Kreeta reis VII

By W

Ikka veel 4. päev (03.09.24)

Oliiviõlitehas e Olive Mill Farm

Olles Krasi ja kassikotijuhtumi pisikese kahetsusega seljatanud, noh, põhjusel, et nii vähe aega jäeti, mõtlesime, et nüüd tuleb midagi suurejoonelist ja ägedat. Kultuur ja teadus ja praktika ühes Kreeta kohalikus oliiviõlitehases!
Ootus ja õhin oli suur. Nüüd saame teada, kuidas need kibedad rohelised jubinad Vahemere kullaks ja naftaks moondatakse. Eriti, et Kreeta oli üldse esimene koht Kreekas, kust seda väärt õli lahkesti ka mujale riikidesse toimetama hakati. Muidu oleksime siiani ilma.

Neid pressimistehaseid on seal veits vähem kui oliivipuid, aga ka palju; pildil on pmst kogu ühe väiketehase tootmise hoone; ühes poega muidugi

Kohale jõudes vuristas giid umbes kümne minutiga meile ette kogu oliiviõlitootmise protsessi, otsekui loeks Wikipedia esimest lõiku. Mida me ise ka lugeda oskame.

„Oliivipuude alla pannakse võrgud, siis pekstakse viljad kaigastega puust maha, siis tuuakse siia, kallatakse sinna auku ja siis neid pressitakse, mitu korda, ja voila - õli on valmis!" Siis hoitakse seda esialgu söödamatut vedelikku veel 2-3 kuud, et kibe ei oleks ja siis võibki juba pannile ja salatitesse kallata. Ja muidugi saiaga süüa.

Suur õlijoodikute sööma

Põhimõtteliselt, kui sa oskad õunamahla teha, siis oled kvalifitseeritud ka oliiviõlitehase brigadiriks ja raamatupidajaks ühes isikus, sest pressimisteenuse arveldus ei käi rahas; tehas jätab 13% farmeri õli endale. Ja sellise söödamatu rämpsu ka, millest pärast seepi ja muid pealemääritavaid asju tehakse.

Seejärel pakutigi meile erinevaid õlisid. Maitsestatud ja maitsetuid, saiaga.
Ja igasegaseid oliive, veel segasemate maitsekombodega. Tšilli ja küüslauguga võib isegi rohelisi oliive süüa kui te seda veel ei teadnud. Ma ühe sõin.
Palju rohkem ei tahtnud, sest esialgu ei pääsenud lauale ligi ja pärast eeerrrr... teate neid inimesi, kes Selveris saiakesi, kummikomme ja lahtist hapukurki omale peoga kotti kühveldavad, saaki vahepeal kiirelt ja korduvalt degusteerides? Noh, neid ikka jätkus sinna laua äärde ja otseloomulikult oli neil vaja proovida igast asjast üks ja siis veel veidi. Lõpuks oli kõik segunenud homo sapiensi näpukestest pärit õlide ja bakteritega tundmatuks gemüüseks. Ja meie olime purukained, käsi lihtsalt ei tõusnud.

„Ja nüüd, daamid ja härrad, palun siirduda tehase poekesse, kus võite kõik oma raha ära kulutada!" teatas giid rõõmsalt.
Tehasepood oli märksa suurem kui tootmispool.
„Aga jätke viisteist eurot alles, sest just sellise tühise summa eest saate nautida meie rahvustoitu meie rahvusmuusika saatel ja seda kõike Kreeka sooja päikese all istudes!”. Järgnes loetelu kõigest sellest, mida me eelmisel õhtul Petrose juures juba manustanud olime.

Kui sa juba Kreekas oled, siis sa ootad moussakat, eks? Aga siis saad lihtsalt mingit kartulivormi... Otsustasime, et teist korda me õnge ei lähe. Istume parem lihtsalt kuuma päikese all.

Maakas suundus enne istumist šoppama. Noppis sealt natuke seepi, natuke oliive, natuke OUZO KOMME?!, natuke ... ma ei jõudnud järge pidada, sest minu jäägitu tähelepanu haaras külmik, kus müüdi natuke juua. Pea kõike peale Pepsi. Aga kui sa dehüdreerud kui ammu eksinud nahkhiir ühe teise riigi kõrbepüramiidis, siis sa enam ei pirtsuta. Võtad, mida pakutakse.

Võtsime. Ja kobisime õue ja leidsime väikse varjulise koha, kus saime kallist mullivett rüübata ja end turistilõksus tunda. See käib väljamaa juurde. Nii et istume seal täitsa rahulikult, kuni äkki Maakas mind jõllitama ja näpuga torkima hakkas.

