene pealelõuna Rootsi territooriumil
Peale krüptidest, mida nimetatakse muuseumiteks, pääsemist leidsime, et vajame enam valgust ja õhku. Ja kui me juba oleme Põhjamaade Veneetsias, siis paadireis on lahendus. Koos selle lõõgastava otsusega kadusid taevast tumedad pilved ja oktoobripäike ilmutas end loetud tundideks. See oli värskendav ja valgusküllane kogemus, rääkimata uutest vaatenurkadest Stockholmile. Fotografiskale lähenedes ütlesin, et see oleks edasist teed arvestades õige koht väljuda, kuid ... milleks. Elu on ilus ja ilm on ilus ja aega meil on.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et kui on soetatud 24h kuni aasta kehtiv Stockholmi ühistranspordikaart, siis ärilistel hop on hop off paatidel ja bussidel suuremat mõtet ilmselt ei ole, sest ühistransport on üliefektiive, sh paadid.
Otsustasime Södermalmi servast oma öömaja üles otsida.
Nimetatud üliefektiivne ühistransport sõidab vahel vales suunas. Ja vahel lähed ise vales suunas. Oled ülidefektiivne. Asjaolu, et metroo viib meid sihtkohast kaugemale, hammustasime ühe peatusevahega läbi ning vahetasime suunda, kuid edasi läks keerulisemaks.
Vaatasime soovitud metroojaamast väljudes kaarti, mis pidi viitama, kus asub trammipeatus, mida meil vaja on. Maakas leidis, et see on “vasakule ja trepist alla”. Ma ei olnud päris kindel, et plaani saab tõlgendada seda pidi, kuidas me parajasti näeme, kuid kehitasin õlgu ja võtsin seisukoha “ma järgnen sulle pimesi kõikidele allakäigutreppidele”.
Saja meetri ja mõne minuti asemel sattusime paaritunnisele seiklusele. Millel ju ka iseenesest midagi viga ei olnud. Lonkida pikalt mööda mürarikast teeäärt, mis oma sildadega meenutab Lasnamäe kanalit. Kõik oleneb seltskonnast. Avicii Arena oli nagunii plaanis, kuigi mitte nii valges, õhtul ja öösel näeb see valgustatuna oluliselt ägedam välja.
Google Maps oli mul viimase telefoniga kas häkitud või viirusega nakatunud või vaenulike võõrriikide poolt üle võetud; maakas nentis sama Uberi kohta. Lahenduse leidsime hiigelsuurest kaubanduskeskusest. Õigemini mitte keskusest, vaid Rimis käinud rootslannast, kes pani pika puuga igasugu äppidele ära ning me leidsime endist mõnesaja meetri kaugusel asuva trammipeatuse vaevata. Inimesed on ikka imelised olevused! Mõnikord. Vahel harva.
Trammi pealt koopasse jõudmine läks, endiselt Google Mapsi vandudes, võrdlemisi valutult. Nagu ka sinna sisenemine. Mulle meeldivad teenindava personalita kohad ja uksekoodid – ei mingit mõlemapoolset pealesunnitud viisakuste vahetamist. Stuudiokorter oli sümpaatne, varustatud kõige vajalikuga; minu arvutuste kohta oleks seal ka pikemalt e kuude kaupa Stockholmis peatumine täitsa arvestatav võimalus.
Esimene õhtu ja öö Rootsi territooriumil
Peale koopa, eriti selle köögiosa inspekteerimist seadsin sammud lähedal asuvasse COOP-i poodi. Maakas ei soovinud kaasa tulla, teatades, et läheb hoopis mingit muda maha pesema. Mudaelanikud loputagu end pealegi. Ütlesin vastu, et “mina igatahes lähen poodi ja duši all käimine jääb laupäevaks, olgugi, et ma olen terve päeva higistanud kui orikas.” Maakas heitis kõõrdpilgu, kuid ei öelnud midagi.
Rootsi COOP-i jõudes, avastasin, et olen kaotanud oma ostunimekirja. Ja üleüldse on see pood vähe teistsugune kui meie Konsum. Mille võib andeks anda, sest COOP ei ole tsentraliseeritud juhtimisega rahvusvaheline kontsern. Orienteerisin end ümber “tortilla tuesday” peale.
Rootsi COOP-i hinnad on kui kangema kraadiga Selver e Kaubamaja või Solaris. Kanafilee on märkimisväärselt kallim.
