Kadri Voorand on diiva selle sõna paremas mõttes ja Estonian Voices on staarid. Kontsert oli kohati väga hingekraapiv ja vähemalt ühel hetkel õudne. Kõhe hakkas hetkel, kui kogu saal esinejate virgutushõigete ja käskluste saatel püsti tõusis ja koha peal tantsima hakkas. Võibolla oli asi selles, et tegu oli pika tööpäeva õhtuga ja mu vaimne vorm ei olnud üldse mitte hea aga sel hetkel meenutas saal sekti. Ma ei olnud selleks valmis.
Kontserdi teises pooles kutsuti inimesed lava ette tantsima ja see oli päris tore vaadata, aga esimese kontserdiosa "nüüd tõusevad kõik püsti ja tantsivad oma koha peal" oli kuidagi teistmoodi.
Ja et te valesti aru ei saaks: kontsert oli väga hea, kohe väga.
***
Pirita klooster oli mu lapsepõlve mängukann. Lemmikmeenutus on muidugi praeguse kontserdilava paremas taganurgas asuva torni trepist ülesjooksmine ja kloostrimüüride ülaservas ringi kappamine. Praegu liiguks ma sellel serval roomates, seda muidugi siis kui ma poole trepi peal rabandust ei saaks või tornikäiku kinni ei kiiluks. Ja selle roomamise eest peab mulle kõvasti maksma, tasuta ei tee!
Kus aga ronida kannatas, seal ka ronitud sai. Mul on selle mälestuse üle kummaliselt hea meel.
Praegu vahin pigem riste. Mõni on nagu lukuauk teispoolsusesse, aga vigureid täis - kassikõrvad peas, hobusesaba püsti...
Poolteise tunni pärast jõuan koju. Kultuur nõuab ohvreid. Võtku mu uneaeg! Tervitused W-le!
Postitused
Teil oli seal lisadega kontsert, kui ma nüüd reklaamist õigesti mäletan. Ma käisin siin Kiivitaja talus kolm nädalat tagasi nende kontserdil, oli tõesti väga hea :)
VastaKustutaSeal oli kontsert vabas õhus, mitte katuse all, oli ju? See andis raudselt sära lisaks.
KustutaJaa, ja ajastus oli väga hea - umbes viimase laulu ajal loojus ka päike.
KustutaPuuluubi kontserdi ajal on umbes sama asi, et mõtled, et no kammoon, mina küll ei hakka tantsima vms. Aga ühel hetkel pole pääsu, absoluutselt kõik võtavad vedu. Ja siis lööd ka kaasa ja polegi nii hull. See on väga vinge, kui puised eestlased täies koosseisus käima saadakse. Igaüks seda ei suuda.
VastaKustutakristallkuul
See on mu õudusunenägu ja keeldun osalemast. Ma tulin kuulama, mitte tantsima. Kui tahan tantsida, siis lähen vastavale üritusele vastava varustuse ja valmisolekuga. Aus oleks eelnevalt siis ka välja reklaamida, et eeldatakse publikult aktiivset osalust ja jalakeerutust, ma siis tean vajadusel eemale hoida. Igatahes on selliseid ootamatuid olukordi (nüüd kõik tantsime/laulame) ette tulnud ja ma olen siis see torssis valge vares olnud, kes teiste karglemist/leelotamist pealt vaatab.
VastaKustutaMmmm... ma ei ole nõus ja absoluutselt ei saa aru. Ma muidugi ei tea, mis kontsert see täpselt oli, ERSO + Voorand puhul ehk tõesti ootaks pingil istumist. Aga igasugune levimuusika / rütmimuusika / jne paneb ka muusikud enda liikuma, kargavad ja hüppavad ja suhtlevad laval omavahel. Miks peaks siis publik paigal seisma?
KustutaMinu jaoks on muusika ja liikumine / tants peaaegu üks ja sama. Ma ei lähe kontserdile "kuulama", ma lähen muusikaelamust saama ja liikumine on osa sellest.
