Unejutt nr5

 Õhtul hilja, kui kummipardipood on kinni pandud, on kõik vaikne. Kohe nii vaikne, et kui lillepotis kasvav havisaba oma õhtused pool millimeetrit kasvada võtab kõlab see nagu äike. 

Poes oli havisabasid ikka mitu...kümmend.  Palju, tunduvalt enam kui sinu kodus näiteks. Kui sa muidugi eriline havisabalemb pole, seda ei saa kunagi välistada. Mitu havisaba sul on? 

No ma ju ütlesin.

Kuna lillepotte oli palju kõlas ka kasvamise mürinat tihti, nii, et eks ma natuke ikka luiskasin ka kui ütlesin, et poes oli pärast sulgemist vaikne. Taimed kasvavad öösel kui keegi ei näe. Nagu lapsed, teate küll.

Kui poe sulgemisest on mööda saanud paar tundi, hakkas poes kostma veel hääli. Sahin ja nahin ja jutuvada. Hiired? Oh ei, pardid, kummipardid.  Te ilmselt ei tea, aga ka kummipartidel on jalad, pisikese lestakesed otsas ja puha. Meile nad oma jalgu ei näita, see on nende saladus. Mõtle kui kõik teaksid kummipiilude jalgade olemasolust? Kummiparte hakataks burlakkidena laevade ette rakendama, neid sunnitaks lestakestega tuulegeneraatoritele tuult tegema, nad peaksid teetöödel asfalti kinni tatsama... Võibolla ka mitte, aga võimalus on alati olemas! 

Sellepärast me ei teagi, et neil on jalad. 

Kui pood oli juba tunnike kinni olnud, hakkasid kummipartide jalakeste pladin pihta.

Roosad pardid tõttasid vasakule.

Sinised pardid hüppasid niisama üles-alla.

Mustad pardid hakkasid jenkat tantsima ja kutsusid neoonpunased pardid ka kaasa.

Rohelised pardid, kelle koht oli peaaegu kõige ülemisel riiulil,  vaatasid sagimist pealt ja arutasid oma kummipardikeeles kas nad peaksid ehk ka midagi ette võtma. Kasvatama tiritamme või avama heegeldamise kursused või...oh, igasuguseid mõtteid oli. 

Üks part, kõige rohelisem, arvas, et peaks söökla avama. Supirestorani või midagi sellist. 

Eduka restorani avamise kõige olulisem osa oli menüü. 

Kas pakkuda kotletisaia või keedumakarone?

Või trükkida peenele paberile nimekiri hamburgeritest ja pastaroogadest?

Kõik sõltub toorainest, see sai ruttu selgeks.

Hmm, mida neil oli?

Parte, kummiparte oli kõige rohkem. Pardipraad?

Õevatult kole mõte, imelik, et see üldse pähe tuli.

Teeme uhhaad! Me teeme haugiuhhaad!

Mõeldud, tehtud. 

Supitegu ei võtnud just kaua aega, peenekshakitud supimaterjal suurde tühja lillepotialusesse, kus vesi juba ees ootas ja valmis oligi. Kõige rohkem võttis aega triibuliste partide veenmine, et nad peavad lillepotialuselt välja ronima, sest see pole enam ujula, vaid supipott.

No ütleme, et rohelisi parte oli lihtsalt rohkem,  nad mõjusid veenvalt.

Supp sai valmis.

Sööma! Sööööömaaaaaa! Supileeeeee!!! Uhaa on valmis! Kalasuppi sööma!

Parte tuli igast nurgast. 

Sinised pardid tulid hüpeldes.

Neoonpunased piilud kepsutasid riburada pidi koos mustadega söögilauda.

Roosad pardid kihutasid vasakult.

Ainult havisabade seas laiutas väike kurbuseudu. 

Uhaasse oli hakitud pirakas havisabaleht, kalasuppi ju keedetakse kalast ja havisaba on ju havi saba?

Või pole?

Ikka on?

