Lehed

neljapäev, 23. aprill 2020

Nakkav eremiitlus




Pikalt omaette olemine on inimesi muutnud.
Ah, mul pole õigust kõneleda inimestest kui üldisest biomassist, sõnastan ümber: pikk omaetteolemine on mind muutnud. Võibolla on muutunud ka teised, aga võimalik, et kuna mina pole enam samasugune, näivad ka teised inimesed teistsugused kui mõned kuud tagasi.
Vanasti (eelajaloo..piirangute-eelsel ajal, tahtsin öelda) sai näost-näkku suheldud ikka palju, palju enamate inimestega kui praegu. Mitu korda rohkem oli neid inimesi. Päriselusuhtluse omapära on võimalus lugeda inimeste liigutusi, näoilmeid, hääletooni, panna need hetke konteksti ja seejärel, alles seejärel lisada sinna sõnad. Samad sõnad ilma sellise soustita on lihtsalt sõnad. Olgu, sõnad pole kunagi lihtsalt sõnad, ma olen väga sõnadeusku inimene ja pean teksti suhtluses ülimaks.
Samas tean palju inimesi, kelle jaoks sõnad ei ole ses järjekorras esimesed. Nad peavad tähtsamaks kuidas, millal, mis ilmega neile neid sõnu öeldakse, ka oma jutus on nad sõnades vähem osavad kui  näitamises.

Kuh ma nüüd jõuda tahangi..
..aa, sedasi siis...
Ma ei ole enam eriti palju inimestega otse suhelnud. Helistada mulle ka ei meeldi, tööga seotult eriti. Kirjutan. Mulle vastatakse. Ma ei näe, kas mulle vastatakse kiirustades või aeglaselt ja kõki sõnu kaaludes, kas kirjutaja teeb seda lihtsalt selleks, et ma nõuan vastust või on ta ka ise teemaks oleva probleemi lahendamisest huvitatud. Ma ei tea, kui kogenud vastaja on, kas ta teab midagi kirjutamisetiketist või kirjutab ta täpselt nii, nagu räägib.
No ja ma läksingi ühe inimesega riidu. Ma kirjeldasin talle ühte tehnilist probleemi, küsisin, kas ta on ise seda tähele pannud ja mida on ta üritanud ette võtta asja parandamiseks, ta vastas mulle kirjaga, kus hüüumärk ajas teist taga, osa tekstist oli erkkollaseks viirutatud ja kiri oli täis karjeid, et „see on kogu aeg nii olnud" ja „enne me tööd edasi ei tee, kui te aru ei saa, et paremini pole võimalik"
Kas mul lõi korraks silme ees punaseks või jaa?
Ja kas meie omavaheline suhtlus on nüüd ettevaatlik nagu ballett kanamunadel või mis?


Aga mida siis paremat oodata oli?
Minust on saamas sotsiopaat. 
Poes märkasin.
Kõigepealt lükkan ma ma poodiminekut edasi, nii kaugele kui kannatab.
Ma teen sedasi täiesti valedel põhjustel.
Äkki on poes tuttavaid, kes tahavad suhelda? Mina ei taha suhelda, mida ma siis teen? Kas riiulite vahele on viisakas peitu pugeda? Mis siis saab, kui ma ei leia kaupa, mida otsin? Küsin müüjalt? Ma ei taha temalt küsida! Midamateenmidamateenmidama...ahhaa, ma ostan hoopis teist kaupa, on küll viletsam ja kallim, aga vähemalt inimestega ei pea rääkima! 
Jee, kassast läbi, käruga välja auto juurde...oh, seal on üks tuttav, ehk ta ei näe mind, ruttu kotid pagasiruumi! 
Märkas.
Kurat.
"Näe, sind ka poes näha!" - "Jah eks ole, oli vaja..pagan, unustasin ühe asja!"
Jooksuga uuesti poodi, käru on vaja tagasi viia. Seest on hea luurata millal tuttav ootamisest tüdineb ja ära läheb. 
Joonelt autosse. Ei tõsta pilku, ei tõsta pilku, ei tõsta..... Vedas, auto käima ja minek.

Ei kõla ju normaalselt?
Huntide kasvatatud vanaproua.
Aga pange mind kirja teel suhtlema - vabalt! Ja kaklen ka kirja teel vabalt.

Veel mõni kuu ja ma näen välja selline nagu tollel pildil, sisemiselt ma juba tunnen end niimoodi. Olgu, hea küll, olgem ausad: mõnevõrra lopsakam.





8 kommentaari:

  1. sotsiofoob vist ikka? sotsiopaadiks oled sa minu arust liiga kena inimene (see on ju lihtsalt psühhopaadi teine nimi).

    VastaKustuta
  2. Foob olen elupäevad olnud, nüüd norin juba tüli, kaugel see paadi ujutaminegi on. Mõte on tegu ja selle põhjal peaksin ammu kandilist päikest vaatama.

    VastaKustuta
  3. Vat see on üks mure, mida mul pole, olen kuidagi muretsemisest tüdinud ja enam lihtsalt selle konkreetse asja pärast ei muretse - kui ikka satun kokku, siis suhtlen, kuigi distantsilt. Küll aga rõõmustan ma selle üle, et enam pole vaja kallistada ega kättpidi tervitada, sest need kombed pole mulle kunagi eriti meeldinud.

    Aga helistada ei meeldi mulle ka, nii palju üritan end kokku võtta, et kord nädalas vanematele helistada vms.

    VastaKustuta
  4. Kättpidi tervitamise vastu pole mul midagi. Võõraste ja poolvõõraste kallistamine on üldse ülehinnatud. Aga vestelda enamuse tuttavatega väga ei tahaks. Paar väga üksikut erandit on, kelle eest ma ennast poe riiulivahedesse ei peida.

    Üle interneti kommentaariumide sabades võib veidi vestelda küll :D

    VastaKustuta
  5. Muretsemine oleks küll viimane asi, mille pärast end peita.
    Lihtsalt ei taha suhelda, see tundub nii väsitav. Ainult nii, nagu Lendav ütles - blogisabades on hea, see on lausa tore.

    VastaKustuta
  6. Sinu tekst väljendab rohkem
    kui kõik su sõnad, hääletoon,
    näöilmed, või keha liigutused.

    Mul pole olnud vähimatki vajadust
    sinu kehakeele ega näöst-näkku asjaks.
    Veider, et sa pole seda veel märganud :D

    VastaKustuta
  7. Jah, hennzen, vabandust küll, aga mina sind ka paraku!

    VastaKustuta
  8. Sotsiopaat ja psühhopaat on vist ikka erinevad asjad?
    Suurem osa ekspertidest usub, et psühhopaatidel ja sotsiopaatidel on ühiseid jooni. - DELFI https://m.forte.delfi.ee/article.php?id=70946479

    VastaKustuta