Hommikud ja ööd

Ma ei salli hommikuid. Kui ma kunagi peaks kellegi tapma, siis jälgige kellaaega - see toimub raudselt enne kaheksat hommikul. Kui mõrv on toime pandud peale kümmet, siis on mu süülisus kahtlane. Kui paberitesse läheb kirja kellaaeg peale kella nelja, siis olen ma kellegi poolt süüdi lavastatud.

Oma viga tegelikult.  Õigel ajal tuleb magama mina. Ma lähen ka, ausalt, lihtsalt uni ei tule minuga kaasa. Loen raamatut, vahin lakke, mõtlen ilusaid mõtteid ja siis taipavad koledad mõtted, et ohhoo, siin on üks võrdlemisi unine aju, võtame üle!

Seepeale on kolm võimalust. 

Esimene ja mõjuvaim: ma hakkan numbreid lugema. Ausalt. Ma hakkan alati numbreid lugema kui midagi painab, olen neid lugenud nii teatris kui kõndides, ujudes ja muidugi voodis und oodates. Numbrid on juba nägupidi tuttavad, näiteks kaheksa on üks tore sell, ümmargune sihuke, mõnel päeval küll kuidagi liiga ümmargune ja libe. Seitsekümmend neli on seevastu ebameeldiv kuju, ei ole tal ei saba ega sarvi, eile näiteks võttis ta mu meelest imelikke poose ja oli lihtsalt koledat värvi. Poriroheline või midagi sellist.

Numbrite lugemine on küll parim kuid paraku mitte piisavalt hea. magama võin ma jääda, aga seda ei ole kauaks. Hiljemalt tunni pärast ärkan ja olen kindel, et juba on hommik ja pean tõusma ja... nojah, ma juba kirjutasin, mida ma hommikutest arvan.

Teine võimalus end koledate mõtete eest kaitsta on rabada kätte telefon ja seal ringi rullida. Jaa, ma tean, juba selles lauses peitub oksüümoron. Nett ja ilusad mõtted... Mõnikord jätan telefoni kööki. Mõnikord rullin kuni telefon näkku kukub. 

Kolmas ja kõige ajuvabam valik on lihtsalt üles tõusta ning teha midagi, mille järele kodu ammu juba oigab. Koristamine on tavaliselt see, mida ma alustan. Unele ei aita see karvavõrdki kaasa, kassid satuvad paanikasse, pesu pole kuhugi kuivama panna, sest ööseks ma kuivatit sisse ei taha lülitada - kui ikka uni peaks tulema, siis ei taha, et selline asi tööle jääb. Kasside paanika on muidugi hindamatu, nende silmad on nagu pannkoogid ja mu meelest on väljastpoolt näha kuidas nad mind hullumeelsuse skaalal üritavad paika panna. 

Mis seal ikka. Vanainimese veidrad hädad. 

Aga mida koleda seitsmekümne neljaga teha? Kui ma ta vahele jätan jookseb ta teiselpool ilusate numbrite rida, hüppab üle-alla ja hõikab "Aga mina, loe mind ka, sa unustasid...!" 

Oeh. Ta pole ju süüdi, et sellisena sündis. 

Pildil piilub tuduv kass, et ega ma ometi lolliks lähe ja koristama ei tõtta.