“Põrand kõigub” vigisesin tagasi tulles, õigemini tigu sundis mind seda tegema. Et ebamugavusi unustada, ütlesin maakale, et hakkan nüüd multitaskinguga tegelema. Söögi tegemise, joomise ja internetti nõmeduste kirjutamisega.
Pidin siiski maakalt abi paluma, tunnistades, et ei ole kunagi, mitte kordagi, kasutanud mikrolaineahju. Mis tundus kõlbavat tortillade soojendamiseks. Et see talle liiga imelik ei tunduks, lisasin, et asjade, mida ma iial teinud ei ole, nimekirjas on ka näiteks juuksuri juures käimine. Seda viimast ei tahtnud ta uskuda.
Peale sundsöömist avastasime, et me ei ole majutusasutuses üksi.
Larissa ja Anatoli
Tahaks öelda, et Apart Direct on tuntud oma elegantsi ja prestiiži poolest, aga ma pole selles päris kindel. See-eest võiks ta olla kuulus oma kummaliste asukate poolest. Tuppa number 3009 olid oma ajutise kodu rajanud Larissa ja Anatoli.
See duo pidi pärit olema kusagilt mööblitootmise pealinnast, mööbli lohistamise kriipimine ning nende vaidlused kostsid läbi seina. Justkui oleksid nad sinna asutanud IKEA komplekteerimislao. Võib-olla olid neil lihtsalt rollimängud või teemapeo õhtu.
Peale läbi- ja üleelamisi võtsime aega iseendale. Proosaliselt öeldes jätkasime joomist. Süüa ei tahtnud. Aga pidi. Sai söödud.
Edasi üritasime telekat vaadata. Maakas keelas mind jälle multikakanalil peatumast. Nii et me vaatasime midagi ja eimidagi, rääkisime millestki ja eimillestki – ma tõesti ei mäleta, aga aeg kadus mitmekordse kiirendusega.
“Lähme magama,” ütles maakas. Lõpuks. Oleksin ammu teinud ettepaneku voodisse minna, kuid peale teatavat fopaad sel teemal ... ma oleks pigem reedeni üleval olnud.
Ma ei saanud jälle magada. Heal juhul 2 tundi kokku, osadena. Mingid tumedad jõud hakkasid sisemuses ruubiku-kuubikut segamini kruttima, igasegased allasurutud ja kõrvale jäetud probleemid tahtsid justkui KOHE lahendust. Nii võib juhtuda kui eesli visadusega elada vaid rutiinses töö-kodu-veel rohkem tööd rattas, mis on ka üks eskapismi vormidest. “Mul ei ole aega sellega praegu tegeleda!” käib kõige muu kohta. Aga valukohad, mis ajas iseenesest lahustuda ei kavatsegi, saavad su kätte hetkel kui oled oma rattalt maha astunud.
...järgneb
Kas teile Rootsi kuningriigis midagi meeldis ka? Mida võiks tulevikus sinnakanti sattujatele soovitada?
VastaKustutaKaur
Sinna me veel jõuame.
KustutaMis minusse puutub, siis ebameeldivused olid kaasa võetud, mitte Rootsist tulenevad.
A kohe võib öelda, et nt Rootsi inimesed ja koerad on väga kenad, sotsiaalsed ja kasvatatud olevused. Ilma irooniata.
W
Ja mitmed kohad, kus käisime olid imelised.
KustutaKa kõik ebamugavused, mida W nii tõredalt näib kirjeldavat olid igati läbielamist väärt. Kasvõi seesama ekslemine mööda hämarduvaid äärelinna tänavaid meeleheitlikult oma peatuspaika otsides - otse tipa-tapa kohale jõudnuna poleks poolt nii palju näinud. Ja inimesed - tõepoolest!
Saan ma õigesti aru, et Kaamos klassifitseeriti praegu sujuvalt "ebamugavuseks"???
KustutaEi, hoopis Aliexpressist pärit ja reaalsuses vähemalt 4 numbrit liiga väike aluspesu. Proovi ise sellisega pikki vahemaid ja päevi läbida ning heatujulisena püsida.
KustutaW
Ma ilmselt oleks läinud ja Ahlensist või laeva poest uued trussikud ostnud.
KustutaEi kakle siin midagi.
