Natuke nagu mõrtsukalugu, aga hell sihuke

Ei tule seda reisijuttu seekord, ei tule. 

Stockholm on imeline linn, seltskond oli imeline, näha sai võrratuid asju ja juttu ei tule. 

Esiteks veniks see pikaks nagu "Sõja ja rahu" ja "Tõe ja õiguse" nõbu ja teiseks... 

Ah, kogu aeg ei pea olema midagi teiseks.  

Olete tähele pannud, et ootamatult on saabunud sügis? Niiskus ja lehed, milles ei saa sahistada, sest sajab ja sahistamisest saab pladistamine. Kah tore tegevus, aga kummikud peab jalga panema. 

Ja hiired. Hiired otsivad sooja talvituskohta. Ühel ööl ärkasin mõrva peale. Kassid madistasid köögis, hiir röökis. 

Ma ka röögiks, kui mind tapetaks. Kaalusin sekkumist ja hädatappu, aga kuidas? Lasen hiire maha? Keset kaklust? Löön muul moel maha? Aga kui ta on nii elus, et pageb, soolikad meeter maad järele lohisemas kuhugi, kust ma teda kätte ei saa? 

Ei. 

Istusin ja ootsin karjete vaibumist. Siis läksin, koristasin laiba ja puhastasin kuriteopaiga, mõrtsukatele andsin preemiaks peenemaid näkse. 

Inimene on ikka jõle silmakirjalik. Mina olen inimene. Silmakirjalik sihuke. 

Ma panen siia juurde paar soojust meelde tuletavat pilti kirjutamata reisijutust. Sinna lähen ma kunagi tagasi, loodan vähemalt.

Päev

 

Siit

Siiani

Viimase peal päev!

Ja edasi:

Naughty november

 Räägime nüüd vahelduseks tõsiselt. 

1. Me pidime novembris porri kirjutama hakkama. 

2. Mõelge keegi sellele kirjanduspuhangu karikale mingi normaalne nimi välja, palun. 

Mul kujutlustes ja kõrvus lõi eelmiste teemade igasegaseid kommentaare sõrmitsedes kõlama ning kummitama kerge optimisminoot - äkki on rohkem osalejaid kui vaid Konn ja wildikas. Muidu võib juhtuda nii, et nimetatud ei pane suures õhinas tähele, et „teised vaatavad imelikult.” ... ja nii need õnnetud end sotsiaalseteks paariateks kirjutasidki...

3. Ehk siis karikaetapi käivitamiseks on reegel. Osalejaid on vähemalt 5.

Väljenda grupiviisilise süü jagamise nõusolekut kommentaarides üheselt arusaadavalt. Kui teed tünga, siis juhtub nii. 

4. Kirjutamiseks ja roppuste laagerdamiseks on aega terve november, kiireimale boonuspunkte ei kuku. 

5. Pakkumised teemade osas on oodatud, teeme otsa lahti alljärgnevate pakkumistega:

- Südasügise paradiis

- 69 halli varjundit 

- T-rex, herpes ja purk konservherneid

- Agatha Christie retseptiraamat

- Tripperipuhang Lottemaal

Võtaks ühe gümnaasiumi nn küpsuskirjandi teema ka menüüsse:

- Surnud armastuse teema 19. sajandi vene kirjanduses /alternatiiv: Shakespeare´i teoste põhjal 

6. Jääb ka küsimus kas kõik kirjutavad ühel ja samal teemal (mis vajaks polli, et leida rahva lemmik) või ajab igaüks oma sousti. Seda saab muidugi teha ka pealkirjast olenemata.

7. Lingi oma toode siia või saada toimetusele, st Kaamosele kui ise seda kusagil mujal avaldada ei taha. Toimetus korjab välja vaid ilmselgelt ebaseadusliku, muidu ei näpi. 

Kommentaarid ja demokraatlikud debatid on avatud. 

Kes piisavalt kaua üleval on näevad laivi ka.

Sinepiküpsised pohlamoosiga

 Küsisin Sinult küsimuse, mis peaks sümboliseerima armastust. 

"Kas Sa abielluksid minuga?" 

Tundus, et Sinu jaoks sümboliseerib see hoopis õudusunenägu. Vähemasti minu poolt küsituna. See ei takistanud mind uuesti küsimast. Ja veelkord. Ja siis vist veel...

Lõpuks ühel sügisesel päeval vastasid Sa mu järjekordsele küsimisele teisiti.

"Ma mõtlesin järele. Kui sa niiväga tahad, võime abielluda. Sa ju ei anna enne alla? Ma tegelikult ajasin kõik juba korda ka."

Uksest astusid sisse arvutikotiga notar ja portfelliga vandeadvokaat. Kas see teine mitte kirikuõpetaja ei peaks olema? Pohlad. Peaasi, et abiellume!

Sa andsid oma allkirja, heites minu poole pilgu, mis ei olnud mulle tuttav. Sellist tumedat süngust ja valunooti ei olnud ma Su silmist enne tabanud. Aga me ei olnud enne abiellunud ka. Eks see tekitabki igasuguseid emotsioone. Lükkasid paberid minu ette. Pisut kõhklevalt. Ma ignoreerisin seda. Küsimata, mis Sinuga on. Kas Sa siiski kahtled veel milleski. 

Ma olin nii lähedal! Rebisin dokumendid Su käe alt ja viskasin paberitele oma hoogsad joovastunud pookstavid. 

Notar klõbistas midagi oma arvutis, paludes vahepeal sisestada PIN-koodi. 

