Kreeta reis, esmaemotsioon

 by W

Tervitus siis kõikidele blogilugejatele. Eriti neile, kes mulle amnestiat taotlesid. Õnnestunult. Oleme taas Eestis, kus tänasel (11.09.24) varahommikul tervitas meid jahe vihmasadu ühes mornide tõtakate kaasmaalastega. 

Ega seal Kreetal parem olnud, lihtsalt teistmoodi s*tt oli.
Kreeta on selline saar, kus päike kõrvetab kui saunakeris, Niilusena voolav vein on odavam kui Värska, aga soe ning enamus asju on katki. 

11% säästupeedid- jõhvikamahlaga pooleks kannatab konsumeerida

Alustame apartmenthotellist

Maliasse jõudsime lõunamaises kottpimeduses, hotelli retseptsioon oli suletud. 

Tegime majutuse soolikakujulises aias ohtliku ringrajaekspeditsiooni raseeritud kaktuste, kraapivate palmide, basseinide ja tühjade õlleankrute vahel, et leida keegi, kes meile urka võtmed kätte annaks. 

Järgmisel päeval valges avastasime, kus öösel kakerdasime

Peale mõningat tiirutamist leidsime Petrose. Baari nr 2 leti tagant. Umbes sealt, kus päeval 20m eemal on punane kartulipõld. Maakas juba näitas teile seda. Saime toa võtme ja info, et konditsioneeripuldi laenutamiseks peaksime oma neeru maha müüma. 80.- eurot. Otsustasime elada pigem vähemate siseorganitega kui noores õrnas eas sootuks kuumarabandusse ära surra ja elu elamata jätta. Ventika oleks 15.- euroga saanud. 

Peale õhtust terrassil (mitte lõpuni) joodud Bacardit otsustasime reisitolmu ja -higi maha pesta, et hommikul valges ja selges (olekus) aru saada, kuhu me üldse sattusime. 

"Kraanikausi alt jookseb vett" vigises Maakas pesust tulles. Nojah. Tõesti. Kraanikausi äravool lekkis kui Kreeka majandus iga kord kui julgesime kraani lahti keerata. Kaebama me selle üle ei läinud - äkki on see varbakastmise bassein kohalik arusaam veeatraktsioonidest. 

Ja voodid! Plaaditud põrandaga kombineerituna olid need kui rändrahnud, hommikul ärkasin uues asukohas. Veetsin öö pigem kusagil voodite, madratsite ja muu mööbli vahel kui inimese kombel magades. Edasisteks öödeks olin paremini valmistunud ning nelja mööblieseme nihutamise ja strateegilise paigutamise järel jäi mu rändrahn ankurdatult omale kohale. 

Hommikuvalguses saime tutvuda toaga tasuta kaasas käiva rikkaliku faunaga, enamus väisas terrassi või kõõlus aia taga, tuppa väga ei trüginud. Sipelgad, sajajalgne, geko, röökivad tsikaadid, mingi räuskav tuviline ning Katkine Kass, kel oli hääl heledam kui kadunud Krõõdal. 

Katkine Kass terrassi trepil lösutamas

Lahja elukas käis ringi kui sõjas räsitud veteran, haavad reiel ja abaluude vahel. Ja sõi ära kõik, mis meil üle jäi, kohati ka selle, mis meil pärast puudu jäi.

Self Catering majutuse köök 

Kaheraudne "stove top" ja pann tundusid üsna kasutamata, pliidi kaabelgi oli veel traadiga kokkuköidetud olekus. See süütus sai loomulikult võetud. Mida idaeurooplased Kreetal teevad - seljankat keedavad, oma toas. 

Supitaldrikuid ja veiniklaase ei olnud. 

Suurima pettumuse valmistas korgitseriga avaja. Pisut irooniline kui saarel, kus Dionysus peaks olema vähemasti järgmine peale Zeusi, kui mitte eespool, läheb see eluvajalik ese juba esimese peedi avamisel katki. 

Ärge muretsege, joomata meil ei jäänud. Tõde on selles, et võib-olla sai natuke... liiga palju joodud. Rohkem kui ühe neeru ja poole maksa jagu, aga siiski vähem kui oma hinge hinna eest. Seega "jaaamisssiiiiiiis" - multika jõehobu häälega. 

