Tänaseks olid mul suured plaanid, muudkui majapidamine eeskujulikuks vuntsida ja tomatikasvusid kakkuda ja...noh, lihtsalt tubli tahtsin olla.
Tahtsin mis ma tahtsin, laiselnud oleksin niikuinii.
Tegelikult leidsin end provintsipealinnas Eriti Tähtsaid Asju ajamas ja kui asjad olid piisavalt kaugele ära aetud jõudsin veel kinnogi. Mamma Miat vaatasin, film oli üsna "meh"- elamus, Ritsiku juures on seda ristseliti ja ruutpesiti läbi arutatud, mul pole muud lisada peale selle, et Abba muusika mulle siiski meeldis, nii nüüd kui eelmisel sajandil.
Mõte läks filmi lõpus hoopis imelikke radu pidi uitama. Stseen, kus noor titeema oma pitsidesse mässitud pambuga ristimisvaagna poole sammus, samal ajal last täiesti ebavajalikult kätel solgutades..laps ei olnud ju rahutu, ei nutnud ega midagi? No ja siis tulid meelde poeskäigud ajal, mil oma lapsed veel pisikesed olid. Kui oli pood, milles võtsin kauba tarimiseks korvi asemel lausa käru, siis kui mitmeid kordi ma riiulite vahel kopikaid veeretades ja arvestades, kas ikka jagub ja mida võiks ostmata jätta tabasin end kärus vaikselt pikutavat riisikotti või lihakäntsakat kiigutamas? Või siis aias lehti riisudes käru tühjaks viima minnes leidnud, et lõdistan käru, nagu oleks selles kisendav põnglane?
Aga nüüd, teate, tekivad uued veidrused. Räägin tööl arvutiga, kiidan autot hea käitumise eest, patsutan mikserit hea töö eest. Jaah, ma olen erakordselt seltskondlik, nagu mõistate.
Kui käitumismuster muutub selliseks, et hakkan ennast "meietama" või kasutan Guglunkilikku enesest kolmandas isikus vestlemist, siis palun eletrišokki.
Tänan, me tunneme end juba päris hästi, arvavad nemad.
Postitused
Te pole üksi, me siin ka räägime.
VastaKustutaTäna hommikul pahandasin teelusikaga:
Kas sa pead niimoodi pudistama seda puru?
Ega teelusikas ka suupeale kukkunud pole:
Te võiks oma kätt vähem väristada, lugupeetav.
Mida sa lusikaga vaidled, puhas roostevaba, ise ostsin.
Tead, ma siin ka ükspäev mõtlesin. Olen (vähemalt väliste tunnuste järgi) suur inimene, kolme lapse ja kahe kassiga, ja ikkagi tunnen vajadust tubli olla. Tomatit ma ei kasvata, aga tunnen ka, et kui olen endale lubanud majapidamist vuntsida ja jääb vuntsimata, et peaksin justkui kellegi ees vastust andma. Näete, juhtus nii...
VastaKustutaPeaks vist uuest ette võtma "Kui ma oleksin suur" käsiraamatu ja selle järgi käituma hakkama!
Niikaua ma luban endale süüdlaslikku olemist tegemata koristamiste ja muude "naistetööde" osas, kuni see on põhjustatud enese ebamugavustundest. Umbekasvanud kasvuhoonest on ebamugav tomateid kätte saada ja öösel jalga raamatu peal nikastada või lusikas jalga astuda on lihtsalt valus. Kui ma peaksin mõtlema hakkama, et "mida küll teised minust mõtlevad?" tunneksin, et olen oma elu jooksul saavutatud meelerahu ja hingevabaduse minema visanud.
VastaKustutaVeel on need mul alles. Loodan, et nii ka jääb.
Hen Zen, sul näib olevat keerulisem seis: su asjad, teelusikaski, vastavad su kõnetustele....oo õudu, nagu klassikud selle peale ütlevad. Ma pageks metsa...