Kahtlesin, kas see kõik on päris või kisub äratuskell mu peagi tagasi valusasse reaalsusesse. Mis on pikitud Sinu lõputu "ei"-de jadaga. Sel korral tundus siiski päris! Mu silmad läksid niiskeks. Ei, ma ei nutnud. See oli lihtsalt silmist väljapressiv rõõmu, heldimuse ja tänulikkuse tunne. 

Pole ime, et kiri mul silme ees ujuma hakkas. Loetav muutus järjest segasemaks. Tirisin taskus olevast pakist ühe pabertaskuräti, võtsin prillid eest ning kuivatasin silmad ja näo. Käisin varrukaga ka ninast üle. See ei parandanud segadust dokumendil. Heitsin pilgu päisele ja hakkasin palavikuliselt lehti lappama. Neil kõikidel oli sama päis. 

Tundsin, kuidas Kerberos, mu vana sõber, mu järsku reetis ning mu sisemuse kui marutõvehoos tükkideks rebis. 

"Elukindlustuspoliis poolele miljonile eurole" ütles nende neetud dokumentide päis. Igal viimasel kui lehel. 

Oh kuidas oleksin tahtnud tagasi minna eilsesse. 

Sõlmimaks Sinuga kokkulepet "kas võiksime edasi lihtsalt sõbrad olla? Mina ei tee Sulle abieluettepanekuid ja Sina ei tõuka mind trammi ette? Need luumurrud, millega ähvardasid - need on okei. Aga me ei abiellu ju? Palun!" 

Arvan, et oleksid vastanud "jah," siiralt ja mind vigastamata.

Aga täna on täna. Mitte eile. Mitte ka veel homme. Teadsin, et mul ei ole enam kaua jäänud. 

Jõllitasin näost kaamena oma kuldkalasid, kellele olin pihtinud kõiki oma saladusi ja soove. Ja kellesse palju investeerinud. Sellist, nii suurt ja rikkaliku sisustusega akvaariumi ei ole kellegi, kes vaid nelja kuldkala peab. "Kes teist see tänamatu värdjas oli?" küsisin sõnu läbi hammaste pressides. Ei mingit vastust. Nagu ikka. Nad jätkasid oma rahulikku kulgemist justkui ei oleks midagi juhtunud. Justkui ei olekski ma "abielus". Justkui ei oleks kellelgi neist sellega midagi pistmist. Terve see kamp oli minu vastu! Haarasin akvaariumi sülle ning heitsin selle ühes aknaklaasidega tänavale. 

************

Epiloog ehk vastus küsimusele "miks selline totter pealkiri". 

Pohladega on pohhui. Sinepiküpsistega on nii:

Jänes läheb poodi ja küsib, kas sinepiküpsiseid on. Ei ole. Jänes tuleb järgmine päev uuesti ja küsib sinepiküpsist. Ei ole! Käib ja küsib ja painab kuni kaupmees talle need krdi sinepiküpsised tellib (või küpsetas neid kliendi rõõmuks ise öö otsa, tont seda teab) ja ühel päeval rõõmsalt letile lajatab. Jänesel lähevad kõik karvad silmnähtavalt turri, võdistab end sinepiküpsiseid vaadates, ütleb "kui õudne!" Ja jookseb poest välja. 

***

... ja kui ta veel siiski surnud ei ole, siis painab ta edasi oma sinepiküpsiste küsimisega. 

Polli tulemused

 

Vastajate innukus oli üllatav, kuna polli uksele naelutades eeldasime maksimaalselt 25 vastajat, siis sai see ämber ikka väga kiiresti täis ja läks lõpuks natike rikkigi.

Kokkuvõte:

Lisame siia otsa veel Tomi, kes saabus alles rikkis polli torkima, vastuse:

Poll on disabled minul igatahes, vastan ikkagi: Eksperiment, Reisimine, Seiklus (other)

😎

Põhjaõnged

 Täiskasvanutele mõeldud sisu. 

Eksinud alaealistel on rangelt soovitatav kohe vabatahtlikult Tik-Tok-i naasta. 

**************

Et meil puhkuseplaanid ajastusega vähe puusse läksid ning Draakoniviljavabariigid tulevikku nihkusid, siis kehitasime õlgu ning nentisime, et Rootsiski jäi katkine laev kaemata. Ehk siis me läheme tagasi. Läänemere ärevaid aegu arvestades võib neid katkisi torusid, kaableid ja laevu selleks ajaks rohkemgi olla. Majasokku tahaks ka intervjueerida, peale tassikest (või kaht) Iiri kohvi. 

Sel korral tuleb reisikiri ette. 

Kui on soov ühineda seiklusega, mida ilmestavad purjus ja oksendav noorus, eneseväärikuse minetanud vanadus, räpparid, stripparid, kasiino ja kantri, siis vasta pollile (see on anonüümne) ning tee end kuidagi kuuldavaks. Paat lahkub sadamast 23.10.2023. 

**************

REISIKIRI REISIST, MIDA EI OLE OLNUD

Et mind on ennegi tabanud õnnetus Rootsi sõita ajal, mil Eestis on koolivaheaeg, siis teadsin, et sellest lihtalt ei saa midagi head tulla. Lisame ka oktoobrituulte möirged, mis mu õrna teo paanikasse ajavad, ja saamegi Täiusliku Tormi valemi. 

Aga kes ei riski, see elab (liiga) pikalt ja sureb hooldekodu kilelinade vahel.

Juba sadamas oli selge, et kõrged lained pilluvad “Balti Kuningannat” kuis ise soovivad.

