Narva

Sajab.
Tunded on segased.  Tähendamissõnas kadunud poja tagasitulekust on vihm see seakarjusepõlvest koju hiilinud kadunud poeg,  keda räpasusest ja näotusest hoolimata hõisates vastu võetakse ja kuum suvi on vanem vend, kes ometi tegi kõik õigesti ja nüüd tunneb end  kõrvaletõugatuna ja alatunnustatuna.

Mida ma jahun.
Jess, sajab! Loigud ja puha!

Laupäeval ei sadanud, et see vihma-teema nüüd naksti kokku võtta. Narvas oli lausa palav. Turult soetatud venemaa kommide kott tuli autosse võimalikult varju poetada, oli reaalne oht, et kommid muutuvad joodavaks plögaks.
Päev algas kella üheksase kodunt lahkumisega, juba pool kaks öösel olin uuesti kodus, läbi nagu läti raha, aga sihuke rõõmus raha.

Planeeritud kultuuriprogramm läks uhke pauguga vastu taevast, samas eriti suurt kahetsust ei tundnud keegi. Peaaegu kõik toimus täpselt plaanitule vastupidi.
Välja arvatud söögipaus. Söömine on nii püha tegevus, et maailmalõpu läbiviijatelgi on kindlasti ette nähtud lõunapaus, mil kõik tardub.

Victoria bastioni katakombid.
Väga tore vene noormees giidiks, jutt eestikeelne, naljad ettevaatlikud.
Isiklikult minu patriootilist meelt riivas tugevalt fakt, et Peeter Esimesel kulus Narva linna vallutamiseks kõigest kolmveerand tundi. Lohutas teadmine, et Peeter sõdis rootslastega, eesti mehed oleks kindlasti kõvemast puust olnud. Onju? ONJU??
Teine number, mis enne kasemattidesse laskumist läbi viidud ajaloo kiirkordamiskursust meelde jäi on kaks. See oli Narva (põlis)elanike arv, kui sellesse sisenesid Teise Ilmasõja lõppmängu eel vene väed.

Katakombidest lootsin rohkem, häbi tunnistada, aga vaimusilmas oli pilt hargnevatest ligastest sopilistest pimedatest piiksuvatest nahkhiirtest kubisevatest ootamatult kriuksudes sulguvate vaheustega koobastikust, kus kohati takerdub jalg eelmise aasta ekskursantide skelettidesse.

Samas - kahe euro eest oleks seda ilmselgelt palju tahetud.
Ajaloo ilmestamine kostümeeritud mannekeenide abil oli tore. Kuiv jutt tühjas sirges tunnelis olnuks tüütu. Mannekeenidega..hmm, nice ass, hah?



Edasine plaan oleks meid viinud promeneerima, aga läks pisut teisiti.
Algas kõik täpselt nii, nagu algavad klassikalised õudusfilmid. "Ma tean otseteed".
Igal juhul olime äkki keset kohalikkust kultuurist kubisevat labürintjat garaažikooperatiivi, jälgituna mitmest kahtlustavast silmapaarist, kõõrbetuul üles keerutamas liiva, selja tagant läbi veeremas kõrbeohakate pallid...
Olgu, palle polnud.

Jõudsime garaažilinna teise otsa -lukus värav plekktara sees, kaks hiiglasekasvu kutselist poksijat koos marutava lõukoeraga kilekotis laipa tassimas kaks kohalikku noormeest taksikoera ja taarakotiga lasid meid sealtkaudu tänavale. Igal juhul promenaadile me ei jõudnud, kuid ära nägime siiski. Poole kilomeetri kauguseltki tundus promenaadil olevat mõnus ja ilus.
Paraku ütles kell otse välja, et peame kohe tagasi jalutama, muidu jääme hiljaks.

"Kremli ööbikud"
Sellest on juba palju kirjutatud, võrdlused näosaatega tulid vist pea kõigile pähe.  Aga kuidas teistmoodi mängida lauljat?
Ma olen sedasorti teatrietenduste- ja filmivaataja, kellele jääb silma üks kindel detail, mille ümber ta nähtud loo lõpuks väänab.
Joala-saagas oli mu jaoks tolleks detaliks laul "Mängime armastust". Laul oleks justkui leebe ja pehme armusõnum, kuid taustal hööritasid end poolpaljad piigad punase laternaga märgitud akendel.  Kuulsa inimese elu - teeselda armastust selle vastu, mida teed, kuigi see on ammu juba muutunud isiksust lõhkuvaks rutiiniks. Ma ei julge arvata, et nii juhtus ka Joalaga,  kuid miks mitte. Teha päevast päeva seda, mida oskad, kuid ei armasta ning lõpuks leida end üksi keset tuulist jäävälja. Hing külmub kinni, pole, kes sulatab.
Etenduskoha ümbrusesse siia-sinna üles pandud plakatlikud Jaak Joala siluettpildid võimendasid seda tunnet just siis, kui mõni seltskond endast koos Joalaga pilti tegi. Trofeefoto jahisaagiga.

Aa, pilt Venemaast tuleb ju ka lisada.

Tolle rohelise katusega maja peal on suurelt kirjutatud  "Rossija".  Mitte-saksa tähtedega.  Venemaa piiripunkt jalakäijate silla venemaa-poolses otsas. Fotol ei jäänud kirja millegipärast näha, raudselt on siin kaageebee kustukumm mängus!

Etenduse koht, tehnilised lahendused ja suurejoonelisus olid kõik ülivõrdes. Koomiline oli enne etenduse algust toimunud suhtlus kahe vastamisi asunud tribüüni vahel, kus jõuti koguni klassikalise spordivõistluste juurde kuuluva "laine" tegemiseni.  Inimesed on enamasti täitsa toredad. Pildil on tribüünid veel tühjad, silma torkab, et on nähtud vaeva isegi etenduse ajal nähtamatuks jäänud pisiasjade sättimisega...