Kreeta reis VIII

by W

5. päev (04.09.24)

Hilise ärkamise võlud

Eelmine päev oli päris väsitav olnud, nii et ärkasime alles üheksa paiku. Hotell sumises kuidagi närviliselt ja segaselt. Õigemini need inimesed seal. Kes kolis sisse, kes välja, kes korjas terrassilt pesu, kes kolistas nõudega - jube toimekas värk. Me olime juba ära harjunud, et hommikuti oli paar tundi ainult meie, Katkise Kassi ja tsikaadide päralt.

Baarileti ääres nõudis üks tädi omletti. Aga ilma munadeta. No eggs! Proua Maria pidi mitu korda silmi pööritades seda soovi täpsustama, aga omlett ja no eggs jäi jõusse. Ilmselt nõudis moor lõunaks nuudliteta spagette ka.
See basseinibaar oli meie „no catering” hotelli koht, kus kiirelt valmivaid toite nõudmise peale mitte just eriti salajase menüü alusel tehti. Hinnakiri oli väljas. Neile, kes ise kokata ei osanud või kes selleks liiga sodid olid.

Alljärgnev ehk selgitab.

Nurgataguselt terrasilt kostus mingi mörin ja inin. Rahulolematud kariloomad võivad sellist häält teha. Piilusin korraks, aga nägin ainult paari kõrbenud peanahka, läbi mille see inin kostus. Varsti võis eraldada sõnu „breakfast, lunch, and dinner - all have been pure alcohol." Ma ei hakanud uurima, kas see pure alcohol on elustiil või mõni uus eksperimentaalne dieet.

Tundsin, et mina munadeta omleti ja hommikuse vodka peal täna küll olema ei hakka ja taandusin strateegiliselt isiklikku kööginurka. Salaja. Ma ei oleks tahtnud kellelegi aru anda, et teen mune, peekonit, vorste, röstsaia ja soojendan purgiube kui siin maailmas munadeta omlette tehakse. Muide – ma pidin seda kõike tegema ühe väikese panniga, kahele inimesele. Nii et kõik soojalt lauale jõuaks. Ma olin endaga pärast jube rahul.
„Söö ruttu,” ütlesin Maakale kui toit serveeritud oli. Kartsin, et kohe tuleb koristaja, kes käratab „no breakfast, only alcohol!”.
Maakas tõmbas taldrikutäie kui tolmuimejaga sisse ega vingunud isegi portsjoni suuruse või feik-englishi kallal. Seened või praetud tomatid või midagi oli nagunii puudu.

Jälle need sakslased ja udusiil

Eks me olime merre ka veits hiljaks jäänud. See tähendab ranna ülerahvastatust. Hommikud on Kreetal väärtuslik ja rahulik aeg.
Sel korral olid meres suured vahused lained, päike kõrgel ja kõrvetav nagu ikka, ja liiv – oeh, see liiv. See liiv, lisaks sellele, et ta on kuum, kleebib ja poeb sinna, kuhu tal üldse asja ei ole.

Toored oliivid meie rannateel. Oliivid valmivad novembris.

Olime seal vees mõnulemas, lained loksutasid pisut agressiivselt ja kõik muu tundus ka ideaalne.
Seni, kuni ma järsku märkasin, et Maakas on kahtlasi avantüüre ette võtma hakanud. Jälitas seal mingeid inimesi, kes üritasid meeleheitlikult temast eemale rabeleda. No muidugi keskealine sakslastest paar! Keda siis veel seal Vahemeres leiduks, kui mitte neid.
„Eee..., Maakas, need sakslased vist ei vasta su tunnetele, nad ei näi kohe üldse mingist grupikast huvitatud olevat, uju nüüd veidi lennujaama poole, enne kui meid mõlemaid ahistamise eest pokri pannakse.”

Enne kui Maakas üldse aru sai, mida ma talle üle meremüha karjusin ja mida ta tegema peab, tabas meid hiiglaslik laine. Selline, mis telekast, postkaardilt ja kaldalt vaadates on üliäge. Aga mitte siis kui ta sulle meres otse peale tormab.

Järgmisel hetkel röögatas Maakas „Mu prillid! Mu prillid on läinud!”

Loomulikult me neid enam kätte ei saanud. Õnnetu Maakas vaatas maailma nüüd nagu udusiil - sihitu ja segaduses. Mina olen meres koguaeg selline, sest jätan prillid alati kaldale.
Ma ei hakanud isegi pikalt tänitama, et see oli nüüd see, mida ma ammu prognoosisin ehk klassikaline „mitte kas, vaid millal”. Üritasin teda hoopis lohutada, et maailma, puhkuse ja keskealiste sakslaste atraktiivsus ei sõltu vaid optilistest abivahenditest, kuid olgem ausad - sõltub ikka küll.