VastaKustutaJa inimesi ei nimetata "ebamugavuseks"
Inimene võib olla loodusõnnetus, pind p..p...pöidlas või kaheksas egiptuse nuhtlus, kuid mitte ebamugavus.
Ebamugavus on avastada end kaheksarealise seinte vahel kulgeva tee ääres kui kaardi väitel on sulle vajalik trammipeatus teisel pool seda lõrisevat jõge või vihm just siis kui seljas on põradalapi materjalist jope aga inimesed seda pole
Ebamugavus on päeval zombistunult ringi koperdada.
KustutaW
Pärast paariaastast unetust harjub sellega ära
KustutaJa ku see Ahlens veel asub? (Googeldama ära)
VastaKustutaMa päriselt ka ei saa aru, kus selles postituse sarjas nalja ja mittenalja piir on, või kui hästi te Stockholmi tegelikult tunnete, vastan igaks juhuks tõsiselt:
KustutaÅhlens on poekett. Nende keskne kaubamaja, Åhléns City, asub Stockholmi absoluutselt kõige keskel, Drottininggatanil (Kuninganna tänav, kesklinna peamine jalakäijate ja poetänav), T-Centraleni (kesk-transpordisõlm) ja Sergels Torg'i (see imelik kahekorruseline auguga plats) vahel. Kui turistina Stockholmis käia, siis satub selle kõrvalt mööda käima enam-vähem igal juhul. See on umbes nagu sealne "Viru keskus" - kesklinna vana, kõigile tuntud ja suur kaubamaja.
Kaur
Tõsiselt rääkides tulime me Ahlens City ees trammi pealt maha, ei pidanud vajalikuks sisse astuda, läksime hoopis paradokside muuseumisse.
Kustutaw
Ei peagi sisse astuma, kaubamaja nagu iga teine. Aga jah, tema juurde lihtsalt satub. Eriti kui tahta näiteks Stockholmist kuhugi edasi sõita ükskõik kas rongi või lennukiga.
KustutaKaur
oo, mul on Sergelstorgi muusikapoest väga häid mälestusi, huvitav, kas tnp striimimisajastul see veel alles on (hästi oluline kommentaar muidugi.)
Kustutajätkated notsu tööd hästi oluliste kommentaaridega:
KustutaMul on Gamla Stanist hea kogemus. Olin just lahkunud programmeerimis-töölt ja hakanud millekski muuks. Ühtlasi olin lugenud läbi naljakogumiku "Real Programmers Don't Eat Quiche", mis omakorda on paroodia naljaraamatule "Real Men Don't Eat Quiche". Niisiis olin Stockholmis, ma ei olnud enam programmeerija, läksin seal Suurkiriku taga pidulikult ühte keldrikohvikusse ja tellisin endal kiši. Sest ma nüüd võin!!!!
"Real programmers don't draw flowcharts. Flowcharts are, after all, the illiterate's form of documentation. Cavemen drew flowcharts; look how much good it did them."
Ja sihuke nanobitt infot veel Stockholmi kohta, et T-Centralenis endas ei ole, aga selle kohal bussijaamas on olemas pikad hoiukapid, kuhu saab suusavarustuse päevaks käest ära panna.
ja Östermalmstorgil on turuhoone teisel korrusel superhea rootsi lauaga söögikoht!
Kustutanotsu
Sergelstorg lähedal Muruturul (Hötorget) on Kungshallen, kus me kunagi käsi kokku lõime - kõik maailma köögid ühes koos ja üsna odav! Oi seda süütut lapsepõlve.
KustutaJärgmisel Rootsi tripil me keskendume söömisele, mitte joomisele. Kuigi toidupohmakas on ka üsna düsfunktsionaliseeriv...
VastaKustutaW
Jaa, kui rääkida üldisemalt Rootsist, mitte Stockholmist, siis mul on erakordselt, meeltülendavaid helgeid mälestusi. Tehke siis temaatiline sissekanne blokki _enne_ minekut ja koguge kogukonna soovitusi. Mu elu kõige teravam toiduteemaline šokk on samuti Rootsist (Gräftåvalleni kandist, Östersundist natuke lääne pool). Edu ja naudinguid :)
KustutaSoovitustest, et Rootsis on maalitud puitkonstruktsioonide traditsioon. E laetaladele maalitakse roose ja tulpe ja seintele maasikaid, umbes nii. Kuna elan metsas, siis on mul puust tehtud asjade vastu veider tõmme. Skandinaavia puitehitis on Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti omast ysna erinev, aga põnev ikkagi.