Ootuspäraselt oli laev täis koolinoori. Elujanu. Energiat. Enesekindlust. Samal ajal ka kõhklusi. Uudishimu. Hormoone. Feromoone. Hulljulgust. Enesehävitust. Eelootavaid õppetunde. 

Esialgu ei olnud selles reisis midagi eksreemset kui kõrvale jätta noorte inimeste tormakus ja lärmakus. Ses osas olen õppinud vaikides seisatama kui põrandapesurobot, see on ohutuim viis oma teed tervena jätkata. 

Torm kogus hoogu nagu ka hallutsinatsioonides väänlev nooruse uljus laeva showbaaris. Mul tekkis paranoia, et saan selle valgus- ja muu šõu mõjul elu esimese epilepsiahoo. Otsustasime taanduda viisakasse jazzrütmidega restorani, mis noortele igav ja ühtlasi ka liiga kallis. Paraku ei päästnud see meid Tormijumalate vihast. Lained tõusid järjest kõrgemaks ja laev kõikus rängalt. Nõud sõitsid laudadelt põrandale ja purunesid. 

“Lähme kajutisse,” oigasin ja tõusin lauast, üritades vältida purunenud veiniklaaside kilde. 

Tundus, et laev keeras end päris tugevasse kreeni. Kahtlane müra viitas, et lisaks lauanõudele nihkusid ka autod seal kusagil all. 

Kukkusin. Lõin pea vastu lauaserva ja vajusin musta auku. 

Taas ümbrust teadvustades adusin, et torm oli vaikinud. Aga Merekurat oli ärganud. Millegi muuga ei suutnud ma avanenud pilti endale selgitada. Toibuv maakas minu kõrval jõllitas ümbrust arusaamatul pilgul. Üksteisele otsa vaadates vahetasime sõnadeta sõnumi “see ei ole meie reisi vaatepilt, hääled ega melu”. 

Valitses kaos justkui oleks laev 360 kraadi horisontaalkukerpalli teinud. Purunenud mööbel, toidujäänused, ribastunud vaibad, seintest ja lagedest rippuvad lahtised kaablid. Ja vanurid. Kõikjal olid vanurid. Kilelinadeta. Nende naeruturtsatused ja proteesideta susisevad dementsed sosinad. Mis asendusid õige pea millegi märksa nilbemaga – need seeniorid ajasid taga enneolematut hurma, ulgudes selle järele kui viirastuslikud hundid. Kirglikud avastajad, kes olid ületanud piiri, kust enam tagasi ei tulda. Grotesk. 

Nad ronisid laeval igale poole, nende lõpmatud naudinguhüüded kajasid läbi koridoride ja konverentsisaalide.

Maakas sosistas, õigemini peaaegu hingas välja küsimuse “kas ma olen surnud ja põrgus?” 

“Ventileeri end nüüd veidi ja vaata uuesti - need siin näevad välja nagu oleks president Pätsile endale lapsehoidjaks olnud!” hingasin vastu. “Meie koht ei ole siin, isegi kui siin on põrgu või surnukuur – mitte veel!”

Teadmised evakuatsiooni osas, mille osas maakas oli norinud “kas sa päriselt ka kuulad ja loed neid” tulid kasuks. 

“Kuuendale tekile, seal on parved!” röögatasin. Üritasime põgeneda mööda hämaraid koridore ja jalgumurdvaid treppe. Liftid ei töötanud. 

Ei. Kuuendal tekil oli takistus. Sajad himurad silmapaarid, pooled neist kaega kaetud. Jälle need rõvedad sosinad. Vanurite haistmismeel suutis veel suurepäraselt tabada feromoone, hirmuhormoone enam mitte. Neile sobis kõik. 

“Autotekile, lähme autotekile!” Korraks tundus, et saame seal hinge tõmmata. Kuid õudused alles algasid. Vanurid olid puruks kiskunud IKEA madratseid transportiva rekka. Nad möllasid kõikjal, nende lõtvunud nahaga kortsus ihud kleepusid üksteise vastu neil märgadel ja ligasteks muutunud madratsitel. Hakkasin karjuma, lihtsalt karjuma, kuid sellest kostus üle seeniorite rõve kõrvulukustav seniilne naer. 

Märkasime laeva irvakile vajunud rampi ning ühe külili vajunud maasturi järelkärust mahalibisenud aerupaati. 

Meid korjas peale veider radarirohke laev. Või laeva moodi asi. 

 “Ja kust teie nüüd tulete, siin meredel ei sõida ju ammu enam laevu ja maast oleme kuradi kaugel. Kas üritate rekordite purustamisega lugupeetud sõudjate hulka jõuda?” lõõpis laevamees. 

“Me oleme Balti Kuningannalt, aga seda ei anna seletada, vähemalt mitte praegu,” vastasin.

“Balti Kuninganna? Napakad olete või? Miks mitte Titanic? “ küsis laevamees pisut ärritunult. Meie siirast segadust tunnetades aga selgitas “Balti Kuninganna hukkus täna sada aastat tagasi.

Ülal vasakul avaldatud poll:

NB! Kunsti, abielu, kooselu, (grupi)seksi, üheöösuhte jne eesmärkide ellu viimiseks võta vastav subjekt ise kaasa või leia laevaavarustest.

NB2! Me ei lisa kajutisse reisijaid, leia ise omale sobiv kuut. 