Räägime meelelahutusest ja kultuurist

Minu algne kavatsus oli Kreetas ma(a)nduda idüllilisse vaid pisut turististunud kalurikülla, kus ca 400 kohalikku elanikku. Mitmetoaline apartment, telekas, vaikus, loodus, susse sahistavad penskarid, lavendli- ja kampriõli hõng, õhtune sotsiaalne bingo ja ÜKS raki naps, väikene supermarket jms väikeasula võlud.

Maakas jäi peale ja valis meile elu Malias, askeetlikus majutuses, see eest aga saare peo- ja pornopealinnas. Argument majutuse kohta oli "nii ilus sinine!".

Muusse ta vist ei süvenenud.

Peale õhtut linnas, uneseguses etanoolimarinaadis, pomises Maakas "igal pool on l*tsid" ja käskis mul kõrvalterrassi noorte brittide käest küsima minna, kas nemad on ka l*tsid. Ma ei julgenud, uurisin ettevaatlikult "mida me selle teadmisega pärast teeksime?". Maakas nentis, et me ei oskaks selle teadmise ega nendega, isegi kui nad on l*tsid, midagi peale hakata. 

Kuigi jah, nende riietus oli kui kodus ise kokkuvusserdatud saak lahtise kanga poest, kus peotäiest müntidest enamateks ruutsentimeetriteks ei jagunud. Ma ei julgenud isegi silmi pilgutada, kartes, et mõni niidijupp, mis kõike koos hoiab, võib sellest katki minna. 

Otseloomalikult leiab sellisest keskkonnast ka poissmehed, elumehed, muidu mehed e turistid, kes enne saabumist ei teadnud, kus Kreeta üldse kaardil asub, aga käitusid nad nagu meie terrassi sipelgakoloonia, mis otsib suhkrut või "on the house" kohvi kõrvale pakutavat keeksi. 

Me käisime "kodust" kaugemal ka

Kreeta ajalugu on nii rikkalik, et see hakkab pähe ja jalgadesse enam kui ouzo. Kõik kohad on täis mägesid, kuhu ronida, nii et kõik tuntud ja tundmatud lihased valutavad ning varemeid, mis, üllatus-üllatus, näevad välja nagu VAREMED! Nad seal Kreekas ei tea, mis on kapitaalremont. 

Spinalonga varemed

Arusaamatu, kuidas need ammused minionid, olgu nad kust tahes, suutsid juba vanasti Kreetal ehitada midagi, mis tubade suuruse järele oli omaski ajas katastroof. Aga nüüd toob järeltulevatele põlvedele hästi sisse. Pileti hinnad rusude vahel jalutamise eest on märksa krõbedamad kui gyrose vahele susatud friikartulid. 

Mitmeteski varemetes sai käidud. Igal pool on sildid "ajalooline pärand". Minu pärand on 10+ aastat tagasi veel renoveerimata Balta turult ostetud täpilised kuiv- ja maitseainetopsid, nõuka toodang, ja need on paremas korras kui see 1000+ BC, mida me Kreetal nägime. Suvaline kivimürakas siin, kivimürakas seal, mõned veidi müüri moodi laotud kivimürakad, suvalised siloaugud ja siis katsu nende vahel laveerida, ilma, et jalga murraks. Kuumusest, leemendavatest kaasturistidest ja tuiskavast tolmust ma parem ei räägi. 

