Õhtul hilja, kui kummipardipood on kinni pandud, on kõik vaikne. Kohe nii vaikne, et kui lillepotis kasvav havisaba oma õhtused pool millimeetrit kasvada võtab kõlab see nagu äike.
reede, 15. november 2024
Unejutt nr5
neljapäev, 14. november 2024
Unejuttude festival
by W
Tundub, et Maakas on mingi unejutuseeria avanud.
Ja pikas ja pimedas ajas, mis on peaaegu kohal, on see ju täitsa tänuväärne üritus.
W teeb nüüd üleskutse:
Nurjatu Novembri raames ühineme sel aastal hullumeelsete muinasjuttudega. Ehk, äkki?
Kirjuta mingi unejutt, aga mitte tavaline ".., ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänaselgi päeval" jura. Ei, meil on vaja midagi, mis oleks teistmoodi ja paneks mõtlema, et elu äkki ei olegi vaid äratuskell, hommikune kaerahelbepuder ja õhtune mure homse päeva pärast.
AI unejutupilt |
Et millest siis rääkida?
Millest iganes.
Kui nurjatustest ei taha, siis võta üks veider loom, üks kummaline mõte, natuke päevi näinud fantaasia ja viska need kõik kaussi, sega korralikult ja anna tuld. Tahad kirjutada näiteks röövikust, kellel on oma jope, mille taskusse mahub terve mets? Või kujutada ette, et taevas on ka tegelikult põrgu - ülisuur nõgine katel ja pilved on lihtsalt ülekeenud vahumullid? Vabalt.
Lase oma vaimul ringi joosta, nagu oleks ta tassi kohvi asemel kannu espressot ja paar energiajooki saanud.
Ja ära karda vahele visata mõnda magusalt absurdset mõtet – näiteks kuidas räägivad omavahel hommikupoole ööd väsinud ööklubi seinad või miks su kass ja sõnajalg salaja koos maailma asju arutavad, kui inimesed selja pööravad. Või oma isiklike padjahaldjate unelaulu.
Nii et tulge ja laske see jutt valla – mida imelikum, seda parem!
Ja ärge imestage, kui keegi pärast ütleb, et ei saanud öösel silma kinni. Või päeval lahti, sest oli terve öö üleval.
Lingi oma unejutt siia postituse alla, järgnevate unejuttude postituste alla või saada oma lugu Maakale siin avaldamiseks.
Unejutt nr4
Sa ju tead kes on merihobud? Kes siis neid mere malenuppe ei tea! Loksuvad lõunamaiste vetikatega kaasa ja mugivad pisikesi vähikesi süüa. Kogu elu merivähid. Üks aasta - merivähid, järgmine aasta - hommikul vähid, lõunaks vähid, õhtuks, oh imet, jälle vähid. Kolmas aasta - pole vaja vist kirjutada, et ikka sama menüü, vähid.
Sama lugu oli söömisega meie jutu kangelasel, merihobu Hippokal. Hippokas oli juba kolm ja pool aastat vana ning ei olnud oma elus söönud muud kui vähikesi. Hommik, lõuna, õhtu, jõulud, sünnipäev, pühapäev - vähid.
Nagu kõik merihobud, eks ole. Aga Hippokas oli teistest merihobudest erinev, ajal kui Hippoka ema muna, milles tulevane merihobuke hõljus, Hippoka isale üle andis, kandis meri läbi üleantava munapusa tilga kai pealt vette visatud nõudepesuvett milles oli maasikamoosi purgi loputusvesi ja kaks friikartulitükki. Õnneks läks hästi ja friikartulitükid ei sattunud koos Hippoka õvede ja tema endaga isa kõhukotti, kuid midagi jõudis Hippokani siiski.
See "midagi" muutis merihobukest, Hippokas ei olnud selline nagu teised merihobud. Hoolimata oma vähikeste-menüüst oli tal alati tunne, et maailmas on rohkem maitseid kui ainult vähikestade liivamekk ja vähiliha meremaitse. Kusagil pidi olema midagi enamat, ta ju ometi mäletas midagi erilist, magusat ja krõbedat ja soolakat ja.... erilist.