NB3! Me ei tule sealt, st Stockholmist tagasi. Vähemasti mitte 24.10.2023

****

Lumi

Ta tuli alati koos esimese lumega. Päeval, mil ta maja korstnast sügisel esimene suitsupilv kerkis teadsid kõik, et lumi on järgmiseks hommikuks maas. Kuidas see tal õnnestus– keegi ei teadnud, see lihtsalt oli nii.  Ta tuli koos lumega, kevadel kui ta jälle ära läks kadus ka lumi.

Hommikul oli maas kena valge loor, kõik näis puhas ja värske. Küla oli justkui puhtaks pestud ja õhetas rõõmsalt, lapsed otsisid kuuride hämarusest välja kelgud, koerad – mõned neist alles kevadised kutsikad, kelle jaoks oli see talv esimene – jooksid ringi ja pildusid ninaga lund.

Talve algused olid kõik sellised. Hiljem tulid tuisud, hanged, mõnel ööl jõudis külm peaaegu teki alla varbaid närima, kuid algus oli alati helge.

Tema majake oli tegelikult esimene, mis hangedesse kadus. Väljas käis ta harva. Võimalik, et vanus oli see, mis ta tubaseks jätnud oli. Varem, mõnikümmend aastat tagasi, oli teda sagedamini küla vahel näha. Talle meeldis aeglaselt jalutada mööda suvalisi tänavaid, alati siis kui lund sadas. Pikk kõhn kogu helveste keerises, kord kadumas tuisupilve, kord sellest läbi lõigates. Eraklik. Harva, kui üldse, nähti teda teiste inimestega paari sõna vahetamas. Aga aeg on kõigist üle ja nii vajus ka tema kogu, kaotamata oma kummalist haprust, iga aastaga aina enam kumarasse, samm muutus lühemaks, jalutuskäigud harvemaks. Paaril viimasel aastal ei liikunud ta enam oma aiaski, ainus märk kohalolust oli suits korstnast ja õhtuti vilkuv tuluke aknas.

Ainult lumesadude rütm oli ikka sama. Esimene suits korstnast tähendas esimest lund. Kui õhtuti akendes enam valgust ei olnud hakkas lumi sulama.

Kuni selle kevadeni. Alguses tundus, et sula lihtsalt hilineb mõned nädalad. Ikka juhtub, külm kevad ei olnud mägede vahel midagi tundmatut. Lund tuli öösiti juurde, kuid millegipärast ei suutnud päeval kõrgemalt käiv päike isegi majade seinte äärde tavalisi tumedaid triipe sulatada. Tavalistel talvedel olid puutüved selleks ajaks juba mustendamas ja kõrred läbi lume, olgu see nii paks kui tahes, sirgumas läbi sulanud toru. Seekord mitte.

Lund aina sadas. Mitte palju, ka tuiskusid ei olnud väga, kuid hanged kerkisid siiski.

Korsten ometi ei suitsenud enam? Õhtuti olid aknad pimedad?

Pimedaid aknaid märkasid naabrid alles siis kui maja korstna otsa oli tekkinud lumest mätas. Ka jälgi ei olnud õues, kuigi see ei olnud viimastel talvedel eriti midagi tähendanud, ta ei käinud niikuinii enam kuigi tihti väljas.

Võibolla oli ta ära läinud, ta lahkus ju igal kevadel selleks, et talve hakul naasta. Seda küll, et ära läks ta siis kui kevad reaalselt kohal oli, täpsem  olles tuli kevad alati siis kui ta just läinud oli, kuid see oli kindlasti kokkusattumus. Väga võimalik, et ta oligi juba ära läinud. Jah, kindlasti oli nii.

Lund tuli juurde. Iga päev liikus mõni pilveke üle küla ja pillas oma koorma mööda tänavaid laiali. See kevad oli ikka tõeliselt hiline.

Alles siis kui ümberringi kõrguvate mägede tippudesse hakkas tekkima suvine rohelus saadi külas aru, et midagi on valesti ainult nende elukohas. Kümnete kilomeetrite taga paistvad mäeküljed rohetasid, külatänavatel helkis lumi. Kui külavanem saatis kedagi vaatama kui kaugele lumine maa ulatub ei jõudnud ükski saadetutest kuhugi, kus lund ei olnud. Ükskõik kuhu poole mindi – hanged. Sellised hanged, et lõpuks saabuv väsimus ei lubanud edasi minna, ellujäämiseks tuli alati tagasi pöörduda, Kes vähe sitkem oli pööras tagasi tuisu tõttu, mis hiljemalt kolmandal päeval saabus.

Kelle peas see mõte esimesena tekkis jäigi arusaamatuks.

Keegi ei olnud teda lahkumas näinud. Teda ei oldud lahkumas nähtud ka varem, aga ta minekut oli alati kuulutanud kevad. Sama kevad, mida praegu ei olnud. Majake oli lumme mattunud. Peaaegu nagu hiiglaslik hang, turritavad räästad olid ainsad, mis reetsid hoone olemasolu.

Päris kohe ei julgenud keegi majja minna. Paar nädalat ainult sosistati, mõned julgemad käisid aia taga piilumas, keegi vapper kaevas värava hangest välja ja tegi isegi lahti, kuid siis oli südikus otsa saanud ja nii oligi lahtise värava taga algavat rajast vaid teadmine, et see on olemas. Kolme nädala pärast kogunesid peremehed külavanema juurde, nende naised, ämmad ja miniad olid neil oma juttudega hinge seest söönud.

„Igal aastal on kevad tulnud, kui ta läks“

„Kas keegi on teda minemas näinud? Üldse kunagi? Sel aastal?“

„Millal viimati jäljed õuel olid?“

Tuleb majja minna. Tuleb.