Paneme nüüd silmad kinni ja mõtleme selle üle hommikuni - milline on üks õige uhaa...

Unejuttude festival

 

by W

Tundub, et Maakas on mingi unejutuseeria avanud. 

Ja pikas ja pimedas ajas, mis on peaaegu kohal, on see ju täitsa tänuväärne üritus. 

W teeb nüüd üleskutse: 

Nurjatu Novembri raames ühineme sel aastal hullumeelsete muinasjuttudega. Ehk, äkki?

Kirjuta mingi unejutt, aga mitte tavaline ".., ja kui nad surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänaselgi päeval" jura. Ei, meil on vaja midagi, mis oleks teistmoodi ja paneks mõtlema, et elu äkki ei olegi vaid äratuskell, hommikune kaerahelbepuder ja õhtune mure homse päeva pärast. 

AI unejutupilt

Et millest siis rääkida? 

Millest iganes.
Kui nurjatustest ei taha, siis võta üks veider loom, üks kummaline mõte, natuke päevi näinud fantaasia ja viska need kõik kaussi, sega korralikult ja anna tuld. Tahad kirjutada näiteks röövikust, kellel on oma jope, mille taskusse mahub terve mets? Või kujutada ette, et taevas on ka tegelikult põrgu - ülisuur nõgine katel ja pilved on lihtsalt ülekeenud vahumullid? Vabalt.

Lase oma vaimul ringi joosta, nagu oleks ta tassi kohvi asemel kannu espressot ja paar energiajooki saanud. 

Ja ära karda vahele visata mõnda magusalt absurdset mõtet – näiteks kuidas räägivad omavahel hommikupoole ööd väsinud ööklubi seinad või miks su kass ja sõnajalg salaja koos maailma asju arutavad, kui inimesed selja pööravad. Või oma isiklike padjahaldjate unelaulu.

Nii et tulge ja laske see jutt valla – mida imelikum, seda parem!
Ja ärge imestage, kui keegi pärast ütleb, et ei saanud öösel silma kinni. Või päeval lahti, sest oli terve öö üleval. 

Lingi oma unejutt siia postituse alla, järgnevate unejuttude postituste alla või saada oma lugu Maakale siin avaldamiseks. 

Unejutt nr4

Sa ju tead kes on merihobud? Kes siis neid mere malenuppe ei tea! Loksuvad lõunamaiste vetikatega kaasa ja mugivad pisikesi vähikesi süüa. Kogu elu merivähid. Üks aasta - merivähid, järgmine aasta - hommikul vähid, lõunaks vähid, õhtuks, oh imet, jälle vähid. Kolmas aasta - pole vaja vist kirjutada, et ikka sama menüü, vähid.

Sama lugu oli söömisega meie jutu kangelasel, merihobu Hippokal. Hippokas oli juba kolm ja pool aastat vana ning ei olnud oma elus söönud muud kui vähikesi. Hommik, lõuna, õhtu, jõulud, sünnipäev, pühapäev - vähid. 

Nagu kõik merihobud, eks ole. Aga Hippokas oli teistest merihobudest erinev, ajal kui Hippoka ema muna, milles tulevane merihobuke hõljus, Hippoka isale üle andis, kandis meri läbi üleantava munapusa tilga kai pealt vette visatud nõudepesuvett milles oli maasikamoosi purgi loputusvesi ja kaks friikartulitükki. Õnneks läks hästi ja friikartulitükid ei sattunud koos Hippoka õvede ja tema endaga isa kõhukotti, kuid midagi jõudis Hippokani siiski.

See "midagi" muutis merihobukest,  Hippokas ei olnud selline nagu teised merihobud. Hoolimata oma vähikeste-menüüst oli tal alati tunne, et maailmas on rohkem maitseid kui ainult vähikestade liivamekk ja vähiliha meremaitse. Kusagil pidi olema midagi enamat, ta ju ometi mäletas midagi erilist, magusat ja krõbedat ja soolakat ja.... erilist. 

Neljas eluaasta jooksis. Vähikesed olid aina igavamad, igatsus aina suurem.