VastaKustutaJaa, Kesk-Rootsis on selle nähtuse nimi "Dala kõrvits" ("Dalarna kurbits"). Hästi lokkav stiil. Falunis on suurepärane selleteemaline muuseum. Sealne "rootsi punane" on ka Falunist pärit ja seotud sealse vasekaevandusega. Vasekavandus on UNESCO pärandi tasemel muuseum ja üliäge.
KustutaVärvitud / maalitud mööbel viitab minu arust sellele, et elati paremini ja oli piisavalt võimalust mitte vaid ehitada, vaid ka kaunistada. 90. aastatel tassiti vana talumööblit Eestisse ja vastupidi, siis oli seda siin mööbliaitadest saada. Sihuke Bullerby laste stiilis nunnusus.
... tassiti vana talumööblit Rootsist Eestisse ja vastupidi.
KustutaHobutranspordi ja laevade ajastul jäigi see kõik rannikule ja sadamalinnade lähedusse. Minu kandi talumööbel oli ohtra värnitsaga võõpamisest must, nõukaajal kaunistati seda veel ka põrandavärviga yle värvides. Olen seda omajagu mh kytteks lõiganud ja niimoodi materjaliteaduslikke tähelepanekuid teinud. Vorm vormiks, puit materjalina on iseenesest imeline.
KustutaVäsind pea ei täpsustanud, MIS laevadega vanasti sõideti. Mis need ka ei olnud, purje- või auru-, igal juhul olid need puust, väikesed ja aeglased ja läksid tihti põhja koos kiiktoolikoormaga.
Kustutarahvapärastest maalingutest - guugeldage Ytterlänna vana kirikut (Ytterlännas gamla kyrka). Ma ei ole päris kindel, kas need seal on mingis ulatuses ajaloolised maalingud, mis reformatsiooniaja ülelupjamise alt välja päästeti (nagu Tartu Jaani kiriku bareljeefid) või tehti hiljem ajaloolises stiilis, aga jube tore on, nende taimedega kaetud võlvide all on tunne, nagu oleks võlumetsas.
Kustutast see barokne dekoor on küll selgelt vähemalt osaliselt algne, aga võlvimaalingute kohta ei tea.
Kustutahttp://www.orgelanders.se/Orgelbilder/Ytterlannes_Ga.htm
Oh, lahe. Ma sel suvel käisin Lundi toomkirikus, sealt ma midagi taolist ei mäletanud, vaatasin selle orelifännide lehe pealt - ongi üsna napi sisedekooriga kirik, ainult kellamäng on ekstra peen.
KustutaVeetransport oli inimkonna põhiline kaupade vedamise viis tuhandeid aastaid. Kogu ehituskivi Egipti püramiididest kuni Peterburi marmorini on laevaga kohale toodud. Soome kindluste lubi toodi keskajal (14 sajand) Eestist ja Taanist laevaga, sest Soomes ju lubjakivi pole. Sise-Eesti kogu tööstus tekkis laevatatavate jõgede äärde, sest see oli ainus viis toodangut välja toimetada. Enamik maailma vähegi suuremaid vanu linnu on sadamalinnad.
KustutaPuust, väike ja aeglane - aga töötas siiski, paremini kui mistahes muu transport.
mul on selle Ytterlänna kirikuga tundelisi mälestusi, elasime seal lähedal mu vanamuusikaõpetaja talumajas, valmistasime kontserte ette ja esinesime mh ka seal kirikus mitu korda (sest nii lähedal oli). ma olin 19. selles vanuses on kõik kole tundeline, aga kontsertide ettevalmistamine on ka ise intensiivne protsess.
KustutaTranspordiviiside suhtes +1, sest Eesti oli vanasti väga soine maa ja maismaatransport kui selline sai olla ainult, ee, kohaliku tähtsusega. Elu enne maaparandust ja maanteid oli ikka väga teistsugune.
KustutaPikem plaan sisaldab ka sellise muuseumi külastamist (kui jutt juba söögile läks: https://disgustingfoodmuseum.com/
VastaKustutaTäiesti tõsiselt!
