Lehed

neljapäev, 31. oktoober 2024

Peeter nõukogude armeest

 Ma töötan ühes ruumis inimestega kes mulle isegi meeldivad. Neid inimesi ei ole palju, kellega ma leplikult samas ruumis töötada jaksaksin. No olgu, võibolla on neid palju kuid ma ei armasta inimesi niipalju, et toredaid tüüpe otsida. seega jõudsime mu praeguse itku põhiteema juurde ehk siis... inimesed.

 Ma olen nüüd päevi jälginud kahe koos töötava inimese omavahelist dünaamikat. Ei, nad ei ole kolleegid minuga samast toast, lihtsalt kord päevas olen mina nendega samas toas. 
Mulle näib, et üks neist ei pea teisest eriti. Sööklatädid (daah, mõlemad minust kindlasti nooremad). Kui kokatädi, kelle kohustuste hulka reeglina kuulub ka toidu müük juhtumisi leti tagant ära on ja köögitädi peab ostjatele toitu taldrikusse panema, käib see olekuga "oeh, ma pean JÄLLE teise tööd tegema!", kui kokatädi poole rähklemise pealt välja ilmub lärtsatab viimane tangitav taldrik letile ja köögitädi haihtub podinal. Nagu pahur siil ja ringutav kass - kokatädi võtab tegevuse ulmerahulikult üle. 
Oi ma olen neile sellise loo juba seljataha mõtelnud, et õudne.  Kes kellega käinud on ja kus kellegi kohta midagi öeldud on.
Tegelikult kehtib siin kindlasti Ockhami printsiip ja seletus on lihtsaim: ma olen kõigest valesti aru saanud, tegu on lihtsalt temperamendi erinevusega ja suhted nende kahe vahel on tegelikult soojad ja sumedad.
Ah, see oleks ju nii igav. Las minu peas käib raevukas ladinajärvamaa seebikas.
Inimesed. 
Kontoris oli aegade alguses kaks inimest. Mu kolleeg, kes on vaikne ja muhe mees, temaga koos võib päev otsa vaikida ja mina. 
Laudu on siin rohkem, aeg-ajalt oli siin mõned külalised, kes vajasid töölauda ajutiselt.
Mõnus vaikne koobas.
Nüüd on kontoris rohkem rahvast. Nagu juba mainisin, on kõik uustulnukad toredad. 
Aga ma olen hakanud tegema seda, mida panin kodus tähele ajal kui olin abielus ja kui ma hiljem oma emaga kodu jagasin - ma tahan tekitada asjadest barjääri. Kuhi träna kusagil, mis oleks nagu kujuteldav sein minu ja teiste vahel. Kodus oli selleks tool-nagi, kontoris kasvõi patakas pabereid.
Ma olen müüriehituse eskaleerumise vältimisega praegu toime tulnud, isegi olen sundinud end koristama asju, millest mul on tegelikult ükskõik, kuid jah, see pagana omaruum,  piiride märgistamine. Ma näen selle teemaga vaeva.
Aga ma loen päevi.
Ma olen seesama Peeter, kes tädi Milda sünnipäevaõnnitluses Vikerraadios märgitakse eraldi ära: "...õnnitlevad kõik sugulased ja tuttavad välja arvatud Peeter nõukogude armeest!"

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar