Esimene päev

Alustan teisest peatükist, esimene on nii arusaamatu endalegi, et otsustasin selle vahele jätta.

Teine peatükk algab hilisõhtuse saabumisega Oświęcimisse. Kaks naist, üks mees, üks auto ja hull väsimus. Õnneks olime toad reserveerinud, võluvad konditsioneeriga toad 33° palavuses. 

Kell oli nii palju, et toit ja üks hää külm õlu hotelli restoranis oli peaaegu kõik, mida me jaksasime, hommikuks olid plaanid tehtud ja tuli jõudu koguda 

***

Mu kaaslased olid noored ning põhieesmärk oli Auschwitz-Birkenau tuur. On asju, mida peab ise vaatama. Kool on kool, kõike seda ise näha on midagi muud.

Tung muuseumisse oli lihtsalt uskumatu. Inimesed seisid sabas, arvan, tunde, et piletit saada. Me olime varased ja meilgi kulus tund ja veidi peale kuni paberi näppu saime. 

Väravas on kontroll nagu lennujaamas. Mul see LOOMULIKULT esimese korraga ei  õnnestunud ja sain jälle üle patsutatud. Muide - pildiga dokument peab ühes olema, kui pole, siis lootke, et te pole väga terroristi nägu, saate ehk piletikassast edasipääsu lunastava templi piletile. 

Grupp oli suur, kolm-nelikümmend inimest, giidi kuulamine oli õnneks kõrvaklappidega lahendatud, see töötas hästi.

Ajalugu teame me kõik, selle maastaape näha on ikkagi silmiavav. Ajus tekivad aeg-ajalt veidrad seosed. Koonduslaagri kahekorruselised hooned sirges reas - omaaegsed Kopli liinid, võta või jäta.

Korra olen ma seda mõtet juba mõelnud (kui Stutthofis käisin), seekord oli mõte palju tugevam.  Giidid. Võibolla olid nende esiisad ühed Krakowi pogrommide eestvedajad, nende järglased teenivad maailma suurima pogrommi tagajärgedelt. Kohanemine. Muide, selline arutelu võib Poolas kaasa tuua tsiviilprotsessi, ma pole ilmselt ainus ega kindlasti mitte kõige hullem omataoline.

Võibolla poleks seda mõtet tulnud kui ekskursioon polnuks nii tivoli-hõnguline. Meie ees lidus eelmine grupp, kandadel tallas teine ja giid esitas pähe kulunud teksti  kiretult ja täpselt. Hooned, eksponaadid ise esitasid oma rolli paremini. 

Birkenaus oli territooriumi suurus see, mis rusus. 

Tohutu lagendik täis veel püsti olevaid hooneid, enamik sarade asukohti on siiski markeeritud pelgalt püsti jäänud korstendega. See laager oli kunagi inimesi täis, üle saja tuhande korraga.

Teadmine, et pärast vangide vabastamist ei jäänud need sarad tühjaks. Teadmine, et vangide vabastamine oli sõjas lihtsalt juhus, mitte eesmärk omaette. 

Kõik tegid selle foto.

Mina ka, mis teha.

Õhtu viimane mõte: millal tulevad kinnisvaralehekülgedele kuulutused "müüa korter kompaktses ajaloolises asumis kahekorruselises majas..."

Ajaloost on saamas äri. Ostja asi, mida ta sealt välja valib.

Veel on inimesi kes kohapeal käivad lilli panemas, mõni muldvana sugulane käevangus. Iga aastaga aina vähem.

***

Päev oli kuum. 

Õhtuks olime kõik lödid. 

Hotellis oli spa, see tähendas kolme sauna ja mullivanni ning Tai massaaži, toda viimast me ei tahtnud, aga vesi on alati hea.

***

Reis ei olnud veel läbi.