Metsikud iluprotseduurid

 by W

... hilinenud valentinipäeva postitus. 

Võrtsjärve metsas, kõige kaldaäärsema suure männi kännu all elas Konrad. Sihuke eriliselt pirakas, sooniline ja tõsiselt kärnane kärnkonn. Raskete hüpetega jurakas. Kui ta vahel öösel krooksatuse lendu lasi, mõtlesid metsaelanikud, et äike on tulemas. 

Konrad ei olnud eriti populaarne. Võrtsjärve preilid ja prouad heitsid tema üle nalja ning lombil*tsidki jooksid teda märgates kihistades laiali. Naabrimees Aadu rehmas Konradi jututegemise peale lihtsalt käpaga ja ajas omi asju edasi. 

Ühel päeval, kui järv oli pea männikännuni tõusnud, vaatas Konrad otse koduukselt vee peegeldusest oma punnis silmi, mis olid tuhmid kui šampinjonid, ja mõtles, valjusti: "Pekki, mul ei ole Banderase ripsmeid, mis võiks tuules lehvida ega Edward Käärkäe küüsi, mida miljonid imetlevad. Ainult konksjad varbad. Nagu kartulijuured. No nii ei saa! Tahan olla elegantne ja võluv!"

Konrad by AI

Konradi heietusi juhtus pealt kuulma mäger Märt, metsa tuntud petuskeemide korraldaja, kes ühestki ärivõimalusest kinni haaramata ei jätnud. Kohe teatas ta Konradile, et oli just ilusalongi avanud ning teeb esimesele kliendile korraliku sooduka. 

Märt juhatas Konradi oma koopasse ja hakkas tööle.

Ripsmeteks pläkerdas ta kuusevaigu ja oma sabakarvade segu, mis lehvikuna koopalaeni turritas. Küünteks laksas Märt vaiguga igale varbale punaste telliste killukesi ja lõi need mesilasvaha ja tatiga läikima. Küüned said pikad, teravad ja säravad. 

Kui Konrad lõpuks lombi pinnalt end vaatas, vajus tal lõualott maani. "Ossaa, vot see on klass ja elegants, uhkem kui metsis pulmatantsul!". Ta lehvitas oma raskeid ripsmeid, nii et möödalennul kihulaseparv turbulentsis oma kursi kaotas ja laiali paiskus. Aga Konradil ei olnud aega neid püüda ega heamaitsta lasta. 

Täis enesekindlust tegi ta poriloikude vahel paar eriti võidukat hüpet, nii et pohlad varte küljest varisesid. 

Loomulikult hakkasid teised metsaelanikud teda tähele panema.
Siil Siim jäi vahtima ja tõmbas end siis ehmatusest sellise hooga kerra, et paar okast valusalt läbi pehme kõhunaha tungisid. 
Orav Ottilde surus käpad suu ette, et mitte kiljatada ja sosistas: "Issand, mis see nüüd on? Kas kõik need moodsa aja veidrused on meie Võrtsu metsa jõudnud?"
Rebane Rolli haaras kõik kolm oma kutsikat korraga hambu ja pani teises suunas plagama. 

Kõige hullem oli naaber Aadu. See Konradist veelgi suurem vanapoiss, kes armastas kärbseseeni limpsida ja kevaditi surnut teeseldes kulleseid hirmutada.

Kui Aadu Konradi nägi, lõid ta silmad särama. Ta võttis samblalombist punnsuutäie ja kuulutas härgkonnalikul jorinal: "Oo! Sellist ilu pole ma enne näinud! Konrad, kuidas ma enne märganud ei ole, sa oled nagu unelm, nagu esimene kevadine soe vihm, mis jää ja südame sulatab..."

... enne kui Aadu jõudis oma romantilise tiraadi lõpetada, oli sellest šokeeritud Konrad teinud suurima hüppe, mida Võrtsu metsas iial nähtud. Päris koduurgu ta sellega ei jõudnud. Hüppe käigus juhtus kännukoore-intsident. Konrad jäi oma lehvikripsmetega kännukoore külge kinni. Mida rohkem ta rabeles, seda rohkem ta kinni kleepus. "Kurat võtaks!" mörises Konrad, püüdes end jätkuvalt lahti rebida. Aga kuusevaik oli tugevam kui Aadu kärbseseenepohmell. 

Nagu sellest veel vähe oleks - Konrad hakkas rabeledes ka oma uhkeid küüsi igas suunas murdma. Üks lendas vastu puutüve, teine kukkus sipelgapessa, kolmas lõi vigaseks sajajalgse 17 jalga, neljanda ja suurimaga sai pähe orav Ottilde, kes seepeale oma pähklikoori ja linnupoegade varbaid eraldi sorteerima lubas hakata. Kuhu ülejäänud kallid küüned said, ei tea keegi. 

Metsaelanikud vaatasid Konradi vabadusvõitlust suu ammuli pealt.

Kui ta lõpuks end sealt lahti kiskus, tundes end samamoodi kui päris noorena niiduki alt läbi käies, vaatas ta oma poriseid ja pisut veriseid küüntevabu jalgu, pilgutas ootamatult kergeks muutunud silmalaugusid ja nentis "Vot see oli nüüd küll s*tt investeering." 

"Aga ma võiksin järgmised korrad seal salongis sulle välja teha" teatas vahepeal kohale jõudnud Aadu meelalt.
"Kui sa tahad mulle välja teha, lähme kõrtsi, raisk, mul on vaja seda traumat lahustada!" oigas Konrad.
"No aga peale baari siis ikka salongi, jah?" uuris Aadu. 

Konrad aga hüppas seepeale mudasse, seadis end seal mõnusalt sisse, krooksus ühe korraliku matsaka krooksu ja teatas nii Aadule kui kõikidele kuuldekauguses olijatele: "Lõppude lõpuks on niisama looduslikult ja poriselt palju mõnusam. Ripsmed ei kleepu, küüsi pole vaja hooldada ja keegi ei tule romantikaga tüütama!"