Neljas eluaasta jooksis. Vähikesed olid aina igavamad, igatsus aina suurem.
Hippokas oli just saanud oma kõhupauna uue kurna lapsukesi kui - arvata on, et hormoonid, te ju saate aru - ta otsustas, et ta peab leidma koha, kus meri maitseb magusalt ja krõbedalt, soolaselt ja roosalt korraga. Otsus oli impulsiivne, sabake keerdus vetikavarre küljest vupsti lahti ja tõusuaegne merejõgi viis Hippoka kaasa. Vool oli looklev, hobuke pöörles äkilistes kurvides mõnikord lausa pea alaspidi, vahepeal seevastu loksus rahulikult läbi meremetsade hõljuvate värvide. enese suureks üllatuseks avastas ta, et meri maitses kõikjal erinevalt, kodupuhma mekk oli äkki suust pühitud ja kord oli huultel tindikala mõrudus, samas jälle fucuse joodimaitse. jõesuudmete lähedal oli riimvesi ootamatult mage, see oli ebamugav, kuid õnneks viis vool Hippoka sealt ruttu kaugemale.
Kuni äkki... Hippokas sirutas kiiresti saba ja haaras esimesest ettesattunud kombuvarest kinni... äkki tajus ta midagi lapsepõlvest tuttavat. Magus lõhnav vesi, maasikapurgi pesuvesi. Piprane kergelt kõrbenud aimdus - friikartulite rammus maitse. Sinna vahele palju võõraid aroome. Kotleti rasvane lihamaik, üksikud eksinud limonaadimullid, leivapuru...
Merihobu hõljus ja maitses, suu matsutas ja maigutas vasakule ja paremale. Oli häid maitseid ja oli keskpäraseid, mõni mekk pani suisa sülitama, teise järele sirutus Hippokas end kogu kehaga nii kaugele kui vetikavars lubas. Maitseid oli tohutult, ärevus mis sellest valikust tekkis oli korraga hea ja hirmus. Tahaks nagu veel, aga enam pole kogemuste jaoks ruumi.
Ainuke mida ei olnud, olid vähikesed. Hippokas ei tabanud kordagi kodust turvalist hommikueine mekki, lõunasöögi maitset, õhtuoote maiku. Aina uued ja uued lained käisid temast üle kuni Hippokas muljete üleküllusega enam mitte toime tulles minestas. Saba keerdus vetikarootsu ümbert lahti, merevesi haaras ta kaasa ja merihobu hõljus rannakohviku nõudepesuvee toru juurest kaugemale.
Kui Hippokas jälle toibus leidis ta end oma kodustest vetikalaantest. Vool oli teinud ringi, kui tõus viis ta ranna külje alla, siis mõõn oli Hippoka koju tagasi toonud. Ta napsas sabaga kähku end kelbatüve külge kinni ja hakkas sööma. Amps vähike vasakult, klõmps vähike paremalt. Siis jälle naps vasakult ja lurts paremalt. Õige mitmeid kordi kuni kõht kenasti vana head tuttavat toitu täis sai.
Täis kõhuga tuleb ju uni? Minul küll tuleb, kas ka sinul?
kolmapäev, 13. november 2024
Unejutt nr3
teisipäev, 12. november 2024
Unejutt nr 2
"Muumi...muumi...muu..."
esmaspäev, 11. november 2024
Unejutt nr1
Elas kord ämblik.
Oota, ära jookse nüüd kuhugi, ta oli pisike ämblik, üks pisemaid, kes su toas....
Hea küll, mitte sinu toas, selles teises toas ...teises majas ...teises linnas, täiesti teises riigis, hoopis teisel mandril elas. Hästi väike ämblik kes elas väga kaugel.
