by W
Kallis päevik või Maaka blogi või mis sa oledki...
OpenAI kimchi liin |
See on nagu aeglaselt pealeroomav surm, mis närib seestpoolt.
Päike kustub novembris ja enne aprilli seda enam piisavalt ei näe.
Iga päev on nagu katse Everesti vallutamiseks. Ühes teadmisega, et see on võimatu.
Kell heliseb hommikul, natukene nagu ärkan, aga tegelikult mitte. Tekialune tundub maailma kõige turvalisem paik, kuigi öösel magamatuses vintseldes ei olnud sealgi tore. Nüüd järsku oleks, sest ei taha seda, mis tuleb. Aga kell tiksub halastamatult.
Tööl käimine, teate, on nagu mingi lollakas ellujäämise viisi üks võimalus. Muid mul piisavalt veel ei ole.
Motivatsioon? Null.
Plaanid? Pole olemas.
Elu on justkui pausile pandud.
Päev venib nagu külm kördine puder.
Tahaks hiberneeruda. Ärgata aprilli lõpus, kui õhk lõhnab nagu midagi elusat.
Viimasel ajal on mul pidevalt ribastatud kapsa tunne.
Täpselt selline, nagu oleks mind tükkideks tõmmatud ja mis edasi saab, ei ole veel selge.
Ma ei suuda otsustada, kas mu edasine tee kaldub hapnemise poole, klassikalise hapukapsa varianti, või hoopis fermenteerumise suunas, mis viib mind Aasia köögi poolele, otse kimchi staatusesse? Kumb neist üldse parem oleks? Mul pole õrna aimugi.
Aga muidu on kõik hästi.
Talv on lõpusirgel. Kurvi taga on juba kevad!
VastaKustutaKas ikka vallatu kurvi?
KustutaKinnitage turvavöö!
Kustuta