Kiivitaja talu kontserdil oli sama üleskutse. Enamus tõusis püsti, kellest suurem osa nõksutas puusa rohkem või vähem, mõni jäi ka istuma (näiteks mu oma tütar mu kõrval) ja mis siis? Tegelikult mulle tundus, et tuimavõitu eestlane tuleb üleskutse peale hea meelega püsti ja tantsib natuke. Ise üksi võibolla ei julgeks, kuigi tahtmine justkui oleks. Aga kui teised ka - no siis ju tohib :) Ma ise kuulun nende hulka, kes avalikult tantsida ei taha, sest ma tajun ennast kohmakana ja häbi on. Seal kõigiga koos pinkide vahel pulmatantsu tantsimine millegipärast ei olnud häbi, tore oli.
KustutaKui seda, kes koos karelda ei taha, hakatakse jõuga püsti kiskuma, siis muidugi ei ole enam tore jah. Sünnipäevalauas on see õudus üsna tõenäoline. Kontserdil on inimestel üldiselt ikka valikuvabadus oma seisu- või istekohta valida.
Kehtib ka vastupidi. Kui sunnitakse istuma kontserdil, mis kisub kaasa liikuma, siis see on samuti piin.
KustutaVastupidi oli näiteks Joe Cockeri kontsert, päris veider kogemus oli.
KustutaAga kui ei taha siis ei pea ju ometi tantsima ja sund ei tee asja paremaks. Ma olen ise endale tihti lubanud, et olen tagasihoidlikult kusagil publiku keskel ja lõpuks leian end ikka otse lava eest, kui seda ei saa teha kohustuslikus korras. Inimesed on erinevad, päevad on erinevad.
mul tekib lihtsalt automaatselt tõrge ja õudus iga sellise "jaaaa nüüd kõik üheskoos!" peale.
Kustutaassotsiatsioon: "jaaa nüüd hüüame kõik üheskoos: üks rahvas! üks rinne!"
KustutaJah, see peab spontaanne olema.
KustutaMa pole nõus ka iga etenduse lõpus püsti tõusma ja aplodeerima. Täitsa rahumeeli istun, plaksutan ja tänan, kui sisetunne nii ütleb.
Kustutahttps://edasi.org/201251/mart-raamat-teatri-uued-roivad-miks-me-touseme-iga-etenduse-lopus-pusti/?fbclid=IwY2xjawEkEbdleHRuA2FlbQIxMQABHRYcFfY0YuSHqd_28utBOXub9vM6x0ixG2ri-S4yyUGAgCZIFhcZApRJsA_aem_QAKeie3AhcrXI86NIZchRw
KustutaÜhelt poolt jaa. Mistahes sundus on paha. Minu keha, minu eelistused, minu otsused. Ma võin tahta istuda või mulle ei meeldinud etendus või ükskõik mis.
KustutaTeiselt poolt... Kontsert ja etendus on kollektiivsed nähtused. "Olen osa saalist, minu ümber on samasuguse muusikamaitsega inimesed ja me käitume kõik koos nagu üks organism" on suur osa kogu ettevõtmisest, muidu võiks tühjale saalile esineda või muusikat kodus kõlarist kuulata.
Ja kolmandalt poolt on kultuuriürituste üks külg ka eksklusiivsus. "Siin ei ole inimesi, kellele see bänd ei meeldi." "Siin ei ole prolesid, kõik on ülikonnas ja mustas kleidis." "Siin ei ole lipsuga intelligente , kõik on tagis ja teksades." (Muidugi võib intelligent lipsu kappi jätta ja tagisse peituda, loeb hetke identiteet.) "Siin on ainult noored, vanakesed kuulavad kodus suveniiri". Kui me käitume, riietume, reageerime väga teisiti kui ülejäänud saal, siis me läheme teadlikult ebamugavasse tsooni. Minu ümber on nahktagis punkarid / tantsiv rahvas / etenduse lõpus püsti aplodeerivad hardunud fännid, mina olen maani kleidis / istun / üritan esimesena garderoobi sappa jõuda.
Eks kusagil on tasakaal, mis määrab ära ka selle, kuhu me üldse läheme ja mismoodi.
Vt ka Tavainimese folgi-kajastuse viimane lõik.
Kas istumine on märguanne, et mulle etendus (kontsert) ei meeldinud? Pigem hoian selle erilise tunnustuse väljendamiseks.
