"Hakka aga seletama, kaua me ikka teineteist üle laua passime"
Uurija oli juba tüdinenud, Preedik oli kolmveerand tundi oma seletust alustanud...ja kohe jälle pooleli jätnud, maigutades suud nagu kala, siis jälle alustanud, proovides oma juttu pisut teisiti sõnastada ...ja jälle lõpetanud.
"Pagan küll, sa olid ju ise ja seal, nägid kõike pealt, mida ma sulle veel seletan?"
Tõsi ta oli, Veeliks kuulus samasse jahtkonda, oli samal jahilgi, kus löömaks läks, nägi isegi seda hetke, kui Peedik pasunakoorist ajajate liini lärmi tegemiseks mõeldud taldrikutest ühe lapiti Eero näkku lajatas, aga miks ta seda tegi, seda Veeliks ei teadnud.
"Miks sa teda lõid?"
Preedik kehitas nõutult õlgu. "Pikk jutt, tead..."
"Olgu siis pikk jutt, aega on. Hakka lõpuks rääkima, saab asja kaelast ära."
Näh, ei saagi teisiti. Peab ikka kuidagi selle jama ära seletama
"Olgu. Aga kui saad, siis las ma räägin ühe soojaga, ära vahele küsi...kui vaja, siis pärast, nõus?"
"Ma ei luba midagi. Eks ma proovin."
Uurija oli juba tüdinenud, Preedik oli kolmveerand tundi oma seletust alustanud...ja kohe jälle pooleli jätnud, maigutades suud nagu kala, siis jälle alustanud, proovides oma juttu pisut teisiti sõnastada ...ja jälle lõpetanud.
"Pagan küll, sa olid ju ise ja seal, nägid kõike pealt, mida ma sulle veel seletan?"
Tõsi ta oli, Veeliks kuulus samasse jahtkonda, oli samal jahilgi, kus löömaks läks, nägi isegi seda hetke, kui Peedik pasunakoorist ajajate liini lärmi tegemiseks mõeldud taldrikutest ühe lapiti Eero näkku lajatas, aga miks ta seda tegi, seda Veeliks ei teadnud.
"Miks sa teda lõid?"
Preedik kehitas nõutult õlgu. "Pikk jutt, tead..."
"Olgu siis pikk jutt, aega on. Hakka lõpuks rääkima, saab asja kaelast ära."
Näh, ei saagi teisiti. Peab ikka kuidagi selle jama ära seletama
"Olgu. Aga kui saad, siis las ma räägin ühe soojaga, ära vahele küsi...kui vaja, siis pärast, nõus?"
"Ma ei luba midagi. Eks ma proovin."
***
Mis kell me hommikul kogunesime? Oli vist viis? Siis juba sadas, päeva peale läks aina hullemaks. Ajajad olid riides nagu tuukrid ja sellest hoolimata loksus vesi saabastes kaugelt enne kui me alguskohta jõudsime. Paaril mehel olid koerad ühes, need läksid kodus hiljem tsentrifuugi või väänasid mehed penid niisama välja.
Kui kütiliin oli paigas, puhuti pasunat.
Alustasime
Jumala eest, kui ma teaks, kes ajajate tee välja valis, lajataks talle teise taldrikuga. Ma olen pool elu jahil käinud ja nii roppu rada pole mu silmad veel näinud. Pori, vett täis kraavid ja uskumatult risused raiesmikud, veerand tunniga oln nii märg, et järves ujumas käies olen ka kuivem olnud.
Siis nägin ma seitmeharulist. Hiiglane! Sarved olid... Saadananahk, nagu teineteise peegelpilt, sümmeetria, laius....kord elus näed selliseid!
Loom ragistas minust viiskümmend meetrit eespool, sealt, kus mina oleks läbi minna üritades kaela murdnud või silmad pulga otsa jooksnud, läks tema läbi nagu nuga võist.
Esimene kord ajajaid näha see tal polnud, Seitsmeharuline teadis, et ta peab minema liiniga risti, mitte eest ära jooksma. Mina jälle teadsin, et loom tuleb liinis kinni hoida.