Nuh...transport laevaga on tänapäevani konkurentsitult odavaim & sellest tulenevalt ka põhilisim kaupade liigutamise viis. Nii et sadamalinnade tähtsus isegi pigem suureneb....
VastaKustutaDeem...A see disgustingfoodmuseum ...Kui see ikka päriselt olemas on...siis see saabki olla ainult sellises linnas..😁😱😁😱😁😱😁
Ajalooga sadamalinnas.
See on päris jah.
KustutaBerliinis peaks ka ropptoitude muuseum olema.
Kunagi oli "Hirmufaktor" - põnevaim väljakutse tundus seal alati toidualane olevat.
w
Teil on imelised mälestused "oma Rootsist", mul on omad. Teistele on raske - ma ei ütle, et võimatu - soovitada "mine vaata seda, see on imeline, mulle õudsalt meeldis!"
VastaKustutaKuigi iga soovitus on siiski teretulnud, sest mine tea.
Inimesed otsivad erinevaid asju.
Mõistan, et osale kommentaatoritest võib näida meie reis ebapiisavalt kultuurne ja meie kogemused hõredad ning lapikud, ma isegi ei vabanda selle pärast, sest see ei olnud teie reis.
Mida näiteks mina sealt kaasa võtsin...jaa, vanalinn, valitsuskvartal iseäranis - võimsad ehitised, suur ajalugu, praegugi toimiv ja töötav ametnikkond. Aga see kalamees kuningalossi külje all, näiteks. Ta ei leota oma õnge ometi nälja pärast? Miks siis seal? Kas ta kunagi kala ka saanud on?
Gamla Enskede elurajoon, kuidagi inimsõbralik, samas piisavalt anonüümne, kedagi ei huvita, kes sa oled ja seal toidupoes minuga kõnelema hakanud natuke rapitud välimusega vanahärra, kes, taibates, et ma rootsi keelt ei mõika, heas inglise keeles kurdab, et näe, see sai on eilse kuipäevaga, aga allahindlust ei tehta. Milline võiks olla tema lugu?
Stocholmi vanalinna kvartalid. Phyton, Bacchus, Castor, Pollux. Paari meetri kaugusel üksteisest, külg külje kõrval. Mida nad öösiti omavahel räägivad?
Endiselt olen vaimustunud kõigist vihjetest ja nõuannetest huvitavate sihtmärkide osas. See, et meie kõigi Stockholmid on ja jäävad erinevaks on paratamatus.
Ja reisikiri on reisikiri. Kui see näib tõre, siis ärge olge kindlad, et te petta ei saa.
Ebakultuursed inimesed ei jõua kohale.
KustutaMul olid kunagi soomlastest kolleegid, väga toredad ja asjalikud inimesed. Ja siis nad otsustasid vabal ajal Eestisse tulla. Laevalt maha nad ei jõudnudki, sest nad olid lihtsalt liiga täis. Tehniliselt oli siiski Eestis käidud.
w
Ma tunnen Kaamost ainult natu-natukene, aga sellest vähesest olen kindel, et midaiganes ta teeb, on kultuurselt tehtud.
KustutaSoovitused - söök, muusika, muuseumid, matkarajad, tegevused. Enamik soovitustest kukub mädasohu ja on täiesti mööda. Aga siiski on see maailmas enam-vähem ainus viis uusi asju leida. Ka google kaart, muusikasaated või üldse kogu ilm käib selle peal, et miski meeldib kellelegi ja see keegi ei hoia seda vaka all, vaid kuulutab teistele ka. Mina näiteks kirjutan Google kaardile arvustusi meeldinud kohtade kohta, olgu see siis mu lemmik-söökla või lemmik-vasekaevandus. Sest kuidas muidu inimesed need üles leiaks? Ja ma tahaks, et sööklal ja vasekaevandusel läheks hästi selles kapitalistlikus maailmas, kus kõik võistlevad kliendi tähelepanu ja rahakoti eest.
Jah, ma kirjutan ka, Google, TripAdvisor, Booking jne, sest ise lähtun samuti teataval määral teiste kirjutatust.
Kustutaw
Selles elus ei reisi ma iial mõnest Tallinna sadamast väljuva laevaga, seega usaldan teie ettevõtmisi. Minu soovitused on rangelt ainult lugemiseks, päriselus loomulikult juhtuvad asjad hoopis teisiti. Nagu mu endagi päriselus.
Kustuta