Päikesepoisid

 

Kas kulturist on ainult musklikultivaator või võib kulturistiks nimetada ka teatrite ahelkülastajat? Üleeile alles käisin ju ja nüüd jälle.

"Päikesepoisse" nägin esimest korda telekast umbes sada aastat tagasi, 1975. aasta varianti. Järgmine, 1996. aasta film jäi vahele. Seejärel Järveti lavastatud emakeelne versioon, partneriks Baskin, kusjuures neil kahel olevat kuulu järgi ka omavahelises lavaelus samalaadset dünaamikat ette tulnud. Vahepealseid lavastusi ei ole näinud, kahju küll. Täna käisin kaemas Vanemuise lavastust Kaljujärve ja Tommingaga.

Hannes Kaljujärv, vigurvänt, on mu meelest oma lavakuju kohati 1975. aasta filmist maha viksinud. Aga ma võin eksida, filmi pole ammu näinud enam.

Nukralt naljakas näidend, kõrvaltegelased ei mänginud peategelastest üle ja peategelased olid häbematult usutavad. Kaks kustuvat pässi kes iga hinna eest veenavad nii ennast kui maailma ning kõige enam oma konkurenti ja sõpra, et elu liugleb alles laineharjal ning kõik on hästi või veel paremini kui hästi. Kui muidugi sõber selline tropp ei oleks.

Hm. Vanemuise teatri väikeses majas olin esimest korda.  Võluv koht.