Lehed

esmaspäev, 9. oktoober 2023

Lumi

Ta tuli alati koos esimese lumega. Päeval, mil ta maja korstnast sügisel esimene suitsupilv kerkis teadsid kõik, et lumi on järgmiseks hommikuks maas. Kuidas see tal õnnestus– keegi ei teadnud, see lihtsalt oli nii.  Ta tuli koos lumega, kevadel kui ta jälle ära läks kadus ka lumi.

Hommikul oli maas kena valge loor, kõik näis puhas ja värske. Küla oli justkui puhtaks pestud ja õhetas rõõmsalt, lapsed otsisid kuuride hämarusest välja kelgud, koerad – mõned neist alles kevadised kutsikad, kelle jaoks oli see talv esimene – jooksid ringi ja pildusid ninaga lund.

Talve algused olid kõik sellised. Hiljem tulid tuisud, hanged, mõnel ööl jõudis külm peaaegu teki alla varbaid närima, kuid algus oli alati helge.

Tema majake oli tegelikult esimene, mis hangedesse kadus. Väljas käis ta harva. Võimalik, et vanus oli see, mis ta tubaseks jätnud oli. Varem, mõnikümmend aastat tagasi, oli teda sagedamini küla vahel näha. Talle meeldis aeglaselt jalutada mööda suvalisi tänavaid, alati siis kui lund sadas. Pikk kõhn kogu helveste keerises, kord kadumas tuisupilve, kord sellest läbi lõigates. Eraklik. Harva, kui üldse, nähti teda teiste inimestega paari sõna vahetamas. Aga aeg on kõigist üle ja nii vajus ka tema kogu, kaotamata oma kummalist haprust, iga aastaga aina enam kumarasse, samm muutus lühemaks, jalutuskäigud harvemaks. Paaril viimasel aastal ei liikunud ta enam oma aiaski, ainus märk kohalolust oli suits korstnast ja õhtuti vilkuv tuluke aknas.

Ainult lumesadude rütm oli ikka sama. Esimene suits korstnast tähendas esimest lund. Kui õhtuti akendes enam valgust ei olnud hakkas lumi sulama.

Kuni selle kevadeni. Alguses tundus, et sula lihtsalt hilineb mõned nädalad. Ikka juhtub, külm kevad ei olnud mägede vahel midagi tundmatut. Lund tuli öösiti juurde, kuid millegipärast ei suutnud päeval kõrgemalt käiv päike isegi majade seinte äärde tavalisi tumedaid triipe sulatada. Tavalistel talvedel olid puutüved selleks ajaks juba mustendamas ja kõrred läbi lume, olgu see nii paks kui tahes, sirgumas läbi sulanud toru. Seekord mitte.

Lund aina sadas. Mitte palju, ka tuiskusid ei olnud väga, kuid hanged kerkisid siiski.

Korsten ometi ei suitsenud enam? Õhtuti olid aknad pimedad?

Pimedaid aknaid märkasid naabrid alles siis kui maja korstna otsa oli tekkinud lumest mätas. Ka jälgi ei olnud õues, kuigi see ei olnud viimastel talvedel eriti midagi tähendanud, ta ei käinud niikuinii enam kuigi tihti väljas.

Võibolla oli ta ära läinud, ta lahkus ju igal kevadel selleks, et talve hakul naasta. Seda küll, et ära läks ta siis kui kevad reaalselt kohal oli, täpsem  olles tuli kevad alati siis kui ta just läinud oli, kuid see oli kindlasti kokkusattumus. Väga võimalik, et ta oligi juba ära läinud. Jah, kindlasti oli nii.

Lund tuli juurde. Iga päev liikus mõni pilveke üle küla ja pillas oma koorma mööda tänavaid laiali. See kevad oli ikka tõeliselt hiline.

Alles siis kui ümberringi kõrguvate mägede tippudesse hakkas tekkima suvine rohelus saadi külas aru, et midagi on valesti ainult nende elukohas. Kümnete kilomeetrite taga paistvad mäeküljed rohetasid, külatänavatel helkis lumi. Kui külavanem saatis kedagi vaatama kui kaugele lumine maa ulatub ei jõudnud ükski saadetutest kuhugi, kus lund ei olnud. Ükskõik kuhu poole mindi – hanged. Sellised hanged, et lõpuks saabuv väsimus ei lubanud edasi minna, ellujäämiseks tuli alati tagasi pöörduda, Kes vähe sitkem oli pööras tagasi tuisu tõttu, mis hiljemalt kolmandal päeval saabus.

Kelle peas see mõte esimesena tekkis jäigi arusaamatuks.

Keegi ei olnud teda lahkumas näinud. Teda ei oldud lahkumas nähtud ka varem, aga ta minekut oli alati kuulutanud kevad. Sama kevad, mida praegu ei olnud. Majake oli lumme mattunud. Peaaegu nagu hiiglaslik hang, turritavad räästad olid ainsad, mis reetsid hoone olemasolu.

