Kreeta reis IV

by W

3. päev (02.09.24)

Hommikul, kui päike alles vaevu üle Kreeta mägede piilus, kakerdasin unise peaga terrassile, et seal pisut hingata ja lõpuks aru saada, mis on elu mõte. Astusin paljajalu terrassi plaaditud põrandale ja esimene mõte, mis peast läbi käis, oli hoopis see, et kas hotelli omanik Petros on meile öösel salaja põrandakütte paigaldanud? Plaadid olid jala all mõnusalt kuumad. Sellised, kuhu viskaks külili kui ahjule, võtaks igaks juhuks saunaviha kõrvale, ja sööks seal siis põrsapekki.
Nimelt ei langenud temperatuur ka öösiti alla +26C, meie aga hoidsime oma tuba enamasti vahemikus +16 kuni +22C.

Meile lubati aia- või merevaatega tuba; aus värk - 3m meie terrassist üle müüri kiigates oli ehe aed

Kuritegu

Kiirelt hakkas õues palav ja ma hiilisin kööki. Avasin külmikuukse millimeeter haaval. Et Maakas ei ärkaks. Täna oli pilt parem kui eile. Pepsi. Ergutav külm Pepsi võrgutab sind põrgukuumuses hoopis teisel tasandil kui Eesti poeriiulil nähtuna. Neelatasin ja valasin omale pisut plasttopsi ja mõtlesin: "Noh, ma võin natuke võtta, Maakas ei pane tähelegi." Aga läks nagu alati. Esimene lonks viis teiseni ja tops täitus kolmandatki korda ja enne, kui arugi sain, oli pudel täiesti tühi.

Kujutage mu olukorda nüüd ette - süda peksab, adrenaliin on laes, kohe kui Maakas ärkab, on tõeline draama tulemas. Ma ei suutnud olukorda taluda ja alustasin oma ülestunnistust kohe. "Maakas, kuule, ärka nüüd üles, midagi on juhtunud, ma pean sulle midagi jõledat üles tunnistama."

"Mis juhtus? Põrsas oled sa nagunii!" vastas ta ennetavalt, ikka veel uimane, aga juba ärevil.

"Ma... ma jõin Pepsi ära...". Tegin kõneka pausi ja otsustasin viimase löögi anda: "... ilma rummita, see on täitsa alles!"

Vaikus.
Maakas pilgutas oma lühinägelikke silmi ja otsis seejärel prillid, justkui need võiksid juhtunule valgust heita. "Ilma rummita?!" halises ta. "Kes joob Pepsit ilma rummita, kas sa oled ikka terve?"

Üritasin selgitada, et on hommik ja rumm tundus hetkel liiga ambitsioonikas, aga tema ainult vahtis mind nagu oleksin ma mõnda Kreeta seadust rikkunud.

Hommikusöök

Hommikusest virgutavast pepsilonksust ilma jäänud Maakas haaras kohvi osas initsiatiivi ja kablutas, viiekas hambus, baari suunas. Mina läksin samal ajal tagasi kööki, veendumaks, et põrsapekki meil ei ole. Tegin oma pattude lunastamiseks ohates omletti eilaste keedukartulite ja kanajääkidega ja püüdsin kõik peita oma eilse kurikuulsa salatikuhja ja värske maitserohelise alla.

Maakas tuli rõõmsalt hotelli baarist, käes keraamilised tassid kohviga, sest, imede ime, seekord ei antudki meile plasttopse. Ma ei tea, kas proua Maria, Petrose ema, arvab, et oleme mingid VIP-id, sest noh, keraamika meie majutuse baaris pole naljaasi - see on suur au. Antakse ainult kõige kainematele ja kõige erilisematele, sellistele, kellelt selle väärtusliku keraamika pärast ka ühes tükis tagasi saab. Ja selliseid ei paista siin just ülemäära olevat.