Rada kaevati lahti, hulgakesi ei olnud see keeruline, maja uks ei olnudki lukus. Külas ei lukustatud uksi, seda küll. Sees oli pime, aknad olid ju hangedesse mattunud.

Seal ta oligi. Aeg saab meid kõiki ükskord kätte, tema ei onud erand. Külm oli ta sängi pulgaks kivistanud, isegi viimaste aastate küür oli justkui kadunud. Kena külmunud vanainimene.

Ta maeti külast nii kaugele kui mehed läbi lume minna jaksasid. Torm ja lumi tegid kõik mis nende võimuses, et ta maa peale jääks, aga mehed olid visad. Kangid ja tuli ja meeste jonn aitasid haua kaevata, rist sai väike ja kohmakas, sest suurem osa käepärast olnud puudest kulus maa sulatamiseks.

Järgmisel päeval algas sula. Mis iganes ülipika talve lume all üle oli elanud õitses ja kasvas, saagile põllul ei saanud küll eriti loota, sest suvi oli niikuinii juba peaaegu läbi.  Vähemalt arvasid külaelanikud nii.

Aga suvi kestis kaua. Sügise ainsaks märgiks oli lühemaks jääv päev. Ööd olid uskumatult soojad, päevad lausa palavad.

Talv näis kõvasti hilinevat.

 

 

Metsamüsteerium

 

Kunagi ammu, kui mina ja mu Sõber olime märksa nooremad ja rumalamad kui täna, tekkis mul ketserlik mõte väikesele matkale minna. Metsa, kus olin varemgi kolanud. Ning nii mõndagi kummalist, isegi õudset, näinud. Miski tõmbas mind sinna tagasi. 

Minu mets oli mu Sõbrale võõras ja läbipaistmatu, kuid pikemalt mõtlemata oli ta nõus seiklusele kaasa tulema. 

"Mulle adrenaliin ja su võllanaljad sobivad," muigas ta. "Metsakollide osas olen immuunne - ma lihtsalt ei usu neid!". 

"Aga öist libedust ja kukkumist?" nokkisin edasi. Mu kartmatu Sõber võttis seisukoha, et ta on kaduma läinud talent saatest "Tähed Jääl". 

Tõepoolest - me ei kavatsenud ju filmi "Wrong Turn" võtteplatsile minna. 

Esimesel matkapäeval tundus kõik suurepärane. 

Grill ja chill ja mets oma salapärase aura ning hargnevate kitsaste metsaradadega. Kohati ristteedega. Igal teelahkmel oli vaja langetada otsus, milline radadest valida. Valisime need, mis olid metsikumad ja sügavamale viivad. Isegi kui Sõber tundus kahtlevat, tõmbasin ta kättpidi endaga kaasa.   

Meil oli palju avastamist, sest ka mina ei olnud kõikidel neil radadel hulkunud. Meil oli lõbus.  Kuni. Vastu ööd tundus ümbrus korraks imelikult vaikne. Ei ühtki tuuleiili. Ei ühtki põõsas ragistavat lindu või looma. Ei ühtegi pinisevat putukat. 

Ajasime kõrvulukustava vaikuse metsa kohale langenud raske uduloori süüks. Ongi aeg magama minna. Panime oma telgid püsti. Üks siia, teine sinna. 

Hommikud on targemad, valgemad ja kärarikkamad kui õhtud. 

Nii oligi. Eilse õhtu kõhedus ei seganud meid alanud päeva nautimast. Puud kohisesid taas, kõlasid linnuhääled ning need neetud parmud ja põdrakärbsedki olid tagasi. Grill ja chill ja teelahkmed. Sügavamale. Metsa. Keegi naljahammas oli keset sügavat metsa püstitanud viida "LibaHundi Rada". Kuhu me ka pöörasime. Hiilides sammhaaval mööda kitsenevat jalgteed. 

Viskasime nalja eelmise õhtu kõheduse üle ning isegi ootasime, mida tänasel on pakkuda. 

Taas hakkas hämarduma. Ja mets jäi vaikseks. Tabasime õhust terava, söövitavalt happelise lõhna. Me isegi ei rääkinud sellest omavahel. See oli nii tuntav, et me teadsime, et me mõlemad teame. See oli nii ebamaine, müstiline ja külm nagu ei kuulukski siia maailma. Me hakkasime jooksma. Eemale sellest. 

Järsku sain aru, et mu Sõber on kukkunud ja pöörasin tagasi. Enne kui arugi sain, olid ka mul jalad alt läinud ning toimus kokkupõrge kõva, männipuu juurtega pikitud, maaga. Seda libedust, millega varem olin norinud, ei olnud siiani. Kuid ühtki hokivirtuoosi talenti ka mitte.

Järsku oli lisaks hirmule õhus halvaendeline varjund, kuid kumbki meist ei suutnud seda täpselt sõnadesse panna. Tundsin, et mul on olukorras veel siiski eelis. See on minu mets, ma olen siin varem olnud.  

Otsustasin hämaruses luuravast ohust välguga paljastava pildi teha, hoolimata, mis järgneb. Õigemini teades, mis järgneb. Röntgenpilt minust endast. Aga vahel lihtsalt ei saa enam palju halvemaks minna, nii et võtsin selle riski. 

Käte värisedes, suutmata ise telefoniekraanile ilmunud pilti vaadata, ultatasin telefoni Sõbrale. 