Päris kohe ei julgenud keegi majja minna. Paar nädalat ainult sosistati, mõned julgemad käisid aia taga piilumas, keegi vapper kaevas värava hangest välja ja tegi isegi lahti, kuid siis oli südikus otsa saanud ja nii oligi lahtise värava taga algavat rajast vaid teadmine, et see on olemas. Kolme nädala pärast kogunesid peremehed külavanema juurde, nende naised, ämmad ja miniad olid neil oma juttudega hinge seest söönud.

„Igal aastal on kevad tulnud, kui ta läks“

„Kas keegi on teda minemas näinud? Üldse kunagi? Sel aastal?“

„Millal viimati jäljed õuel olid?“

Tuleb majja minna. Tuleb.

Rada kaevati lahti, hulgakesi ei olnud see keeruline, maja uks ei olnudki lukus. Külas ei lukustatud uksi, seda küll. Sees oli pime, aknad olid ju hangedesse mattunud.

Seal ta oligi. Aeg saab meid kõiki ükskord kätte, tema ei onud erand. Külm oli ta sängi pulgaks kivistanud, isegi viimaste aastate küür oli justkui kadunud. Kena külmunud vanainimene.

Ta maeti külast nii kaugele kui mehed läbi lume minna jaksasid. Torm ja lumi tegid kõik mis nende võimuses, et ta maa peale jääks, aga mehed olid visad. Kangid ja tuli ja meeste jonn aitasid haua kaevata, rist sai väike ja kohmakas, sest suurem osa käepärast olnud puudest kulus maa sulatamiseks.

Järgmisel päeval algas sula. Mis iganes ülipika talve lume all üle oli elanud õitses ja kasvas, saagile põllul ei saanud küll eriti loota, sest suvi oli niikuinii juba peaaegu läbi.  Vähemalt arvasid külaelanikud nii.

Aga suvi kestis kaua. Sügise ainsaks märgiks oli lühemaks jääv päev. Ööd olid uskumatult soojad, päevad lausa palavad.

Talv näis kõvasti hilinevat.

 

 


30 kommentaari:

  1. Nunnu alternatiivmaailm.
    Metsaloost seda, et. Kärutasin täna puid ja tundsin söövitavat, teravat lõhna. Hapnev ja seenetav haavapuit. Pärast gluteeni mahajätmist on mul terav, loomalik lõhnataju, kõik lõhnad on erksad ja teravad, pimedas kohe eriti. Värskelt mädanema läinud haavapuumalkade otsa maandumisel tuleks täpselt samasugune elamus nagu kirjeldatud. Käsi tõmbuks krampi ja paneks kogemata tööle kaamera selfifunktsiooni, methinarkaritest salakyttide pissipõõsas tekitaks lisaks ebamaist loomahaisu ja nii ta läheks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Loodan, et see ei kõla nüüd liiga morbiidselt, aga haavapuu lõhnab surma järele. Rõõmsamal noodil: männimetsas on katedraali pühadust
      Ja lõhnad on olulisemad kui me teame, need tirivad teinekord midagi ürgsemat välja kui nähtav maailm

      Kustuta
    2. Varakevadest kesksuveni mätserdan ma kyttepuudega, mai lõpus lähevad kask ja haab käärima. Eriti põnevat aroomi annavad eelmisest aastast vedelema jäänud pakud, igal aastal leian paar tykki, sel kevadel lahendasin selliseid pakke oma 4 ruumi jagu.
      Sa haarad vettinud, seenetava paku sylle, tugevnevas lääges koolnulõhnapilves ribadeks laguneva ja pudeneva märja koore alt jookseb sulle varrukatesse ja kinnastesse sipelgaid ja sitikaid, su jalgu mööda vingerdab ja pudeneb maha kymneid priskeid tõuke. Puujurakas on libe ja ähvardab käest kukkuda, sa haarad ja sätid seda kindlamalt ning su pyksid värvuvad aeglaselt mustast mädapuidumahlast triibuliseks, sa tunned seda kleepuvat surmasiirupit oma nahal. Asetad mustja libeda koorealusega paku halumasinale ja naudid mängu helges varasuve pärastlõunapäikeses.

      Kustuta
    3. Mu hommikukohv hakkas just maitsma nagu oleks sellesse tuhatoos tühjendatud. Ja keegi vist ka ujub selles.

      Paraku ei ole mul aega ka uut teha. Proosit!

      Kustuta
    4. Ma degusteerin parajasti puskarit, tundub sarnane maitse :)

      Kaur

      Kustuta
    5. Milline võrratu kellaaeg puskari mekkimiseks....

      Kustuta
    6. Ühtlasi käisin turul. Rehasid ei müüdud. Labidaid oli vähe. Võsanugasid ja sirpe ja eri sorti matšeetesid aga lettide kaupa. Zoonootiliste tõbede valik oli samuti lai.

      Kaur

      Kustuta
    7. Lõuna-Ameerika või Aasia, väga idas.?
      Ära neid viimatimainituid suveniirina kaasa võta

      Kustuta
    8. Lõuna-Hiina, Guilini piirkond. Wuhan on siit kiviga visata. Nahkhiired olid turul olemas, tõsi, suitsutatud kujul. A küll saaks elusana ka.