Oi, ma mängisin temaga. Kord kolistasin taldrikuid nagu oleks ilmalõpp käes, kord olin vait kui hiir, ei liigutanudki ennast. Põder proovis kogu aeg mu selja taha saada, teiste ajajate koerad ei kutsunud just risti liini jooksma, aga ega ma siis...paar korda kukkusin, silmad olid ju kogu aeg loomas kinni, saapa rebisin kännust püsti jäänud orgi otsa puruks, tald hirnus nagu setuka molu, nägu oli kriibitud nagu kassiga oleks kakelnud...
Põder oli mõnikord mulle nii lähedal, et tundsin ta haisu. Aurav hiiglane, oleks ta ainult tahtnud, oleks ta minust vabalt üle võinud marssida, mida ma teinud oleks? Tadrikuga ta maha löönud? No surnud ta siis muidugi oleks, naerust kindlasti.
Hakkasime kütiliinile lähemale jõudma. Loomi oli vähe, kellelgi ei olnud midagi laskmisväärilist ette jooksnud.
Jaht oleks luhta läinud, kui poleks olnud minu seitsmeharulist. See hiiglane oli päeva päästja.
Vihm oli vahepeal järjest hullemaks läinud. Iga sammuga lärtsatas kummikust vett üle ääre välja, teine kummik, see ilma tallata, see oli veest küll tühi, aga jäi kogu aeg kuhugi kinni. Eks väsimus, jalad rohkem lohisesid järgi kui tõusid põlvist. Osa mehi liini teisest otsast olid alla andnud. Need loivasid kuidagi, peaaegu poolelusatena, peaasi, et kohale jõuaks. Kohati olid ainsad hääle tegijad koerad. Õnneks, sest koeri põder kartis, klähvimine ei lasknud loomal ei paremale ega vasakule kalduda, ikka ilusasti tema ees ja mina taga.
Kui kütiliin oli paigas, puhuti pasunat.
Alustasime
Jumala eest, kui ma teaks, kes ajajate tee välja valis, lajataks talle teise taldrikuga. Ma olen pool elu jahil käinud ja nii roppu rada pole mu silmad veel näinud. Pori, vett täis kraavid ja uskumatult risused raiesmikud, veerand tunniga oln nii märg, et järves ujumas käies olen ka kuivem olnud.
Siis nägin ma seitmeharulist. Hiiglane! Sarved olid... Saadananahk, nagu teineteise peegelpilt, sümmeetria, laius....kord elus näed selliseid!
Loom ragistas minust viiskümmend meetrit eespool, sealt, kus mina oleks läbi minna üritades kaela murdnud või silmad pulga otsa jooksnud, läks tema läbi nagu nuga võist.
Esimene kord ajajaid näha see tal polnud, Seitsmeharuline teadis, et ta peab minema liiniga risti, mitte eest ära jooksma. Mina jälle teadsin, et loom tuleb liinis kinni hoida.
Oi, ma mängisin temaga. Kord kolistasin taldrikuid nagu oleks ilmalõpp käes, kord olin vait kui hiir, ei liigutanudki ennast. Põder proovis kogu aeg mu selja taha saada, teiste ajajate koerad ei kutsunud just risti liini jooksma, aga ega ma siis...paar korda kukkusin, silmad olid ju kogu aeg loomas kinni, saapa rebisin kännust püsti jäänud orgi otsa puruks, tald hirnus nagu setuka molu, nägu oli kriibitud nagu kassiga oleks kakelnud...
Põder oli mõnikord mulle nii lähedal, et tundsin ta haisu. Aurav hiiglane, oleks ta ainult tahtnud, oleks ta minust vabalt üle võinud marssida, mida ma teinud oleks? Tadrikuga ta maha löönud? No surnud ta siis muidugi oleks, naerust kindlasti.
Hakkasime kütiliinile lähemale jõudma. Loomi oli vähe, kellelgi ei olnud midagi laskmisväärilist ette jooksnud.