KustutaKäisin hiljuti Kiidjärvel etendust vaatamas, mulle meeldis, hiljem kuskil arvustuse all keegi kommenteeris, et tema lahkus juba peale esimest vaatust. Mina isegi ei mäleta, kas me seisime etenduse lõpus kõik püsti ja aplodeerisime. See lihtsalt tuleb iseenesest. Kui tuleb.
Aga muidu... lõpetasin just "Sööklaploki" lugemise ja kõik need kollektiivsed nähtused teevad mind veidike ettevaatlikuks ;)
Kaamos... kahjuks näen vaid loo algust, aga FB postituse all olevad kommentaarid annavad märku artikli autori ja mitme selle lugeja arvamusest. Ühinen nendega :)
Pigem hoian selle erilise tunnustuse väljendamiseks.... selle = seisan ja aplodeerin.
KustutaMa pole kindel, et mäletan õigesti, aga see võis olla "Gulagi arhipelaag" või "Arbati lapsed", kus kirjeldati õhkkonda peale stalini kõnet: alguses plaksutati, siis tõusid kõik kähku püsti - viimasena tõusjaid märgati! - ja aplaus jätkus. Käed olid juba valusad, kuid keegi ei julgenud lõpetada. Punased näod, pundunud veenid meelekohtadel, esimesed nõrkesid....
KustutaSinna on veel pikk tee minna. Õnneks.
Oo, "Sööklaplokki" ma reklaamin alatasa sõpradele :)
KustutaMina nt ei tantsi, tõuse püsti ega plaksuta kusagil, sest ma olen info protsessimisel nii aeglane, et ma ei saa aru, mis reaalajas toimub.
KustutaAju on hõivatud pigem mitmesuguse riskianalüüsi ja turvameetmetega. Alates lähimate väljapääsude tuvastamisest kuni mõteteni, et ega lava kokku ei kuku jms.
Tagantjärele, kõnealuse elamuse raames, võib öelda, et on vähe (Eesti) staare, kelle häälest, vaherepliikidest ja kehakeelest vallandub nii terviklik emotsioonide spekter. Alates vaiksest haavatavast mõttest ja vokaalist kuni kire ja tormilise esituse ning erakordselt jõulise hääleni. Mis ei ole kristalselt puhas, vaid kuidagi kulunud või kraabitud kui sajandivanused paadikuurid Altial; see annabki unikaalsuse. Ka inimese jaoks, kel on džässi, a cappella ja visuaalefektide talumatus (mina). Aga mul on olavehaliku nüansi armastus. Laktoosi ja gluteenitalumatust ei ole...
Kadri Voorandi - puhas karisma; Edgar Savisaarel olevat see ka olnud, aga minuni see kunagi ei jõudnud. Voorandit täiustab koosmäng Estonian Voices virtuoosidega - tulemus sulandub harmooniasse, kus iga fraas, intonatsioon, hingamine loob uue dimensiooni. Unikaalse portaali, mis on iga kuulaja sisemuses seni kasutuseta uinunud.
Samas kodus ei kuula ma midagi sellist. Laval, eriti vabas õhus - jah, kunagi ehk jälle. Sest samane karisma, mis paelub, ei tule vaid vokaalina. Inimesed, kes selle koosluse kokkupanemisega tegelesid, on head tööd teinud.
Aga kodus omaette või nimetatud isikuid avalikus kohas nähes tagantjärele plaksutama või tantsima hakata on vist pisut napakas.
(Ärge nüüd hakake soovitama "hetkes elamise" õpikuid, onju.)
Tore, et sa muusikast kirjutasid, muidu ongi kogu kontserdikülastusest algatunud postitus voolanud kuhugi sootuks muusse sängi.
KustutaMuusika oli see, mille järele tuldud sai ja iga minut oli seda väärt.
Eee... see poolöine BBQ kastmega veiselihaburger oli ka seda väärt. Kui ma juba kodust välja tulin.