Mu reisikaaslane - olgu ta õnnistatud kõikide nende kaunite sõnade eest

"Loom" ütles ta vist põhjusel, et ma hotelli esimese virgununa juba enne hommikusööki rummikoksi sisse kallasin. Vähemalt ei olnud see ouzo. Ja siis läks edasi. "Siga" oli lihtalt selle pärast, et ma punaliivasena ja märjana, riideid vahetamata, merest tulles voodisse viskusin. Maaka omasse muidugi. Ega ma pärast ise niiskes mudas magama hakka. Pakkusin, et ta võib mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, et elamine edaspidi puhtam ja kuivem oleks. Keeldus - ikka peab olema põhjus, et tüli norida.
Seejärel olin "elajas" - üritasin hotelli basseinis paari trikki näidata; meie naaber, jube karvane ja rinnahoidjata vähemasti B-korviga onu, lahkus seepeale basseinist. Onu oligi pirtsakas, ka järgmisel õhtul väljus ta basseinist torpeedona kui Maakas eestikeelseid lastelaule jorisema hakkas. Mina Maakat ei sõimanud. Lihtsalt sukeldusin ja üritasin suurema aja basseinisessioonist vee all veeta.
Maakas lubas mu hullumeelsuse eest uputada, täpsustamata, kumb see nüüd segi keeras, kuid õnneks tuuled pöördusid... 
"Koer" - Maaka prillid viis Vahemeri neljandal reisipäeval, edasi pidin teda juhatama ja juhendama. See oli raske, sest meil on õhus hulk usaldusküsimusi. See meie Kolmas undas pidevalt, et me peame asjad selgeks rääkima. Ise ta ei tahtnud üldse rääkida kui me kasvõi ühe õlle olime manustanud - tema ju ei joo!
"Eesel" - tassin poekotte, pagasit ja muid asju. Finaaliks viimane päev, mil Knossost külastades, ses sulalaavakuumuses, siesta ja basseinita, sai minust olevus nimega "Stinky Donkey". See on sihuke olevus, kes haiseb tubaka, laubal ja seljal voolava soola- ja etanooli segu järele ja see kõik on segatud igast poorist imbuva kuristikusügavuse kahetsusega, et kõik on läbi...

Maakale meeldis Kolmanda delikaatne väljend "tugev lõhn on tingitud töötegemise harjumusest". 

Üldiselt ma leian, et Maakas sõimas mind asjata. Rääkimata igapäevasest p*se saatmisest. Kõik lihtsalt selle eest, et ma püüdsin veidikene elu nautida. See Kreeta värk ei olnud pooltki nii metsik kui mina, ma hoidsin end mõnigi kord tagasi. Maakat pidin ma siiski rohkem taltsutama ja tagasi hoidma kui ennast, ta on väga impulsiivne.
Aga pole hullu, igas reisis on omad rõõmud ja õudused. Kui ta julgeb minuga veel reisile tulla, siis ma äkki suudan näidata, kuidas tõeline elajas lõbutseb. 

Oliivipuid kasvab Kreetal enam kui turistid halle ajurakke surnuks juua jõuavad

Me käisime kahes oliiviõlitehases - no seal, kus nad neist söödamatutest rohelistest jublakatest õli pressivad, seepi, kreemi jms teevad ja osaliselt turistidele rämekallilt maha parseldavad. Oliiviõli on neis tehasepoodides enam kui vett või õlut. Maakas näiteks ostis vähemalt 4 oliiviõliseepi. Räpakott. 

Aga me ei ole lollid. 

Me saime ammu enne esimese tehase külastust aru, et seoses oliividega on õhus midagi kurja ja pahelist. Terve see krdi saar on täis oliivipuid. Neid olla seal 35 miljonit, aga ma olen kindel, et nad ei julge tegelikku arvu reeta. Isegi antiiksetest püstloodis müüridest kasvab mõnigi seinast välja. Ma tahaks teid julgustada ja lohutada, et ainsad ruutmeetrid, kus te Kreetal oliivipuud ei näe, on merepõhi ja su hotelli vannituba, aga viimase osas ei ole ma kindel. Mõni pisike oliivipuu üritab seal kindlasti oma juuri ajada, eriti arvestades kraanikausi lekkivat äravoolu. 

Ca 15m maapinnast kõrgemal kasvas müürist välja oliivipuu

Home, sweet home

Parimad kodused asjad on oma madrats ja oma WC, neid ei asenda miski.
Vastasmaja viienda korruse rõdult on vahepeal tomatisaak koristatud, taimed näivad ka kuidagi räsitud ja närtsinud. Umbes nagu ma isegi praegu.

Puhkusepohmakas, teate. See on omaette pohmelliliik. Isegi kui vereproov ja hingeõhk on roolikõlbulikud. 

Oeh. Võeh. Aga, aga, aga...

... aga äkki ma millaski hiljem kirjutan kõikidest neist jubedustest ka pikemalt, nii et ärge väga kaugele minge.