Sama, mis eile, aga munaga

„Su hommikusöögid on suuremad kui pubide lõunapakkumised,” vigises Maakas juba eelviimast kahvlitäit omletti kõhklevalt jõllitades. Ma ei tea, kus pubides ta käib, aga äkki oleks aeg uus otsida. 
Tahtsin öelda, et tegelikult olin talle serveerinud hoopis tilliga garneeritud lennuki pidurduspadja, mis Heraklionist järelhaagisega kohale toodi, ajal, mil ta kohvi hankis, aga kartsin, et ta pole veel sellest pepsivärgistki üle saanud. Ei julgenud riskeerida.

Hommikusöögi järel käskisin Maakal välja otsida poenimekirja, sest olin eilsest poerüüstest õppinud.
„Ma ei taha enam kunagi süüa, ma ei taha poodi!" üürgas Maakas, aga minu talupojatarkus, et midagi tuleb veel „koju" tassida, jäi peale. Praegu veel üsna rikkaliku külmikusisuga me siin puhkuse lõpuni siiski ei purjeta. Meil ei olnud enam Pepsit, puudus oliiviõli, avokaado, normaalne sai, hapukurk, purk tomatis ube. Õllega oli ka ikaldus tekkimas. Kassitoidust rääkimata.
Katkine Kass sõi ka hommikul kartulit munaga.

Meresse e f*ng offended

Pärast hommikusööki otsustasime loomulikult ujuma minna. Mõnda lühemat teed pidi. Maakas taganes duširuumi sõnadega, et paneb selga oma supelkostüümi. Mina end selliste peensustega ei vaeva, mul oli supelkostüüm riiete all koguaeg seljas. Seega ootasin kannatamatult terrassil, millal see elegantne Kreeta rannajumalanna sealt välja lonkab, et juba kiiremini lainetesse hullama pääseda. Aga, aga, aga... ta väljus duširuumi privaatsusest mingi ajamasinast pärit mutikleidiga. Seal on ju ometi peegel olemas?

„Mis mutikleit sul seljas on, kuhu ujukad jäid?" kraaksatasin jahmunult, saamata silmi rooside ja suurte mummudega ürbilt, mis nägi välja nagu midagi, milles mu naabrimammi keldrist õunamoosi toob.

„Mis sel viga on, täiesti normaalne? Selle kleidi sees on ka mutt kui sa veel aru saanud ei ole," õigustas Maakas end. „Ja trikoo on kleidi all."
„ Muidugi on mutt kui sa omalt poolt selleks kõik teinud oled," targutasin armutult edasi.
„Ja mul tuleb see neetult hästi välja, onju?" uuris Maakas.
„Vapustavalt!" ei suutnud ma oma sarkasmi taltsutada.

Aga homme! „Mis saab homme, seal kloostris" mõtlesin palavikuliselt. Palusin mõttes kõiki Kreeka jumalaid, et Maakas vähemasti homme teisiti riietuks, et terve ekskursioonibuss ei saaks tunnistajaks hetkele, mil mungad Maaka ürpi silmates kolm risti ette löövad.

Maakas vist luges mu mõtteid.
"Tead, kui ma sind juba nii kaua ei tunneks, siis ma veedaksin ülejäänud puhkuse lihtsalt hotellitoas nuttes."
Maakas oli seda öeldes nii tõsine, et mööda mu laupa ja selga jooksvad higinired tõmbasid hetkega külmemaks kui vedel lämmastik. Ma ei julgenud enam isegi hingata.
Mida mina siis tegema peaks? Minema ja lohutama või laskma tal üksinda ja rahus oma pisaramerre uppuda või omale sootuks uue hotellitoa võtma, kusagil teises saare otsas?

Maakas aga haaras mu oravakoti kaenlasse ja pani ajama, hõigates üle õla „noh, tuled ka või jäädki sinna terrassile omas rasvas praadima?". Tundus teine oma õnnestunud šokiteraapiast ja sõnade väest ilmselgelt lõbustatud olevat.
Mul hakkas ärapanemise skoor kergelt segamini minema.
Nojah. Ta tunneb mind tõesti piisavalt, teadmaks, et minu moetaju on sama pädev kui huntämblikul, kel on kaheksa jala peale vaid ühed jalatsid. Needki leitud prügimäelt ja eri paarist. Nii et mutikleit - see jäi selga. Esialgu.

