Kreeta reis I

by W

1. päev (31.08.24)

Käisin enne tripi algust töölt läbi, seljakotiga. Töölt Balti jaama, edasi lennujaama, kuhu Maakas liiga vara oli jõudnud. Õnneks ei olnud ta minu saabumiseks oma (ega kellegi teise) nina igavusest veriseks nokkinud. Panin pihkusurutud taskurätipaki ja desovahendi kotti tagasi.
Alustasime oma reisi loomulikult õllega Tallinna lennujaamas, peale turvaväravaid, sest ausalt öeldes, kuidas muidu saaks end sellise seikluse jaoks soojaks teha? Ootusärevuses läheb õlu libedamalt kui keegi arvata oskaks.

Ja siis tuli lend. Väljus kell 15.55, kuigi algselt lubati, et 15.30. Tšarter oma köögitaburettidega. Maakas loovutas mulle oma aknaaluse koha ja siis nühkis mul süles, et pilvedest pilte teha.

Aga no vähemalt oli meil lisaks ostetud ristsõnadele ka tasuta meelelahutus - päris mitu röökivat titte, kes otsustasid täiel rinnal väljendada, mida nad lukustuvatest kõrvadest arvavad. Kuskil lennu lõpus hakkas levima aroom, mida ma ei suudaks isegi oma vaenlasele soovida. Mis parata, väikelapsed ja suured lennud ei käi alati kokku.

Heraklionis maandusime pea pimedas. Üle valgustatud hotellide ja basseinide. Õnneks midagi kõrgemat rataste alla ei jäänud. Lennujaama tervitus oli kõik see, mida iganes Kreeta pakub: määrdunud, palav, kitsas ja vana. Vähemasti saabuvate lendude poolel. Ja noh, astud lennukilt maha, närvid viimseni pingul, õlu põies – millestki sellisest ei tule kunagi midagi head välja. Peale “WC” külastamist oli tunne, et tahaks kohe tagasi lennukisse minna. Nii reostatud peldikuid ei ole mina üheski lennujaamas näinud ega oma jalatseid üheski teises riigis juba esimese 300m jooksul kuseseks teinud. Sinna, ma mõtlen peldikut, me enam tagasi ei lähe.

Otsustasime lennuki asemel siiski transfeeribussi ronida.
Reisifirma esindaja oli säravam kui need rohkete maanduvate lennukite tuled öises Kreeka taevas. Täis entusiasmi, milleks ei olnud keegi meist valmis. No sa tajud ju kohe, et tal on terve kava meie, MEIE, puhkuseks valmis mõeldud. Niipea kui bussi uks kinni läks, hakkas ta pihta ja paugutama. "Tere-tere, kallid sõbrad, täname, et kasutate just Coral Traveli teenuseid” ja info kõige kohta, mida reisikorraldaja Kreetal pakub. Homme infokohtumine, ülehomme matkapäev, edasi rahvuslik tantsuõhtu ja neljapäeval oleme kõik võitnud pileti "Kreeta parimasse oliiviõlitehasesse". Või midagi sellist. Jõle.
Kuna meil olid kõik roppused ja seiklused juba endilgi täpselt planeeritud, siis vajutasin küünarnuki Maaka ribidesse ja sisisesin talle kõrva “kuule, ütle talle, et meie oleme tulnud siia puhkama ja mingi rahvusliku kommertspasaga me kaasa ei lähe!”. Maakas siis ütleski talle, et meie hotelli infotundi ei ole tal homme asja.

Shout-out to Siim-Sander from Coral Travel!  Ta isegi ei kõhelnud ega hakanud protesteerima, et "aga kui te siiski tahate teada saada, kus on saare parimad matkarajad…," vaid võttis hülgamise vastu näost äravajumata kui tõeline oma tööd hästi tundev eestlane. Vähe puudus, et ta oleks omalt poolt lisanud “cheers ja ärgem kohtugem enam, eks?”. Sellised mittemüügimehed on parimad müügimehed ja me oleme valmis katsetama, kas Coralil on neid veel tagataskus. 