KustutaKaurile vastuseks: kollektiiv ja kombed ja ühisosa, jah, aga alati on ju ka neid, kes kontserti või etendust väga naudivad, aga käsu peale ikkagi püsti ei tõuse ja kaasa ei karga. Mu autistist tütar näiteks oli meie reas ainuke, kes istuma jäi. Ma ei ole teda 25 aasta jooksul mitte kunagi, sõna otseses mõttes MITTE KUNAGI tantsimas näinud. Ja ta oli väsinud, ei jaksanud sel hetkel eriti püsti seista. Mis ei tähenda, et ta oleks olnud esinejate või ülejäänud kontserdinautijate suhtes kuidagi ebaviisakas. Kui inimene ei käitu päris nii, nagu enamus, siis sellel võib olla väga mitmeid erinevaid põhjuseid. Näiteks autism. Väsimus. Füüsiline vigastus. Mis iganes. Sa ei saa valada kõiki inimesi ühesugusesse vormi sarnaselt käituma isegi siis, kui neile väga-väga meeldib sama esineja.
KustutaMulle tuleb ikka ja jälle meelde sünergia 20 aasta taguselt Tartu Jaani kiriku kontserdilt, laulis Sofia Joons. Istusin lastega esireas ja seesama tütar, kes kunagi ei tantsi, hakkas poole kontserdi peal nihelema, laps oli unine ja püüdis leida mugavamat asendit. Sofia laulis mingit laulu, siis vakatas poole pealt vait ja ütles, et tal on tunne, et see pole õige laul. Ja laulis hoopis unelaulu. Tüdruk jäi mu sülle magama. Siiamaani tuleb heldimus peale, kui sellele mõtlen.
Kristel Algvere lahkab "Sirbis" sama teemat teiselt ehk lauljate poolt. Ta käis Läti ja Leedu laulupidudel esinemas ja võrdleb neid omavahel ja Eesti omaga. Kui unifitseeritud peab olema lauljate välimus ja käitumine? Riietusest ja ehetest huulepulga värvini? Kas publikule antava kogemuse "ilu" nimel peab iseenda mina alla suruma ja olema täpselt sarnane tuhande naisega sinu kõrval? Kas perfektsus on tähtsam kui rõõm muusikast? Lätis on esikohal väline täiuslikkus, Eestis ja Leedus - pigem osalemine ja emotsioon.
Kustutahttps://sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/laulupidu-see-on-huulepulk/
Peod ei peagi olema sarnased ja üks on ikka rohkem "oma".
KustutaMa ise ka eelistaks vist rahva pidu rangetes raamides kultuurisündmusele ja rahvarõivast univormile. Vaba maa, erimeelsused on loomulikud.
Lava ees tantsimine oli väga lahe vaatepilt, aga kui kõik istmeridade vahel hüppasid oli tunne nagu seestunul deemonite väljaajamise ajal.
VastaKustutaKuid see minu probleem, ausalt. Teised nautisid olukorda. Võimalik, et oleks ette teadnud poleks ma nii kohkunud olnud.
Pikaaegne lugeja W Harjumaalt tervitab vastu.
VastaKustutaVõi ma pidin sündmuse kohta omapoolse oopuse ka tootma v?
Oot-oot - HarjuMAA, tähendab ikkagi maakas???
KustutaPlaneet Maa, Eestimaa, Harjumaa ... kohalik.
KustutaMa elan ei majas ei tänaval, mu aadress on NSVLiit
KustutaÄh, W on oma elukoha €&_# (nimi turvaksalutlustel kustutatud) patrioot, sellele vale staatuse (küla, linn, maja, provints) külge kleepimine on paha-oaha!
KustutaAlevik. Kortermaja. Neid viimaseid (ja ka erakaid) on siia liiga palju tekkinud, vahepeal tuli hooneid kui seeni maa seest välja, see õõnestab patriotismi. Mets jääb järjest kaugemale.
KustutaNo mina olen ju ka MAAkas ning maakas - praegune elukoht kaks kilomeetrit pealinna piirist ning hetkeseisuga tormises Kablis:) Maaklus (uudissõna!) elunormiks!!!
VastaKustutaMul on alla kilomeetri pealinna piirist; piiriületus on sel aastal toimunud lausa 2 korda! Ja 2 ei jää teadupärast kolmandata.
KustutaKolm (või muu paaritu arv) piiriületust tähendab, et jääd lõpuks teisele poole.
KustutaMu plaanides ei ole kolmandal piiriületusel surra, aga tjah, ega seda ju enamasti planeeritagi...
Kustuta