"See oled kõigest sina, sa ei kujuta ette, milline kergendus see on!" oigas Sõber ega isegi küsinud, kuidas ma saan olla kahes kohas korraga. Ma ei oleks osanud seletada ka. Saime kuidagi jalule ning hakkasime, selg ees, metsast välja taganema. 

"Jumal küll, minu vanuses ei kolata öises metsas, vaid käiakse päevavalguses, reha kaenlas, surnuaial peenraid tegemas", ütles Sõber vähikäiku tehes. 

"Nojah, ma pean oma juuksevärvi eelarvet suurendama; kui enne oli veel mõni must karv, siis praegu tunnen, et kõik on hallid," ohkasin vastu. 

Sel matkal ei juhtunud mitte midagi muud kui vaid kõik. Mida isegi ei juhtunud. 

Torm, teater ja tilulilu

 

Ma peaksin praegu tubli olema ja süüa tegema või tuba koristama või vähemalt seisma keset tuba ja olema sellise näoga nagu inimene kes hakkab kohe süüa tegema või koristama. Selle asemel vedelen kurguni teki all ja hüppan netis ukselt teisele. 

Teisalt kelle asi see on kas ma rapsin teha midagi, mida keegi niikuinii ei näe ja mis isegi pealtvaatajate olemasolu korral oleks täiesti ebaoluline või teen mida ma teen.

Täpselt ei mõista, on see nüüd laiskus, väsimus või nende kahe sohilaps.

Eile oli torm. Täna on tuul. 

Tormid on toredad kuni nad kellelegi haiget ei tee. 

Eile käisin kahe sõbraga teatris, mõnus pretensioonitu sisuga meelelahutus, "Nunnad hoos", oli laulu ja tantsu ja isegi ettearvatavad naljad olid naljakad, mida ei tule sugugi nii tihti ette kui meeldiks. Esinejad olid profid, detailid viimseni etenduse musrisse tipitud. Sellelt etenduselt sai ära mindud terake õnnelikumana kui tuldud.

Nagu meil selle seltskonnaga tavaks on saanud kuulus päeva sisse ka lisaajaviide, seekord siis Ahhaa keskuses müttamine.

Meid oli kolm: elupõline poissmees (mitte ses tähenduses mida britid sellega mõtlevad), teismeliste ema ja pensionär. Ma olin vaimu ette valmistanud selleks, et poismehele Ahhas meeldib, sest tehnika on justkui tema teema, teismeliste ema on seal mürgituseni käinud ja kannatab kenasti ära ja mina olen väärikas pensionär.

Valed eeldused. Meesterahvas kartis eneseväärikust kaotada ja käitus võluvalt blaseerunult ning pingutas iga hinna eest soliidseks jääda ning tema seltsidaamid möllasid kõikjal kus kaal lubas. Aga tegelikult oli ka poissmehel lõbus. Kui mitte muidu, siis kaaslaste üle võis ju ikka naerda.

Muide, kas te teadsite, et Ahhas ei ole pensionäri piletit? Seal on seeniori pilet.

See on nunnu. 

Tartu oli eile täis jooksjaid. Kummaline oli see, et paaril korral jooksis ühel pool teed üks või paar jooksjat ühele poole, teisel pool teed joosti teisele poole, mõnel tänaval silkas keegi põhja, paraleeltänaval lõunasse...neid oli terve linn täis. Hea küll, kõik jooksjad ei kandnud numbrit, seega oli nii võistlejaid kui muidu kehakultuurlasi, aga vabatahtlikult, selle ilmaga? Teil on põhjust enda üle uhke olla, mul olid juba vaatamisest lihased pinges.

Läheme tormi juurde tagasi.  Tormi tekitatud pettumuse juurde tagasi. Koju sõites katkus tuul auto nina nagu tahaks ta siga püsti puhuda, tulemusteta muidugi. Igav. Seepeale otsustasime suurelt teelt maha sõita ja ekstreemsusi otsida, juba mõne kilomeetri järel oli suur puujurakas risti üle tee. Läbi võsa sai kaarega juurtepoolsest otsast puu ümbert ringi sõidetud.

Ja oligi kõik. Edaspidi nägime ainult rebaseid, kährikuid ja oksapuru. Olgu, mõni langenud tümikas ka, aga need olid kas juba juppideks saetud või teega paraleelselt. 

Tänapäeva inimesed on lollid. Selmet kodus õdusas ahjusoojuses kakaod luristada ja tuule kohinat kuulata otsitakse võimalusi end adrenaliinitulvas elusana tunda. 

Lähen õige õue. Hetkel kallab vihma ja tuul mühiseb väsinult. Kakaod teen hiljem.

Reisikiri läbi kaasreisija pilgu, viies ja viimane

 Rootsi tunnel oli märksa lühem kui Tallinna oma. Sadamahoones kooserdas inimeseta põrandapesumasin, mis meid silmates, jah, sel olid silmad, viisakalt seisma jäi ja teed andis. Tundub, et sel oli aju ka. Kohe näha, et arenenud ühiskond!

Mis maatriksdimensioon see nüüd on ? Sadamahoonest väljudes sattusime Tuneesia tööstusmaastikule või ehitusplatsile. Kuigi „huid” kusagilt ei paistnud, sain siiski aru, et kirjad ja sildid tänaval ning bussipeatuses on rootsi keeles. Olgu, usaldame. 

„Bussi lähed esimesest uksest, maksad viipekaardiga juhi juures. Väljuda võid ükskõik millisest uksest” seletasin maakale, et vältida liigseid sekeldusi. Maakas osutus täitsa taibukaks ning meil õnnestus igasuguste üleelamisteta umbes-täpselt õigesse peatusesse kulgeda. 