Jaht oleks luhta läinud, kui poleks olnud minu seitsmeharulist. See hiiglane oli päeva päästja.
Vihm oli vahepeal järjest hullemaks läinud. Iga sammuga lärtsatas kummikust vett üle ääre välja, teine kummik, see ilma tallata, see oli veest küll tühi, aga jäi kogu aeg kuhugi kinni. Eks väsimus, jalad rohkem lohisesid järgi kui tõusid põlvist. Osa mehi liini teisest otsast olid alla andnud. Need loivasid kuidagi, peaaegu poolelusatena, peaasi, et kohale jõuaks. Kohati olid ainsad hääle tegijad koerad. Õnneks, sest koeri põder kartis, klähvimine ei lasknud loomal ei paremale ega vasakule kalduda, ikka ilusasti tema ees ja mina taga.
Rada oli uskumatult sant. Viimases lõpus käisin kaks korda rinnuni kraavis ära, siin poleks ka tervetest kummikutest ka abi olnud. Ja kustkohast need põdrakärbsed püksi pääsesid – ei mina tea. Seal nad igal juhul olid. On vist siiani.
Hakkasime seitsmeharulisega püssimeestele liginema, nüüd pidi siis suur ja elegantne jahi lõpp tulema. Milline trofee, jahtkonna parim, kindlasti riii suuremate hulka kuuluv! Sellise nimel tasus ennast rappida.
Ma teadsin, et Eero on osav püssimees, rihtisin looma otse tema ette. Mäletad, mees ise ju kogu aeg jutustas, mida ta teeks, kui oma Suure Trofee kätte saaks? Teinekord istus saunas, õllepurk näpus ja unistas nii, et õlu liisus enne ära kui ta silmad laest alla lasi? Tal oleks pidanud ropult hea meel olema – unistus jalutab ise nina alla!
Kus mehe silm lõi särama, kui ta seitsmeharulist nägi. Suu jäi lahti, ta ei hingand vist püssitoru põdra poole suunates üldse. Mina olin veidi eemal võsas ja tundsin sama – suu kuivas, hing oli kinni, süda puperdas veel kiiremini kui rajal ajades mütates.
Aga siis..
..no kuradi kurat...
...Eero lasi püssitoru alla, võttis mütsi peast, vaatas taevasse ja mütsiga vehkides ütles valjusti „Näh, täna nii vihmane, kes selle kere siit rabast välja veab...“
Vehkis mütsiga! Lõugas nagu viimsepäevapasun!
Põder oli ka väsinud, ei läinudki kohe jooksu.
Eero toetas püssi kännu najale, istus ise sinnasamasse ja koukis põuest võileivakarbi..sööma hakkas, selg seitsmeharulise poole! Noh, selleks hetkeks tuli loomal ka eluvaim sisse ja metsa ta kadus.
Mis sa mõtled, miks ma Eerole taldrikuga vastu pead lõin?
Sa oleks ise sama teinud!
***
Veeliks oli alguses tükk aega vait.
„Mine praegu koju, jäta oma jutt praegu enda teada“ oli kõik, mida ta seejärel Preedikule ütles.
„Ma räägin Eeroga, selle peab ära summutama, muidu tulevad kõik meie jahtkonda seitsmeharulist otsima“
Seda ta mõtles.
***
„No kunagi näen ma seda iludust veel, siis otsin mõne teise laskja... kurinahk, põdrakärbsed lausa purevad..“
***
„Mul on veel, millest unistada. On! Pagan, helistan Veeliksile, pole seda kaebust vaja käiku anda, nina on veel jäme, aga küll see ka üle läheb“
***
„Hea, et ta ei tea, kes ajajate raja paika pani... järgmine kord peaks selle mõned nädalad enne ise läbi käima, ei arvanudki, et ni hullu kohta sai...“
Postitused
Ausalt, ma pole tükimat aega nii irvitanud kui nüüd seda komejanti lugedes. Aitüma sulle.
VastaKustuta