Jumalate sünnikodu, 2

 

Ei tea, kas me aklimatiseerusime ainsa öö jooksul või lihtsalt oligi meie saabumise õhtu erinevalt järgmistest eriti aurune ja palav kuid hoolimata öösel sadanud vihmast oli juba järgmisel hommikul ilm mõnevõrra talutavam. See ei takistanud meid muidugi ka kõigil järgmistel päevadel higistada nagu vihmutid. Ma vannun, hoides kätt Pipi Pikksuka redigeerimata väljaandel, et ei ole oma elus isegi saunas sel moel tilkunud nagu tolle puhkuse ajal iga päev. "Higistab nagu loom" on vilets väljend, ainuõige on "higistab nagu turist". Kohalikud käisid tänavatel musta rõivastatuna ja särades värskusest nagu lilled samal ajal kui mina oma heledas kledis särasin sulapekist ja higist. 

Aga ma leppisin sellega, sest meri ju. Esimesl päeval sattusime randa, kus suvitajaid jälitasid kalad. Justkui läbipaistvad, saba juures mustad ja sinised laigud, umbes räimesuurused. Ma üritasin, kuid paraku kätte ei saanud ühtegi ja netist nende nime ka leida ei osanud. Üks priske tume heeringalaadne välgatas ka vees, no hakka või delfiiniks, et neid lähemalt näha.

Erinevalt Montenegro rannast on Malia rand Pärnu ranna kauge sugulane - liivane ja väga ruttu madalaks ei lähe - ja see tähendab suurema tuule korral lopsakaid murdlaineid. Mingi piirini on see naljakas. Kuni enam ei ole, kui tsentrifuugi satud. Ma vaatan nüüd oma pesumasinast välja võetavat pesu palju lugupidavama pilguga.

Pildid on petlikud. Selle lainega sain oma põlvele imelise sinika. Vedas, et mitte kuklasse.

Meri mereks, meie ekslemisest Malia vanalinnas W juba kirjutas. No tõesti - linn nagu peopesa ja me ei saanud sealt välja, lõputu küünlapäev, ikka ja aina üks pime tagahoov.  Nii kui tagahoovist välja saime - kas melu või mõnele maffiafilmile sarnased memmekolooniad tänavate ääres kõiki altkulmu piidlemas või kohalike restoranide sisseviskajatena töötamas. Mul on veel lootust uus karjäär luua. Sisseviskaja Malias. Seda muidugi juhul kui ma õpin vanalinna tänavad pähe, nadi ka pärast tööd ära eksida ja hommikuni seina najal tukkuda.

Kuigi kas sellised restoranid ikka vajavad reklaami? Tegu ei ole kunstlilledega, see on täisõites bouganvillea. Tänavate ääred on neid täis, pildil on restoran, kus õied olid katuseks.

Maalilised tänavad on kasse täis. Neid, nagu ka memmekeste valvekoondist ma väga pildistada ei julgenud, midagi natuke salapärast ja veel natuke rohkem pahaendelist õhkus neist. 

Sinine. Nagu hotellgi, mis oma sinaga mind ära meelitas.

Mu vanaema kirtsutaks nina ja poriseks "nagu venelaste aknaraamid!"

Ole nüüd, vanaema...

Maalilised tühjad tänavad, melu toimus Stipil. Sinna me jõudsime järgmistel päevadel, alguses piilusime Stripi ööd eemalt ja ettevaatlikult, hommikune randaminek oli omamoodi hoiatav oma öö rapete näitamisega.  Mis siis, et Stripi tegelik nimi on Demokraatia tänav....