Ilm oli endiselt ilus. Ka Tuneesia tühermaa oli järsku kauni linna vastu vahetatud. 

Jätsin miljöö imetlemise maakale ning sukeldusin telefoni. GPS-i ja Google Mapsiga konsulteerima. 

„Issand, kuhu sa kadusid?” kiljatus tõi mu tagasi päikeselisse Stockholmi. Maakas oli vahepeal vaimustunult ja pilte klõpsides minust tervelt kahekümne meetri kaugusele uidanud ja suuremas paanikas kui Insta staar, kes enne olulisi võtteid endalt silikoonilekke avastab. 

„Siin ju”. Püüdsin sammu pidada, kuid nüüd vist juba liiga personaalruumis, sest ennastunustavalt ümbrust avastav maakas lükkas mu kolm korda oma massiga kõnniteelt sõiduteele. Liiklust õnneks eriti ei olnud, nii et jõudsime ikka Skansenisse. 

„Kas see värava kirjatähtedega raudkaar ei meenuta midagi?” uurisin maakalt. Maakas võpatas ja ütles, et ma olla midagi tema jaoks igaveseks ära rikkunud. Aga järgnes mulle siiski ettevaatlikult piletikassasse. 

Täismölakana peale kassiiri „hej”-le samaga vastamist sirutasin kaardi sõnagi lausumata makseterminali poole. Teenindaja hakkas pinnima, mida ma tahan. Väravast sisse saada või midagi? Lõpuks leppisime kokku „one grown-up” osas, kuigi mul tekkis kiusatus küsida õpilase piletit, et siis selgitada, et ma olen igas krdi klassis 3-4 korda istuma jäänud ning loodan gümnaasiumi lõpetada järgmisel aastal. „Beverly Hills 90210” keskanoored nägid küll kunagi sellised välja. 

Väravast sissepääsenuna meenus mulle järsku Rents. Oleks ma uneski aimanud, millisele kaljusele mägimaastikule me satume, oleksin enne ronimisvarustuse, köite ja sobivate snäkkide kohta nõu küsinud. Suusad ka kaasa võtnud ning Skansenisse esimese lumeni jäänud. Üllatuseks saime aga varustuseta ja mis peamine, vigastusteta, tõusud läbitud. 

Tõmbasime hinge närbunud roosiaias ning tormasime kõrgmägede hõredat hapniku kopsu ahmides loomi otsima. 

Kellaaeg oli vale. Sildid, mis loom peaks olema, olid olemas, loomi mitte. „Lambad on lõunale läinud” torisesin pettunult. Ja lambad ei olnud ainsad. 

Karu oli tööl, aga sihuke pisike nagu oleks lapsena katkus olnud. Maakas küll arvas, et täitsa tavaline karu, kuid ma jäin enda juurde. Ma kardan madusid. Karusid ei karda. Sest madudele võib kogemata peale astuda, karudele enamasti mitte. Karu astub ise sulle peale. Skanseni eksemplarile võiksin ma kogemata otsa komistada. 

Leidsime veel mõningaid loomi, kes ei olnud lõunal. 

Järsku lõhestas Skanseni idüllilist pealelõunat röögatus. „Kurat! Ei hakka siin praegu keppima, ma tahan neid pilte lastele näidata!” Maakas vahtis nördinult Euroopa piisoneid. Piisonid vahtisid vastu ega hakanud. Kui veel üldse hakkavad, pigem surevad välja. Pull ilma põhjaliku teraapiata erektsioonihäiretest üle ei saa. Igas sadamas ja loomaaias on eestlasi või vähemasti eesti keele oskajaid – needki otsivad jõuludeni oma libiidolanguse põhjust. 

Need vanad üle Rootsi kokkuveetud onnid, mida Skansenis vaadata pakutakse – mõnesse saab sisse ka minna. Vähemalt maakas sai. Ma peale ühest uksest läbipugemist tõdesin, et kui ma oleks elanud mõni sajand tagasi Rootsis, oleks mu laup olnud sinisem kui ühelgi võõrreligiooni esindajal. Maakas ütles, et vanas Rootsis oleks ma üldse mingi mutant olnud. 

„Näe, tiik!” hõiskas maakas. Vaatas sisse ning nentis nördinult „Koid?!? Tead, need elavad jube kaua.” Ma ei saanud aru, kas ta on pettunud koide või nende pikaealisuse osas ning küsisin „heeringatiiki lootsid leida vä”. Selgus, et jah. Üks heeringatiik ühes muude akvaariumitega leiduski Skanseni tagavärava juures, nii et sain oma irooniaga vastu hambaid. 

Olles hüvasti jätnud Skanseniga suundusime trammiga vanalinna poole. 

Paadiekskursiooni jaoks oleks meil ajast nappinud, nii et lonkisime niisama. Kusagile. Kus odavalt süüa saaks. 

Vanalinna munakivisillutis ajas mulle taas hirmu nahka. Isegi Skanseni karust suurem olles võib nende kivide vahesse kui Suurde Kanjonisse langeda ning igaveseks kadunuks jääda. Hoidsin maakal silma peal, olles valmis tal igal hetkel turjast haarama. Hammastega kui vaja. 

Tõele au andes oleks võinud Burger Kingis käimata jätta. Uksest sisenedes karjub kõik „tere tulemast paksude eriüritusele!” Nagu ma ise ei teaks. Lisaks selgus, et hommikusöögifanattidel on kogu aeg õigus olnud päeva olulisima toidukorra osas. 