Kes ämblikul oli nimi ka? Muidugi oli, selle tillukese olendi nimi oli Opilia. On ju ilus nimi? Ämblik teadis, et tal on ilus nimi ja ühel imekaunil õhtul otsustas ta, et nii ilusa nimega olend peab igas mõttes hea välja nägema.
Mida sina teed, kui sa tahad eriti ilus olla? Muidugi, kõigepealt paned sa selga oma kõige ilusamad riided. Mõnel on selleks üks kindel kleit, mõni eelistab lipsu, on ka sellisid iludusi, kes kaunistavad end käekotiga mis on nii kallis, et sellesse ei sobi isegi odavama otsa pabertaskurätte panna ja on neid kes panevad selga nii kitsa auto, et sealt väljasaamise ajal peavad nad olema üksi kinnises garaažis, et piinlik poleks. Äärmisel juhul võib garaaži kutsuda ka päästeameti kutid, no kui ikka puusad kinni kiiluvad...
...oot, kuhu me jäimegi? Ahjaa, Opilia otsustas, et mitte ainult ta nimi ei pea ilus olema, vaid ilu võiks rohkem olla. Näiteks rõivad. Ah, et ämblikud ei kanna riideid? Ära ole nii kindel, sa ei ole maailma kõiki ämblikuid näinud! Tahad, näitan? Aa, olgu-olgu, Opilia, nagu sa tead, elas kaugel-kaugel. Täpsustan: kaugel-kaugel-kaugel.
Opiliale meeldisid saapad, ilusad lillelised saapad. Tal oli neid päris mitu paari. Pidigi olema, Opilial oli ikkagi kaheksa jalga, juba üheks korraks üksi läks neli paari saapaid üles. Need olid ilusad saapad ja iga kord kui Opilia saapad jalga tõmbas ja õue läks tundis ta end väga kaunina. Aga kuna saapad olid kallid ja jalgu, nagu teate, oli tal palju, muutus õues käimine Opilia jaoks natuke igavaks. Kõik tuttavad olid ta lillelisi jalavarje juba näinud ning enam ei pidanud keegi oluliseks õhata "oh kui ilus!" või pisut kadedalt uurida "mis maksid? Kust said?" Ilusolemise tunne muutus juba natuke liiga hõredaks.
Midagi pidi muutuma.
Opilia mõtles isegi korra päikeseprillide peale, aga silmi oli tal ka kaheksa ning kõrvade asemel kuulas ta ju jalgadega - kuhu need prillisangad küll panna?
Äkki tuli Opiliale imeline mõte. Kübar! Tal oli ainult üks pea, seega piisas ühest kübarast ning ta võis end veelgi ilusamana tunda! Kübarapood, siit ta tuleb!
Pood kuhu Opilia läks nägi välja nagu unistus. Erinevad kübarad katsid seinu ja seal, kus kübarariiuleid ei olnud särasid peeglid. Kübaraid oli igale maitsele: laia äärega ja kitsa äärega, sulgedega ja lipsudega, lillelisi ja ühevärvilisi. Oli viltkübaraid ja õlgkübaraid, paelaga lõua alt seotavaid ja juuksenõelaga soengu külge kinnitatavaid.
Opilia ei osanud kohe Seda Õiget Kübarat leida. Tuli hakata järjest peakatteid proovima, mis muud.
Esimene kübar oli punane, õhuke ja kerge.
Liiga õhuke.
Teine kübar oli kollane, kitsa äärega ja madal.
Liiga kitsa äärega.
Kolmas kübar oli laia paelaga, õlgedest ja krabisev.
Liiga krabisev.
Neljas kübar oli triibuline, pitsiline ja habras.
Liiga triibuline.
(Kas hakkad juba uniseks jääma?)
Viies kübar oli soliidne, jäik ja tume.
Liiga jäik.
Kuues kübar oli ruuduline, pehme ja pärlitega.
Liiga pehme.
Seitsmes kübar oli......,......
Head ööd!