Hippokas oli just saanud oma kõhupauna uue kurna lapsukesi kui - arvata on, et hormoonid, te ju saate aru - ta otsustas, et ta peab leidma koha, kus meri maitseb magusalt ja krõbedalt, soolaselt ja roosalt korraga. Otsus oli impulsiivne, sabake keerdus vetikavarre küljest vupsti lahti ja tõusuaegne merejõgi viis Hippoka kaasa. Vool oli looklev, hobuke pöörles äkilistes kurvides mõnikord lausa pea alaspidi, vahepeal seevastu loksus rahulikult läbi meremetsade hõljuvate värvide. enese suureks üllatuseks avastas ta, et meri maitses kõikjal erinevalt, kodupuhma mekk oli äkki suust pühitud ja kord oli huultel tindikala mõrudus, samas jälle fucuse joodimaitse. jõesuudmete lähedal oli riimvesi ootamatult mage, see oli ebamugav, kuid õnneks viis vool Hippoka sealt ruttu kaugemale. 

Kuni äkki... Hippokas sirutas kiiresti saba ja haaras esimesest ettesattunud kombuvarest kinni... äkki tajus ta midagi lapsepõlvest tuttavat. Magus lõhnav vesi, maasikapurgi pesuvesi. Piprane kergelt kõrbenud aimdus - friikartulite rammus maitse. Sinna vahele palju võõraid aroome. Kotleti rasvane lihamaik, üksikud eksinud limonaadimullid, leivapuru...

Merihobu hõljus ja maitses, suu matsutas ja maigutas vasakule ja paremale. Oli häid maitseid ja oli keskpäraseid, mõni mekk pani suisa sülitama, teise järele sirutus Hippokas end kogu kehaga nii kaugele kui vetikavars lubas. Maitseid oli tohutult, ärevus mis sellest valikust tekkis oli korraga hea ja hirmus. Tahaks nagu veel, aga enam pole kogemuste jaoks ruumi.

Ainuke mida ei olnud, olid vähikesed. Hippokas ei tabanud kordagi kodust turvalist hommikueine mekki, lõunasöögi maitset, õhtuoote maiku. Aina uued ja uued lained käisid temast üle kuni Hippokas muljete üleküllusega enam mitte toime tulles minestas. Saba keerdus vetikarootsu ümbert lahti, merevesi haaras ta kaasa ja merihobu hõljus rannakohviku nõudepesuvee toru juurest kaugemale.

Kui Hippokas jälle toibus leidis ta end oma kodustest vetikalaantest. Vool oli teinud ringi, kui tõus viis ta ranna külje alla, siis mõõn oli Hippoka koju tagasi toonud. Ta napsas sabaga kähku end kelbatüve külge kinni ja hakkas sööma. Amps vähike vasakult, klõmps vähike paremalt. Siis jälle naps vasakult ja lurts paremalt. Õige mitmeid kordi kuni kõht kenasti vana head tuttavat toitu täis sai. 

Täis kõhuga tuleb ju uni? Minul küll tuleb, kas ka sinul?

Unejutt nr3

 

Elas kord. 

Elas kord mammi, kellel oli mitu hobi. 

Ta armastas filmides pisikesi otsi teha.

Talle meeldis pannkooke küpsetada.

Ta armastas ringi tuuseldamise ajal kanda alati ühte kindlat kõrget kübarat

Tal oli lemmirott, keda ta kunagi üksi ei jätnud, isegi filmi vedas ta oma Larissakese kaasa.

Elas kord mammi kellel oli pisike saladus.

Tal oli eriline nõrkus võrksukkade kandmise vastu. 

Pika seeliku alt ei olnud niikuinii näha millised sukad mammil jalas olid, seega ei olnud tal vaja karta kellegi viltusi pilke või seljataga sosistamist. Lisaks ei ole vähemalt selle loo puhul tema salanõrkus üldse oluline, tilluke vürtsikas pliiatsijoon pildi tagaküljel, ei enamat.