Võtsin mere leidmiseks taas appi Google Mapsi, aga nüüd läksime kohe hotelliväravast väljudes maanteel heaga teisele poole. Heraklioni suunas Kui keegi on kunagi väitnud, et Kreeta teed on lihtsad ja hästi tähistatud ja et sihtkohani jõuab vaevata, siis see inimene on teile valetanud. Või pole ta minu ja Maaka kombel eksinud kusagile puu- ja juurvilja hulgilao hoovi, kus toimub kaubikujuhtide miiting.

Tee eikusagile, suund Heraklion

Meri tegelikult paistis nii lao juurest kui ka meie hotelli aiast, nii et lisaks tehnikale üritasime, kui hurdakoerad, minna lihtsalt mere hõngu suunas. Kuigi sealne meri ei levita sellist mõistatuslikku haisu, millist kohtab Viimsi suunal sõites.

Jõudsime hoopis teise randa kui eile. Seda ka rahvamasside poolest.
Aga mis siis — pehme liiv, helesinine meri, valged rannavarjud ja muu idülliline vaade, mis lausa kutsus end jäädvustama.
Üks pilt tuli mul omast arust eriti hästi välja, kuni „kodus" seda lähemalt silmitsesin. Mu auhinnavääriline rannafoto ei olnudki liiv ja rannavarjud ja meri ja päikene. Ja kirjud õhupallid taevas.
Seal natukene kaugemal, vasakus servas, oli nudist! Just nagu oleks see lahesopp tema privaatspaa! Ehh, tema elu tundukse ilusam ja muretum kui minu ropp pilt.

Leia pildilt mutikleit

Maakas ei lubanud mul seda pilti siia üles panna ka; käskis lisada hoopis selle pildi, kus kusagil kauguses on tema mutikleit. Koos tema endaga. Saamaks kinnitust, et „väga ilus kleit on!".
Vastupidise arvamusega kommentaarid filtrist läbi ei tule. 

Aga ärge arvake, et ainult nudist oli probleem. Rannaliiv oli kuum. Nagu päriselt ja põletavalt kuum.
Tundsin, kuidas see mind läbi jalataldade spontaanselt kui mingit Kreeta juurvilja küpsetama hakkas. Tahtsin Maakalt küsida, kuidas tema tallad end tunnevad, kuid Maakas, oma põhimõtteid ja mutikleiti hüljates, oli juba vette tormanud kui tulist õhku ahmiv grillilt põgenev kana.
Ta kipub üldse olema nobedam kui mina. Tormasin siiski järele.

Vees oli endiselt mõnus. Ulpisime seal lainetes õnnelikult kui kaks veinipudelikorki. Nii kerge oligi olla. Soolvees kaovad kõik kaaluprobleemid. Ja muud probleemid. Unustasime isegi oma hommikused jalopenost tulisemad ja rannaliivast kõrvetavamad tülid, mida me saamegi korraldada vaid terrassil või mujal avaõhus, et toa temperatuuri-, vingu- ja suitsuandurid möirgama ei hakkaks. Trahviraha ei ole meie kummagi reisieelarvesse sisse kirjutatud. Aga võib-olla peaks...

Lõpuks pidime ikka kaldale ronima. Tagasi selle kuuma liiva peale.
See oli endiselt sama vaenulik kui Malia märgistamata tänavad ja nudistid. Aga noh, selline ongi Kreeta ja tema võlu. Puhkuse maagia ka. Isegi kui pooled asjad on nihu, jääb ikka rõõm, et üldse oled sellises eksootilises kohas, kus nii palju asju tuksi võib minna. 

Rollerid ja mopeedid on Kreetal vähemasti sama levinud kui autod. Mootorrattaid kohtasime aga väga vähe.

... järgneb, jälle oli krdi pikk päev ja see Kreeka õhtusöök no ei mahu siia postitusse kuidagi ära. Spoilerina olgu öeldud, et Maakas otsustas lantima hakata.