Sain kuidagi burgeri ja friikad sisse pressitud, kuigi ainus, mida mul tegelikult vaja oli, oli vedelik. No see eelmise õhtu joomine. Veidi vinnutatud latika olek oli siiani. Mis siiski ei seganud mind kõõritamast maakast üle jäänud toidujäänuseid. Juba lasteaed kasvatas mind teadmisega, et taldrikule ega kandikule midagi ei jäeta. Ükskord sattusin ma sel põhjusel isegi haiglasse, otse lasteaiast. Võõral maal on siiski vist parem haiglaga mitte riskida. 

Lonkisime bussi peale. 

„Huvitav, et ma neegreid ei näinud, juba 20 aastat tagasi oli neid siin jube palju, praegu peaks veel rohkem olema” ütlesin maakale. Maakas ei mõistnud mind. „Kõik kohad olid ju neid täis?!”. 

Hmm. 

„Okei, võib-olla ma lihtsalt ei erista neid enam inimestest,” ütlesin. I´m finally woke!

Räpaste ja rahulolevatena jõudsime paati tagasi. Rosoljekarva koerakäru oli koridorist kadunud kui ükskõik mis karva käru 90-ndate trepikojast, kuid me olime (veel) purukained ega lasknud end eksitada ning jõudsime esimesel katsel oma urgu. Läksime duši alla. Mitte me, vaid kordamööda siiski. Esiteks ei olnud meile vahepeal suurema vannitoaga sviiti eraldatud ning teiseks kumises mu peas veel see ekstreemkarje piisonite suunas. Ka minul on, milleni jõuludeni mõelda. 

Maakas torises, et hommikul ei õnnestunudki tal vett jahedamaks saada. Milline kokkhoid depilatsioonikuludelt.

Ma ei osanud muud kosta kui anda edasi ühe spetsialisti sõnad, et vann või dušš on liiga kuumad siis kui seal urineerides on tunda, et mööda jalgu voolav vedelik tundub jahe. Siis tuleks vee temperatuuri alandada. 

Varsti avanes duširuumi uks ja kostus maaka vingatus „ma jätsin rätiku maha, kas sa annaksid mulle, ma ei taha end WC-paberiga kuivatada”. Olles kindel, et paberist ei jätkukski, ja mul on seda ka vaja, andsin rätiku ning jäin vaikselt varitsema. Et saaks maakalt küsida, kas uriinitestil on mingi teaduslik põhi ka all. Ei saanud aga teada, sest aurav maakas ütles, et ei julgenud proovida kartuses, et külmetab oma jalad ja jääb kopsupõletikku.  

Võib-olla otsis ta lihtsalt tähelepanu, sest mul õnnestus nuppe seina poole kruttides taas oma maksa sisetemperatuur eluohtlikult madalale jahutada. 

Pekkiküll! Ka mina olin oma rätiku tuppa jätnud. Vaatasin samaseid WC-paberi rulle kogust hindavalt ning tegin otsuse, et kuivatan end parem pool Stockholmi läbirännanud higise t-särgiga ja riskin vana sokuna lõhnamisega. 

Lõhnadest rääkides oli vaja veelkord laeva lõhnapoodi külastada, sirges olekus. 

Eelmisel õhtul, olles nuusutanud mingit maaka lemmikut, olin kommenteerinud, et „nii lõhnasid nõukogude naised!”. Uurisime maaka lemmikut uuesti, mina oma seisukohast ei taandunud ning maakas leidsis, et vast tõesti on aeg „Punane Oktoober” millegi innovatiivsema vastu vahetada. 

Igaks juhuks põikasime läbi veel kolmandastki laevapoest, mille osas ma andsin hoiatuse, et „meile kummalegi ei lähe sealt midagi selga,” kuid umbusklik maakas pidi selles ise veenduma. 

Selga ei lähe, sisse läheb. Veel üks vein. See oli absoluutselt hädavajalik, et ära käia sea pubis, kuhu ma kunagi jõudnud ei ole. Käidud, tehtud, aga mitte nauditud. Ja see ei ole sea pubi ega esineja süü. Elamustekarikas oli hetkel lihtsalt täis. 

Vedasime end juba pea koduks saanud urgu tagasi. 

Maakas oli veel kustunuma olemisega kui mina, teatas midagi stiilis „magan, ära sega!” ja keeras selja. Jäin üksinda telerist roppusi vahtima. Need tundusid kuidagi nürid. Vanadel eestlastel seal ussiurus oli õigus – televisioon on saatanast.  

Tundsin, et reisi lõppakordiks on vaja midagi teravamat. Jalopenopitsa, sambal kaste või kasvõi lahtise käega litakas vastu kõrvu. Mõtlesin mõne minuti, meenutades eilset vägivallaakti diivani kallal. Otsustasin siiski riskida. „Kuule, meil on ju täitsa tore, kas sa abielluksid minuga?” küsisin vaikselt. Ta muidugi magas ega vastanud. Jäin juurdlema küsimuse üle, kas vaikimine on nõusolek. 

Kahjuks ei. EI! Tänapäeval ei tohi enam isegi Lumivalgekese multikat näidata, sest abitus magavas seisundis inimese ahistamine ei ole woke, nõusolek on vaid selgel ja kõlaval häälel öeldud „jah!”. Kerisin end paar suurust väiksemaks keraks ning jäin magama. Kõrvaklappideta. 

Tore oli, kuni otsa sai – ees ootas vaid argielu ja töö. 

Konets multfilma.