Jumalate sünnikodu, 3

 

Kogu meie reis pendeldas dekadentliku logelemise ja maadeavastajaliku enesepiinamise vahel. Kõige vaevalisem oli ronimine Zeusi sünnikoopasse. Kaardi järgi 800 meetrit minna,  aga meetrid Kreetal on steroidide peal üles kasvanud ja ei vasta normaalsetele numbritele. Lugesime hiljem Tripadvisorist teiste inimeste muljeid ja no ma ei suutnud uskuda ühtegi neist, milles väideti, et "Oh, veerand tundi tippimist ja kohal" või "kiire jalutuskäik, pisiasi". Susi teid söögu, ma pole elus enda üle enam ammu uhkem olnud kui seda teekonda läbi tehes, kopsutükid teeraja peal eeslisõnnikuga vaheldumisi laiali. Eeslisõnnikut ei teinud mina, see oli vaeste pisikeste lojuste toodang, kes vedasid priskeid turiste oma seljas kümneid kordi päevas serpentiini pidi üles. Loomade asemel kasutage ATV-sid kui muidu ei saa, jätke see piinamine, ausalt!

Üles-üles-üles ja siis seisimegi koopasuul. 

Õudne.

Pärast seda lootusrikast ronimist seisime koopasuus ja mul oli karjumahakkamisest ainult õige pisut puudu - ees ootas nelikümmend meetrit treppe alla ja ilmselt, kui me end just koopapõhjas ohverdada ei soovinud sama pikk tee üles. 

Oigasime ja ronisime. Ega me mingid allaandjad ei ole!

Koobas oli turiste juba nii palju pidanud vastu võtma, et algne ökosüsteem oli ilmselgelt hävinud. Rohekad vetikakarva seinad ja libedad trepiastmed, oigavad turistid ühtlases rütmis uusi sügavusi vallutamas, tontlik valgustus - hämmastav meeleolu. Zeusi lastetuba peabki selline olema, tavaline tahe-jahe koobas olnuks liiga proosaline. 

Koobas oli tegelikult ainus jahe koht meie retkedel. Kodumaal olen suvel leidnud, et kui õues on palav, siis kui muud võimalust pole, siis mine kirikusse - need on ikka jahedad. Lõunamaal on ka kirikud kui leivaahjud. Ühel korral tundsin end ekskursioonil pahasti - me käisime kloostris, selle kloostri kirikut lubati seestpoolt vaadata ja oh tonti küll - kirikus oli just sel hetkel ilmselt mälestusjumalateenistus kellelegi kohalikule. Tibatilluke kirik paariteistkümne kohalikuga, liturgia leelotamine altari poolel ja kui mina oleks olnud kohalik oleks ma turiste millegagi loopinud. Väga kohatu hetk, taganesin kohe kui kohalike pilgud mind hammustasid. Kummalisel kombel ei seganud see kaugeltki mitte kõiki ekskursante. 

Kahte oliiviõlitehast sai seestpoolt nähtud. Ajal kui meie kodus uut aastat vastu võtame käib neis töö nagu laevaköögis, praegu näidatakse masinavärke turistidele ja soovitatakse manti kaasa osta. Ikka, et hea hind ja enneolematu valik. No ma siis ostsin ka, kui aus olla. Kohalik kraam siiski, kes meist poleks sellesse lõksu langenud. Ei kahetse, mis mõte sel on.

Kreeta ja varemed, kes neid suudab lahuta. Malia palee oma kuulsa mesilasekujulise prossiga, Knossose palee sambad ja orvad. Neis me käisime kolamas. Väga keeruline on mõelda, et ma vaatan ehitisi, mille valmimisaeg jääb nelja tuhande aasta taha. 160 inimpõlve. Ruumid neis hoonetes näisid ilmatu pisikesed, kui tillukesed nad ise olid? (visualiseerin pisikesi muumialaadseid numpsikuid kitsastes koridorides sebimas...) Hiiglaslikud vaasikujulised mahutid - mis neis oli? Vili? Õli? Ämmad? Vein? Kuidas sisu vaasist kätte saadi?

Laevasõit mööda sinist Vahemerd, ujumine laeva taga, merre pugemine otse laevalt. Võrratu logelemine, ma ütlen, kui saaks, elaks kuu aega ainult niimoodi. Pärast kuud, kardan, tüdineks ära. 

Pidalitõbiste saar Spinalonga oma kompaktse mäkke roniva linnaga ja giidiga, kes kirglikult kõneles kui paha oli sellel saarel algul ja kui arenenud oli haigete elu seal pärast Epameinondas Remoundakise, väga haritud ja edasipüüdliku leeprahaige saabumist saarele. Kohati näis mulle, et giidil oli kahju, et kasvas üles väina teisel kaldal ("Neil oli elekter, meil oli pime. Neil oli kino, meil ei olnud") Ahjaa, tegu oli jälle ju varemetega. Kreeta ikkagi.

Pisike akvaariumiväljapanek väga puhaste akvaariumitega ja külastajaid nügiva kilpkonnaga. No kükitad rahulikult põrandal, et lahtistest iguaaniterraariumidest pilti teha ja järsku rammib su taguotsa kellegi luine õlg. Vean kihla, et ta tegi seda meelega. Enne akvaariumikülastust oli meil kindel plaan leida restoran, kus pakutakse ühte kindlat merelooma toiduks, külastuse ajal mõtlesime ringi - intelligente ei õgita, te loomad!

Absoluutselt ootamatu oli näha Kreetal banaane. Noori taimi, õitsvaid taimi, tooreid kobaraid, vilju müügil. Kahjuks jäid need proovimata, magusaga olid meil kehvad suhted. W teeb nii hästi soolaseid roogasid, et magusa jaoks ei olnud kohta enam.

Krasi küla plaatanipuu, millel vanust väidetavalt 2000 aastat. Vanus on hea reklaamiartikkel, paraku tõestamata kuid nagu omaaegsed sajaviiekümne aastastena esinenud mägilased kannab puu oma välimusega selle legendi kenasti välja. Mida kõike...keda kõiki see puu näinud on isegi siis kui ta vanusele pool otsa on luuletatud!

Midagi ununes kindlasti. W aitab. Tema, erinevalt meie kamba teisest poolest, tegi isegi natuke märkmeid. Lõviosas tõenäoliselt minu fopaade ajalukku raiumiseks. Oi, neid ikka oli!