„Sa oled imelik," teatas ta äkitselt. Kes see siis seda kuulda tahab? „Miks ma olen imelik?!" uurisin ehmunult. „Sest sa oled päris kuum," vastas ta. Ja seletas edasi: „Päikesepõletus, noh. Sa oled jälle osanud ära küpseda”.
Ma hakkasin oma käsi vaikselt uurima ja tõepoolest – need olid punasemad kui homaarisõrad. Sest noh, jah, ma oskan ka kuupaistel ja kartulikeldris ja koopas end ära põletada. „No mis siis, päike paistab, ma olen suvitaja ja mul on „kodus” seda imelist aaloekreemi?"
„Ei, sa pead end kohe kreemitama ja üldse natuke normaalsemaks muutuma," ütles Maakas ja otsis oma kotist kreemituubi, mis pidi mu normaalseks moondama. Ma ise peale määrimist küll vahest aru ei saanud.

No täitsa kena aed oli, väga kreekapärane

Tiirutasime veel õlitehase aias ja seejärel ühines Maakas taas teistegi igavlevate turistide ostuteraapiaga ja soetas omale veel kraami.

Hakkasin vaikselt kalkuleerima, palju mu käsipagasis vaba kaalu ja mahtu on, sest pool reisi oli veel ees ja ... keegi peab kogu selle nodi Tallinnasse ka vedama.

Lõpuks, kui oli selge, et keegi enam TÕESTI mitte midagi osta ei kavatse, aeti meid bussi ja teatati, et bussijuhile võiks tippi jätta. Me ei jätnud. Õnneks lubati meid siiski Malia kiriku juures uksest välja.

„Kodus” ja öine soodasteigiralli

Kell oli nii viis õhtul.
Noh, nüüd võis juba kartuleid ja tooreid tomateid ka süüa. Saksapärane kartulisalat väikese tomatinüansiga. Ja väike Friskies. Katkisele Kassile muidugi. Kuigi ma sõin ka natuke krõbinaid, kuni Maakas pröökama pistis.
Siesta. Enne siestat oli mul siiski seda aaloekreemi ka vaja, sest vahel juhtub, et Maakal on õigus.
Bassein. Privaatbassein!

Ja oligi käes hiline õhtu Kreeta järjekordses kuumas suveöös. Peale seda tervet päeva ringi sahmimist.
Loomulikult molutasime terrassil, jõime gini toonikuga ja vahetasime päeva muljeid, kuni ma järsku tundsin, et kõht hakkab ses pimeduses jälle vaikselt tühjaks vajuma.
Pöördusin Maaka poole: "Kuule, kas sa võiks äkki need kotletid, tead küll millised, ka veel teha, mul on kõht tühi ja päris liha tahaks?" Sest no kes ei sooviks öisel terrassil süüa midagi eriliselt šikki ja samas natuke nilbet? Peas mängles mõte, kuidas Maakast saab köögivõlur ja lauale maandub mingi imeline kunstipärane gurmee.

Vaikus.
Maakas pöördus minu poole pilguga, mis ütles rohkem kui sõnad.
Aga need sõnad tulid ka kohe järele. „Mida sa veel tahad? Kas sa üldse tead, mis kell on? Sa oled üks täitmatu elajas, sellist ei jõua üle talve pidada!"

Ma olin sellel hetkel sõnatu, mis on erakordne, sest tavaliselt on mul vastus varnast võtta. Aga nüüd olin vait ja mõtlesin pingsalt. Seda, et kotlettidega sobiva põlle mainimine oleks ilmselt Eriti Suur Viga. Kuigi ise ta küsis, mida ma veel tahan.

Süüdistus oli ränk. „Täitmatu elajas," kordasin tema sõnu ja otsisin viisi, kuidas olukord jälle kontrolli alla saada. „No okei, olgu, jääme siis tavaliste kotlettide juurde, ei pea jänkukad olema," pakkusin kompromissi.

Jälle vaikus.
„Okei, need ei pea isegi kotletid olema, üks veisesteik, kreekapärane ja selline hästi pisikene, ajab ka asja ära ja siis on playboy kotletid tasaarveldatud ja ausõna, ma ei hakka homme mingit OnlyFansi salatit nuiama?”

„No ei, ma ei jaksa sinuga vaielda, lähme poodi," ütles Maakas, vehkides kätega nagu tuuleveskid, mida me päeval väga ei näinud, ja tormas tuppa, nüüd juba OMA vinge kassikoti järele.