10 senti ja purunenud lootused

Lonkasime siis kahekesi tagasi "kodu" poole, nagu kaks luuserit. Sakslaste Snapchati kontaktideta ja prillideta. Tuju ka hetkeks täitsa maas. Maakas oli löödud ja mina veel rohkem, sest mida on puhkusega peale hakata kui Maakas ei näe ega tee vahet kunsthammastel ja mäeahelikul. Me isegi ei rääkinud, sest mida siin ikka öelda oli. Siis aga järsku, keset sõiduteed, kust ma üritasin Maakat kraedpidi ära tirida, noppis Maakas maast midagi üles. „Vaata, 10 senti.”

Mina, pea afektiseisundis, karjatasin: „See on minu 10 senti!” Maakas ei saanud millestki aru, aga oli valmis mündi küsimusteta mulle loovutama. Ma ei tahtnud seda. See on siiani Maaka käes.

Eile ma ju viskasin täpselt sama summa Zeusi koopas soovikaevu, koos kõige pühalikuma palvega: „Mis iganes jumal, kelle teema see on, tee nii, et Maakas sellel puhkusel vähemalt üks kord strippaks või teeks midagi ägedat, mida elu lõpuni mäletada. Õigemini midagi, mida ta ei tahaks elu lõpuni mäletada, aga ma saaksin seda talle vahel meelde tuletada ja teda pisut sanktsioneerida...". Ja kõike seda siis selle asemel, et endale lonkamisest vabanemist, ratsahobust või purjejahti küsida.
Aga, nagu elu näitas, isegi kreeka jumalad ei suuda Maakat strippama panna. „Vabandust, su soov käib meile üle jõu ja mõistuse, siin on su 10 senti tagasi.” Oligi, täiesti ehedana keset teed. Aus värk.

Võib-olla peaksin ma järgmine kord suurema mündi viskama? Või terve krediitkaardi? Igatahes Maakas triivis mööda koduteed edasi, täies riietuses ehk mutikleidis, ainus, mis läinud oli, olid prillid. Päris nii ma seda asja ju ka ei mõelnud.

Karvased jalad Kreetal on riskifaktor: mudavannid ja Malia palee

Seni, kuni Maakas „kodus” läätsesid otsis, mõtlesin, et kasutan juhust – nimelt seda, et ta hästi ei näe ja ronisin täiesti niiske ja liivasena tema voodisse YouTube-i nautima. Liiva oli mitut sorti, see ranna oma ja siis see põllu punane. Ühed peened mõlemad.
Ma tean küll, et see pole eriti ilus, aga minus ongi vähe ilusat ja reeglipärast. Alguses oli kõik mõnus ja rahulik, aga siis tahtis Maakas ise enda voodisse külitama ja avastas, et see on märg ja krudiseb kui kruusatee. Asjad eskaleerusid päris kiiresti.

Tegin omast arust mitu head rahuettepanekut: „Tead, sa võid mu jalakarvad koos liivaga maha ajada, tuleviku tarbeks või me võime omavahel voodipesu vahetada või...”.

Maakas silmad läksid suureks, nii suureks kui tal üldse võimalik on, ja nägi päris hirmuäratav välja. Ma ei taha öelda, mis sõnadega ta mind kostitas. Ühe maitsva süldilooma liiginimi oli neist viisakaim.
Taandusin duši alla. Esiteks, et enda voodisse ma sellisena ju ei roni ja teiseks teadmisest, et sinna ta mulle järele ei tule.

Lõunasöögi jätsime sujuvalt vahele. Sest paari võileiba ja jäätis ei saa ju ometi söögikorraks lugeda.

Kuna Maakas endiselt oma mudavanni ei hinnanud, mõtlesime, et miks mitte seni, kuni voodi taheneb, kultuursed olla. Ikkagi Kreeka ja ajalugu ja puha.
Võtsimegi siis plaani Malia palee varemed. Sest kultuursed inimesed ju vaatavad kivihunnikuid, väljakaevatud müüre ja püüavad ette kujutada, et seal palees elas kunagi keegi, kel oli palju rohkem kana- ja veiseliha, sinki ja viinereid kui meil hetkel külmkapis. See külmkapi sisu oli juba kerge probleem...

Läksime bussi peale.
Bussipeatused on seal lisaks kreeka tähtedega peatuse nimedele tähistatud ka numbritega. Ilmselt turistide huvides. Ja bussides on piletimüüjad, kes igas peatuses pea uksest välja pistavad ja karjuvad, kuhu buss sõidab. Isegi minusugune tohlakas suudab seal probleemivabalt odava ühistranspordiga liigelda.