Filmivõtete ajal oli mammiga sõbraks saanud kummalise väljanägemisega näitlejate paar. Hiidkõrvadega krokodill, kelle nimi oli Gena ja suurt kasvu roheline sell, kelle nimi oli Potsataja. Filmis mängis Potsataja krokodilli ja Gena Potsatajat, kuna närviline režissöör, kellel oli millegipärast keeruline r-tähte välja öelda, pudistas juba esimesel, prooviesinemiste päeval, et "Klokodilli välimus ei vasta Potsataja tüpaažile ja Potsataja välimus sobib suulepälaselt klokodilli lolli!"

Kuna tegu oli ikkagi väljaõppinud näitlejatega ei olnud ei Potsatajal ega krokodillil raske teineteist mängida. Kübaramoor mängis rohkem nagu iseennast ja Larissa oli lihtsalt külalisesineja. 

Film oli menukas, sellele tehti mitu järgnevat osa ja pärast esilinastusi kogunesid näitlejad Kübaramori korterisse järelpeole. Isegi režissöör kutsuti kaasa, küll ta oli õnnelik, sest iga kord küpsetas Kübaramoor pannkooke. Kübaramoori erilise retsepti järgi tehtud koogid olid väikesed, ümmargused ja krõbedate servadega. 

"Palun pane mulle taldlikusse see ümmalgune hästi klõbeda selvaga pannkook!" küsis režissöör iga natukese aja pärast ja kellelegi ei olnud kahju talle kooki anda. Juba pärast teise filmi esilinastust oli näha, et režissöör oli kopsakam kui enne ja neljanda filmi järelpeo alguses ei mahtunud režissöör enam Kübaramoori pisikesse Mustamäe kööki ära. Gena ja Potsataja istusid köögis ja nosisid vaikselt, aga režissöör laiutas elutoa diivanil.

Nii ta siis istus seal ja hõikas ikka ja jälle:

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki maasikamoosiga!"

Kübaramoor sügas taignakulbi varrega läbi seeliku võrksukkadest sügelevat kintsu ja viis taldriku koogiga tuppa: "Ole lahke!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki tiklikeedisega!"

"Aga palun!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki õunapüleega!"

"Miks mitte!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki pohlamoosiga!"

"Võta heaks!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõbeda selvaga kooki balbalissivahuga!"

"Head isu!"

"Palun ühte ümmalgust ja klõb........

Magad juba?

Unejutt nr 2

 "Muumi...muumi...muu..."

Muumitroll oskas lugeda küll, lihtsalt need ajalehe pealkirja tähed olid nii keerdus, et kuidagi ei  saanud aru, mis täht nüüd järgmine oli.

"Ära rabista, kui pealkirja ei tule, siis loe lihtsalt uudis ette! Küllap kirjutavad midagi meie kohta, mis teine sõna ikka muumi- ga algab!"

Muumimamma oli vana rahu ise nagu ikka.

"Kuuendal novembril toimub kokkutulek ja tantsuõhtu, oodatud on kõik sugulased. Toitlustus vastuvõtjate poolt, pidu toimub Koledas Klubis"

Muumide kokkutulek! See tähendas, et nendesuguseid on veel, nad polegi üksi maailmas!

"Oi kui tore, ammu pole tantsida saanud!"

Muumipapa erutus oli mõnevõrra arusaamatu, ta ei olnud ju iial eriline tantsulõvi olnud.

"Tõesti ilus kutse," hakkas Muumimamma sõnasabast kinni. Erinevalt papast meeldis temale küll tantsida ja ega temagi ei olnud ju hea hulk aega jalga keerutamas käinud.

"Täna ongi kuues november," piidles Muumitroll kalendrit. 

Õhtune aeg oli niikuinii käes, nüüd läks kiireks. Õnneks ei olnud riietusega suuremat muret, Muumimamma kohendas põlle, Piripiiga tukka ja juba oldigi teel.

Kole Klubi oli tõesti kole. Väljastpoolt hõre ja seestpoolt hale, aga õnneks oli õhtu soe ja vähemalt katus oli pea kohal. Uksel ootasid neid kaks heledat kogu, kaugemalt vaadates oli justkui tegu väga lahjade muumidega, lähemale jõudes tekkisid ses osas kahtlused. 

"Miks nad niimoodi narmendavad?"

Seda küsis Muumimamma.

"Miks nad NII kõhnad on?"

Muumipapa ei osanud lahjasid muumisid oma maailma kuidagi mahutada,

"Neil on imelikud jalad," uuris Piripiiga.

"Küll on koledad ninad," nentis Muumitroll.

"Tere tulemast, kallid sugulased, tere tulemast! Millisest dünastiast teie pärit olete? Ramses? Hufu? või Snofru, tema liinist ei ole veel kedagi tulnud..?"

"Muumid oleme..."

Muumipapa hääles kõlas kõhklus.

"Muumid?"

Uksel seisja libistas näpuga üle nimekirja.

"Sellise nimega vaaraod mul siin kirjas pole... aga hea küll, astuge sisse, kõik on oodatud!"

Saal oli samasuguseid lahjasid muumisid täis. Või mis muumid...

"Muumiad, need on muumiad!" Piripiiga hääl oli päris kohkunud. 

"Tss, olge tasa, käituge viisakalt!"

Muumimamma oli mures. Kõige rohkem muretses ta, et lapsed oleksid viisakad, järjekorras teine oli vajadus Muumipapal silma peal hoida, et too pidulauda kohe tühjaks ei sööks ja siis tuli tüki tühja maa järel mõte, et kas pere peole, kuhu nad sattusid, ka üldse sobis.

Muumiad olid seevastu ülevoolavalt rõõmsad, eks nende hulka leiti iga natukese aja pärast jälle mõni uue dünastia esindaja, kõigi üle oli hea meel. Muumimammalt küsiti põnevusega millised olid need imelised palsameerimisvõtted mis ta volüüme nii uskumatult hästi vormis olid hoidnud, Piripiiga hele juuksetukk tekitas erutunud sädinat ja Muumitroll koos Muumipapaga talutati väledalt snäkilaua äärde. 

"Oi, andke andeks, meil siin on natuke lahja valik, aga näete, siin liual on Džoseri- aegne vinnutatud liha ja seal eemal Seti viljapotist pärit puder! Ärge unustage Menese proteiinipalasid!"

Kõik maitses omamoodi, aga mitte kehvasti. 

Muumimamma lähenes uudsete retseptide lootuses lauale. 

"Mis teil siin liual on? Ja tollel vaagnal?"

"See on Hatšepsuti hobune, kõrbetaimedega konserveeritud ja too on Ramsese kass," olid muumiad varmad oma saladusi jagama.

"Eee..." oli Muumimamma segaduses,

"Mida?" karjatas Piripiiga,

Muumipapa ja Muumitroll ei öelnud eriti midagi, neil oli tegemist, et suust välja köhitavat sööki mitte teiste pihta lennutada.

Nii, et see pidu ei olnudki muumide pidu. Sinna peole ei sobinud Muumiorust vist mitte keegi. 

Muumid pagesid peolt tulistjalu. Muumiad küll hõikasid neile järele "Kuhu nii kiiresti, kallid sugulased?" ja "Vahetame vähemalt püramiidide aadresse!", kuid muumidel ei olnud viisakusteks enam mahti. Joostes koju, voodisse ja silmad kõvasti kinni, et ootamatu kogemus endast välja magada. 

***

Maga nüüd sinagi, hea lugeja ja proovi mõni paha seik oma päevast unenägudesse kaotada!

Unejutt nr1

 Elas kord ämblik.

Oota, ära jookse nüüd kuhugi, ta oli pisike ämblik, üks pisemaid, kes su toas.... 

Hea küll, mitte sinu toas, selles teises toas ...teises majas ...teises linnas, täiesti teises riigis, hoopis teisel mandril elas. Hästi väike ämblik kes elas väga kaugel.

Kes ämblikul oli nimi ka? Muidugi oli, selle tillukese olendi nimi oli Opilia. On ju ilus nimi? Ämblik teadis, et tal on ilus nimi ja ühel imekaunil õhtul otsustas ta, et nii ilusa nimega olend peab igas mõttes hea välja nägema.

Mida sina teed, kui sa tahad eriti ilus olla? Muidugi, kõigepealt paned sa selga oma kõige ilusamad riided. Mõnel on selleks üks kindel kleit, mõni eelistab lipsu, on ka sellisid iludusi, kes kaunistavad end käekotiga mis on nii kallis, et sellesse ei sobi isegi odavama otsa pabertaskurätte panna ja on neid kes panevad selga nii kitsa auto, et sealt väljasaamise ajal peavad nad olema üksi kinnises garaažis, et piinlik poleks. Äärmisel juhul võib garaaži kutsuda ka päästeameti kutid, no kui ikka puusad kinni kiiluvad...

...oot, kuhu me jäimegi? Ahjaa, Opilia otsustas, et mitte ainult ta nimi ei pea ilus olema, vaid ilu võiks rohkem olla. Näiteks rõivad. Ah, et ämblikud ei kanna riideid? Ära ole nii kindel, sa ei ole maailma kõiki ämblikuid näinud! Tahad, näitan? Aa, olgu-olgu, Opilia, nagu sa tead, elas kaugel-kaugel. Täpsustan: kaugel-kaugel-kaugel.

Opiliale meeldisid saapad, ilusad lillelised saapad. Tal oli neid päris mitu paari. Pidigi olema, Opilial oli ikkagi kaheksa jalga, juba üheks korraks üksi läks neli paari saapaid üles. Need olid ilusad saapad ja iga kord kui Opilia saapad jalga tõmbas ja õue läks tundis ta end väga kaunina. Aga kuna saapad olid kallid ja jalgu, nagu teate, oli tal palju, muutus õues käimine Opilia jaoks natuke igavaks. Kõik tuttavad olid ta lillelisi jalavarje juba näinud ning enam ei pidanud keegi oluliseks õhata "oh kui ilus!" või pisut kadedalt uurida "mis maksid? Kust said?" Ilusolemise tunne muutus juba natuke liiga hõredaks.

Midagi pidi muutuma.

Opilia mõtles isegi korra päikeseprillide peale, aga silmi oli tal ka kaheksa ning kõrvade asemel kuulas ta ju jalgadega - kuhu need prillisangad küll panna? 

Äkki tuli Opiliale imeline mõte. Kübar! Tal oli ainult üks pea, seega piisas ühest kübarast ning ta võis end veelgi ilusamana tunda! Kübarapood, siit ta tuleb!

Pood kuhu Opilia läks nägi välja nagu unistus. Erinevad kübarad katsid seinu ja seal, kus kübarariiuleid ei olnud särasid peeglid. Kübaraid oli igale maitsele: laia äärega ja kitsa äärega, sulgedega ja lipsudega, lillelisi ja ühevärvilisi. Oli viltkübaraid ja õlgkübaraid, paelaga lõua alt seotavaid ja juuksenõelaga soengu külge kinnitatavaid.

Opilia ei osanud kohe Seda Õiget Kübarat leida. Tuli hakata järjest peakatteid proovima, mis muud.

Esimene kübar oli punane, õhuke ja kerge.

Liiga õhuke.

Teine kübar oli kollane, kitsa äärega ja madal.

Liiga kitsa äärega.

Kolmas kübar oli laia paelaga, õlgedest ja krabisev.

Liiga krabisev.

Neljas kübar oli triibuline, pitsiline ja habras.

Liiga triibuline.

(Kas hakkad juba uniseks jääma?)

Viies kübar oli soliidne, jäik ja tume.

Liiga jäik.

Kuues kübar oli ruuduline, pehme ja pärlitega.

Liiga pehme.

Seitsmes kübar oli......,......

Head ööd!