Lendasin talle järele, haarates oma õlakoti. Hakkasime poe poole sibama, aega sulgemiseni oli 38 minutit.
Pidin end kiirelt kehtestama.
„Seda, et esiteks me ei hakka ju kuiva liha sööma, sa võiks kõrvale tzatziki ka teha ja teiseks tahaks seda kõike hästi kiirelt, sest mul on kõht tühi, noh, et liha võiks olla soodaga töödeldud ja marineeritud ja väike tärklis äkki ja ...”
Maakas seisatas ja vaatas mind sellise näoga, nagu ma olekski päriselt ebanormaalne. „Soodat sööma? Oled sa napakas või?" Ta vahtis mind justkui oleks ma teinud ettepaneku minna ja süüa otse mingist keemialaborist.

„Ei, no päriselt!" püüdsin selgitada. „Sooda on aasia kiirtoidukohtade igapäeva praktika, see teeb liha pehmeks ja pärast ei jää kuiv ja... ," proovisin vaikselt oma idee mõistlikkust õigustada, ise samal ajal Kolmandalt küsides, kuidas on „oregano” kreeka keeles ja tähtedega. Sest oregano peab kreekapärases marinaadis sama kindlasti esindatud olema kui küüslauk või sidrunimahl.

Poes läks üllatavalt valutult – sulgemiseni oli vähe aega, nii et haarasime vaid vajaliku ja pagesime „koju” tagasi. Ettepanekut Sex Shopist põll kaasa haarata ei julgenud ma endiselt teha.

Ja siis läks lahti! Tõsine kokandusšõu meie miniatuurses köögis. MasterChef Kreeka versioon. Kõik algas sellest, et meil oli vaid 2 praenuga või võinuga või... noh, et meil ei olnud nuga. Ja seda oli vaja, sest olime haaranud odavaima saadaval oleva vintske ca kilose veisetüki, mis kindlasti ei olnud mingi filee. Aga kui sul on taskunuga, kasvõi olematu, siis milleks selline luksus nagu kokanuga?

Jätkus ka Katkisele Kassile ja seljankamaterjaliks

„Kuule, tee see asi nüüd nii poole sentimeetri kuni 0,7mm paksusteks ruutudeks,” juhendasin Maakat ja Maakas nüsis. Sest pisasjad meid ei murra.

„Mis me nüüd siis teeme?” küsis higine Maakas peale oma missiooni lõpetamist, vahtides mind nagu oleks ma Rimi Köögi peakokk. Jäin oma soodasoovituse juurde ja Maakas, olles kõigest tüdinud, tegi nagu ütlesin.

Kuni õhukesed veiseruudud soodabasseinis oma asju ajasid, asusin mina marinaadi kokku keerama ja Maakas tzatzikit valmistama. Kööginurk oli meil täpselt selline, et kui üks külmikuukse avas, jäi teine sinna lõksu. Või sai kapiukse avamisel muhu pähe. Kõik see toimus nagu miskite napakate tantsusammude saatel: kaks sammu vasakule, üks samm paremale, põlvega külmikuuks kinni ja vasaku käega ülemise kapi uks lahti.

„Misasja sa nühid mu seljas, see on juba kuidagi imelik,” muutus Maakas paranoiliseks kui toimingud hakkasid tunduma kui marutõbiste pesukarude võitlustanner prügikastis. Ta nägi välja nagu võiks järgmine muhk mu peas tulla mitte just kogemata ja mitte just kapiukse avamisest.

Otsustasime võtta pausi.
Esteks, et meie köök, mida meil ka edaspidi vaja oli, püsti jääks; teiseks, et ma veel ühest muhust nagunii normaalsemaks ei muutu ja kolmandaks, et vee ja sooda sisse tõmmanud liha saaks nüüd marineeruda. Oliiviõlis, oreganos, küüslaugus, pruunis suhkrus ja ses laimis, mille olime hotelliaiast varastanud.
Molutasime ja jõime terrassil edasi, minul üks silm pingsalt telefonis kella jälgimas. Terve tund!

Ja teate mis? Kui see tund läbi sai ja veis pannile lendas ... krdi hea sai! Nii see osa, mis otse marinaadist pannile läks kui ka see hilisem, mis enne paneerimisjahust läbi käis.
Ma ei tea, kas see oli sooda, meeldisime me Kreeka jumalatele või oli see meie kõike muud kui graatsiline pesukaruköök, aga meie laual oli keset ööd täiesti korralik söök! Eriti, et selle tzatziki sinna kõrvale oleks teinud nagu mingi Kreeka vanaema, mitte Maakas.

Igas mõttes küllastunult kerisime end voodisse linade alla.

Ma vist ei ole enne maininud, aga sellist asja nagu tekk meie majutuses üldse ei tuntud.
Küsimise peale ilmselt oleks saanud, aga jah, ega neid vaja ka ei olnud.