Bussipeatused olid vineerist putkad

Sõitsime kohale. Buss viib pea piletikassani.
Ootused olid jälle laes.
Ja väljas, nagu ikka, kuum kui põrgus.
Palee? Nunuh. See tundus rohkem kui labürint mingist 20 aastat vanast arvutimängust, kus peab vihjeid otsima ja ebaloogilisi mõistatusi lahendama. Sest infotahvlite ja skeemidega on seal pisut kehvasti. Osa neist annab infot, et tahvlipaigaldajad ise ka täpselt ei tea, millega ja mis ajastust on tegemist.
Õnneks see meie Kolmas on akadeemiliselt kõrgemal tasemel kui meie ja seletas meile pikalt, mis värk ja mis ajal seal hektaritel toimus.

Seda, mis ümmargused kiviaugud seal on, ei tea ma siiani

Jalutasime seal siis ringi. Varemed on muidugi vahvad, eriti kui hullult ronima ei pea ja vahepeal varjualustes vaatlusi saab teostada. Varikatused pole muidugi meiesugustele - nende vanade kivimüüride kaitsmine pea olematu vihma eest on olulisem kui mõne turisti kuumarabandus või liiga varjane surm.

Jube väikesed ruumid tundusid neil seal vanasti olevat

Nii tunnike kondamist oli piisav. Sest mul tekkis janu, mis ei leppinud vaid veega, ja lõuna oli ka vahele jäänud. See labane loomalik nälg on hoopis kangem asi kui kultuurinälg.
Ütlesin Maakale, et võiks nüüd „koju” tagasi minna, sest kokkuvõte on meil ju olemas: „Siin oli kunagi midagi väga tähtsat, aga nüüd on ainult kivimürakad ja kõrvetav päikene.”
Olime selleks päevaks piisavalt ajalugu näinud ja antiikaja tolmu sisse hinganud.

Labürintide ja vanade arvutimängude fännidel tasub seal kindlasti ära käia

Buss tuli üsna kohe. Aga.
Juba esimene bussi trüginu visati Bussijuhi Enda poolt õue tagasi! Kreekakeelse kisa ja ägeda žestikuleerimise saatel, ühes mingi põrandaharjaga. Kära ja vehlemisega ühines ka pileteid müüv kängurukotiga noormees. Kõikidel bussi sisenejatel kästi jalanõud ja jalad puhastada. Justkui oleks proovitud välistada, et keegi meist on kõik need varemed oma jalakarvade vahele peidetuna kaasa võtnud.

Ja Maakas seisis seal kõrval, võidurõõmus ja parastav pilk silmis. Vaatas, kuidas ma end seal raputasin ja kloppisin ja pühkisin. Piinlikult liiva- ja tolmuvabaks justkui siseneks ma mõnda laborisse, mitte liinibussi.

Kulinaarsed õudused Kreeta hotelli moodi

Et noh, kui sa oled päevi kanafileed, veiseliha, viinereid, sinke ja peekonit kokku kuhjanud nagu Lääne tsivilisatsiooni lõpp oleks saabumas, siis on külmikus pinev olukord. Kõike nagu oleks, aga mitte midagi enam päris piisavalt õige toidu jaoks.

„Tead, Maakas," alustasin targutavalt, "me oleme küll siin Kreetal, aga meil tuleb nüüd kogu see lihajääk mingisse slaavilikku klassikasse realiseerida!"

„Seljanka?" küsis Maakas kahtlustavalt, silmis segadus ja kerge hirm. Ta teadis täpselt, mida see tähendas- see pole lihtsalt supp, see on kõikide sööklate nõiaroog, kuhu pannakse kõik üleliigne, vahel ka aegunu, mis kappidest leitakse.
Aga ta jättis ütlemata, et seljanka ei ole üldse ta lemmiksupp, vaid asi, mida ta töökoha sööklas väldib. Vantsis minuga kuulekalt poodi. Tomatipasta, sibulate, puljongikuubikute ja veel ühe kassitoidupaki järele. Ise ilmselt meeleolus, et „kas sellest saab üldse midagi söödavat”.

Teine ports jäi sidruni ja kreeka jogurtiga söömiseks

No ikka saab, eriti kui kõik on tükeldatud miniatuurse taskunoaga, mida oleks pigem hea kasutada ümbrike avamiseks või trahheotoomiaks. Ja serveerida seda kõike kohvitopsidest. 

„Kui seda nüüd sööma hakkame," ütles Maakas skeptiliselt, „siis ma vähemalt tean, mis juhtus meie reisi seniste toidujääkidega."

Läksime taas magama kui kurguni täis püütonid.
Maotäit, mitte peatäit, välja magama.