Vahetasime Maakaga sõnatu pilgu, milles oli kahepoolne taipamine, et meie reis hakkab just õigele lainele jõudma. Mis siis, et oli pime ja me ei näinud, kuhu meid viiakse. Mis siis, et olime eelviimased, kes bussist väljusid.

Majutusse e askeedikoopasse jõudmisest ma juba rääkisin eelmises osas.

Majutuse värav, valges

End elementaarselt sisseseadnuna läksime otsima poodi. Kõik suured marketid olid juba juba kinni. Enamus suletakse kell 21.00. Aga no mis sa näljane hing teed? Leidsime ühe 24/7 poekese, mis oli nii kallis, et tundsin end nagu parimatel päevadel Tallinna raekoja platsil. Vett, rummi, toonikut, mune, jogurtit, viinereid, saia, paki Edam juustu, võid ja šampooni ostsime kõik sellelt röövellikult pisipoekeselt. Aga vähemalt olime nüüd Kreeta pinnal ja meeleolu on ikka veel üleval.

Ropp väsimus oli. Peale miniatuursest kohvitassist rummi limpsimist lõi palavus meid lõplikult jalust maha. Mind ka peale sooja juustusaia. Maakas oli nii elevil, et tahkeid asju keeldus neelamast. 
Ja jõudsime säästurežiimile, Vähemasti mina jõudsin! Hingasin sisse Kreeta kuuma õhku, veel aia tagant pimedusest avastamata põllu punamulla tolmu ja meenutasin giidi juttu bussis. Mõistsin, et siin ei ole sadanud ajast, mil Zeusi vanaisa ise oma viimase vihmatantsu tegi. Ilmselgelt on magevesi siin hinnalisem kui vein või oliiviõli. Minus tärkas öko-aktivism. Vaatasin Maakat, kes läikis ja õhetas nagu üleküpsenud oliiv ja mõtlesin, et oleks suurepärane hetk säästa natukene magevett ja samas ka oma keha ja hinge puhastada. Mis saaks loogilisem olla?

Tegin Maakale ettepaneku: “Ma arvan, et võiksime kohe esimesel õhtul midagi tõeliselt ökot teha. Kreetal pole sadanud, ja arvestades meie lennureisi ökoloogilist jalajälge, võiksime koos duši alla minna, et vett säästa. Kahekesi on efektiivsem!“

Mis te arvate, mis siis juhtus? Et ta naeratas ja ütles: „Muidugi, suurepärane rohelise mõtteviisiga idee, sa oled geenius”? Oi, ei. Ta vaatas mulle otsa nagu ma oleksin ta just kohalikku oliivifarmi orjaks müünud ja seejärel saatis ta mu p*se, esimest korda Kreeta reisi jooksul. Haaras rätiku ja lõi duširuumi ukse demonstratiivse pauguga kinni. Ja solberdas seal kaua. Ökoloogilist teadlikkust hindab ta sama kõrgelt nagu sente maksvat Kreeta retsinat, mis tähendab, et üldse mitte.

Hotelli aed

Jäin üksinda terrassile meie planeedi tuleviku üle mõtisklema. See on mustem kui Kreeta öö. Kaalusin, kas panna oma keskkonnasõbralik üleskutse koos toanumbriga reptseptsiooni uksele või mitte. Loobusin. Kui juba Maakas mind ei mõista, siis ilmselt lendan siit kiirelt koos seljakotiga tänavale, ühes Maakaga, kes ei ole seda ära teeninud.

Edasi seisin omaette külma duši all, ohkasin ja lohutasin end mõttega, et homme on uus päev ja kui veab, leiab uue säästuidee, mille osas on ehk rohkem avatust ja tänulikkust.

Oleks ma vaid teadnud, mis sellest edasi saab...