      Kaur

      Kustuta
    9. Kindlasti ei ole need halvemad kui suitsutatud seakõrvad.
      Eksootilist hernesuppi võiks ka proovida.

      Kustuta
    10. Zoonoosi puhangud algavad siinmajas alati huvitavalt koos kooli algusega.
      Rehad ja sirbid on hooajakaup, mida ostetakse lyhikest aega ja kauplused ei taha neile just palju toasooja raisata. Aasta ringi kasutab neid ainult mõni yksik võsas elav fanaatik, kes neid ka paraku aasta ringi ei osta, vaid omab korralikke maailmalõpuvarusid.
      Seakõrv on igal juhul rammusam kui nahkhiir, Hiinas tundub maa ikka väga paljaks söödud.

      Kustuta
    11. Ma kirjutan kunagi reisikirja. Süüa on siin palju ja mitte turistile, vaid ikka omadele. Me oleme hiina köögi efektiivsusest üsna vaimustuses.

      Kaur

      Kustuta
    12. Ma lähtusin loogikast, et kui kodu ymbruses on kõik nahka pistetud ja suuremad metsaelajad ka juba ära söödud, siis tuleb hakata puistama puuõõnsusi ja varemeid.

      Kustuta
    13. Roerichi reisikirja Hiinat puudutav osa oli hiinlaste ülima efektiivsuse osas mõnevõrra skeptiline. Söömise kohta tal väga ütlemist ei olnud, kuid söögitegemisel tule tegemiseks olla puude alt riisutud puulehti nii, et metsaalune oli kui tühermaa. Eelmise sajandi alguses (!) kirjutatud reisikirjas arutles ta mullaviljakuse kurnamise ja elurikkuse hävitamise üle.
      Mitte, et "sööme kõik ära mis eest ei jookse ja selle, mis jookseb lööme oimetuks ja sööme ka ära"- reegel ebamõislik oleks. Seal toiduga ilmselt ei mängita.

      Kustuta
  2. Niisiis puskari degusteerimine toimus umbes keskpäeval.
    Endiselt huvitav...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma otsisin pühapäeva keskpäeval Kablis konjaaginiputlit taga, sest minu mälestustes jäi lonksuke põhja loksuma, aga ei midagi:D Mul nimelt said heinas tammudes jalad märjaks ja kerge alkoholilonks oleks ära kulunud - ehk said Kauril kah jalad märjaks?:)
      No lõpuks leidsin mingi džinnipära.

      Kustuta
    2. Ma sain just aru, miks ma endale kummikuid ostnud ei ole.

      Kustuta
    3. Teie mure ja hoolivus liigutavad mind väga. Kuid kõik läks hästi, kangeid jooke jätkus ka õhtuks. Valisime välja kaks, ühe tooraine on granadill ehk purpur-kannatuslille mari. Teise joogi nime kohta otsustati, et seda inglise keelde panna ei saa. Pütte jookidega on köögi seina ääres veel palju.

      Kustuta
    4. Aga Kaamosel on õigus, esimene puskariring oli ennelõunal. Meil on siin muidu kõik super sportlik. Ja maitsev.

      Kaur riisimägedelt

      Kustuta
    5. Mhmhm. Muretsemine, hoolimine, töökohtade vahetus, lahutus, surm ja veel paljud asjad on väga liigutavad.
      Aga pisut vähem kui maavärinad. Nii et taas, puhtast hoolimisest - ära seal kahtlastel turgudel omale odavat seismograafi pähe määrida lase.

      Kustuta
    6. Ma ka üleeile revideerisin tööl puhketoa kappi ja selle tulemusel degusteerisin Mõrnajat. Ennelõunal. Sest tormikahjude hindamise ringilt tulles oli lihtsalt nii kuradi külm ja ma ei jõudnud kuuma tee valmimist ära oodata. Oli abiks ja koos liighilja valminud teega hoidsid mu vähemalt tervena. Proosit!

      Kustuta
    7. Töölt lahkunud või pikal puhkusel oleva kolleegi sahtlisse tuleb sokutada tühjasid vägijoogipudeleid (kunstkopp saamatultele karjääriredelistidele) 😁

      Kustuta
  3. Hiina toidust:
    Olen subtroopillises põllumajanduspiirkonnas - Longji Rice Terraces. Loodus on lopsakas ja maa helde. Igal ruutmeetril kasvab miski. Vertikaalsed pinnad on kõrvitsate all. Puuviljade mäed, bambus, vihmamets.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehk siis tühjast maast või puhtast metsaalusest ollakse siin ikka hirmus kaugel.

      See-eest pole siin üldse piima ega piimatooteid. Mongolia pool Hiinat jälle muud ei söögi. Hiina on suur, ma näen sellest vaid killukest, ja ilmselt ühte parimat osa.

      Kaur

      Kustuta